Jälle on täitunud salved. Suvi on olnud töörohke neile, kes toodavad meile igapäevast leiba.
Meie kodumaal sõltub lõikus ilmastikust rohkem kui muudes maades. Kui Jumal ei võta oma õnnistavat kätt ära, oleme toiduga kindlustatud – vaatamata sellele, et me Tema osa selles ei ole tunnistanud.
On huvitav mõelda, kuidas Jumal seostas oma rahva jaoks lõikuse sõnakuulmisega. Sõnakuulmisest olenes saak, ning inimese heaolu ja mugavused koos rikkaliku toidulauaga. Iisraeli rahvale olid pakutud lausa paradiislikud elamistingimused.
3. Moosese 26. peatükis salmides 1–13 on räägitud, kuidas terve rahvas võib elada külluses. Need tõotused tuginevad tingimusel – ei rohkem ega vähem –, et tuleb elada kuulekat elu Jumalale. Siin on näide sellest, kuidas inimese töövili saab tasutud kuulekuse läbi. Salm 11 tõotab midagi erilist: “Ma panen oma eluaseme teie keskele ja mu hing ei põlga teid ära.” Jumalaga koos elamise ja koos töötamise tagajärjed on hindamatud isegi siin patuses maailmas. Inimese elu ja tema süda on vaja ühendada lõikusega.
Tänapäevane tööstuslikult leivavilja tootmine eemaldab maainimesegi südame oma tööviljast, kuigi jumalakartlikkuse mõttes võiks see olla vastupidine. See, et inimese elu on muutunud kergemaks, peaks olema talle õnnistuseks ja tooma teda Jumalale ligemale. Vaatasin pilti, millel maamees asetas rukkivihke hakki – kõiges selles oli midagi sügavamat. Mees oli vihud oma kätega sidunud. Teradega täidetud viljapead olid tema silme ees. Tema leib on talle südamelähedasem.
Arvan, et Aadamgi mõistis selgemalt, mida ta oli kaotanud, siis kui ta pidi hakkama maad harima ja ohakatega võitlema.
Mäletan juhtumit oma noorpõlvest: enne, kui naabritalu peremees kevadel külvitööd alustas, pani ta külimitu maha enda kõrvale ja põlvitas. Selliseid mehi oli.
Enne II maailmasõda olid Tartu adventkogudusel maakonnas grupid, mis koosnesid talupidajatest. Tähtsamatel hooajatöödel abistati üksteist. Ühine rehepeks oli üks pidulikke töid. Terade jooks kotti oli väga südantsoojendav. Nägin, et mehed lasksid aeg-ajalt teri ka oma pihkudest läbi joosta; neile meeldis seda teha.
Piiblis võrreldakse inimese elukäiku rehepeksuga , kui tuul eraldab teradest aganad. Selline tuulamine toimub meie elu jooksul, meie elukogemuste kaudu, kuni saab puhtad terad koguda aita. Matteuse 3:12 ütleb: “Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ära kustutamatu tulega.” Seejärel osaleme lõikuspeol uuel maal.
Huvitav on mõelda sellele, kuidas Jumal määras kindlaks Iisraeli rahva elukorralduse siis, kui nad olid teekonnal neile tõotatud maale. See hõlmas sotsiaalkindlustuse, mida tänapäeval ei suuda ükski riik oma rahvale anda. Loeme 3. Moosese 25:3 ja edasi: “Kuus aastat külva oma põldu ja kuus aastat nopi oma viinamäge ja korista oma saaki, aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks. Sa ei tohi külvata oma põldu ega noppida oma viinamäge!”
Milline suur ja õnnistatud lõikus pidi eelnema sellele, et saadi elada aasta pidutsedes ja puhates! Iga kuue aasta tagant võis kogu maa olla nagu suur kuurort. Sellisena pakkus Jumal oma rahvale elu maisel tõotatud maal. Inimese elu oli Jumalat usaldades täielikult ühendatud Jumalaga. Eelnimetatud viisil elati nelikümmend üheksa aastat. Viiekümnendat aastat nimetati juubeliaastaks. Juubeliaastal lahendati kõik majanduslikud suhted ja võlavahekorrad. Kui keegi oli sattunud majanduslikesse raskustesse ning tema elu sõltus naabrist, kellele ta midagi võlgnes, siis juubeliaastal sai ta täiesti vabaks, sai tagasi oma endise seisundi. See oli hiilgav plaan, mille kaudu Iisraeli Jumal oleks saanud austatuks ka teiste rahvaste hulgas. See rahvas oleks õigustanud enda valiku.
Tänapäeva vaimulik Iisrael on samas olukorras. Me ei saa osa kõigist õnnistustest, mida Jumal meile pakkuda tahab. Neil, kes oma kohustustes on ustavad, on tänapäevalgi tõotatud leib, olenemata sellest, milline olukord kellegi elus tulla võib. Oma võlavahekorrad saame lahendada üksteise ja Jumalaga, kui me seda soovime. Selleks on meil võimalused Kristuse kaudu.
Juubeliaasta on ees!
In English