Võimalustelehed

Kevadel on kaunis kaeda, kuis hiirekõrvad pakatavad võimalusest puhkeda lehtedeks ja katta puud rohelise kumaga. Kõik on ootusärev ja põnev. Kes ei oleks kogenud kevade paisutavat küllust! Kevad täis võimalusi igal sammul. Päike näeb maad külmununa ja tabab ära võimaluse paitada teda oma sooja valgusega. Tuul näeb, et on vaja õõtsutada merd ning tuua põhjamaistesse randadesse üha soojenevat vett. Laps kaeb viimast lumehange ja märkab võimalust vormida selle talve viimane lumepall või lausa lumememm. Maainimesed näevad võimalustepõldu musta tekina metsade vahel lebavat ja seemet ootavat. Kõik ümbrus pakatab võimalusterohkusest. Võimalus siin, võimalus seal! Taba vaid ära ja haara kinni, sest järgmisel sammul on see võimalus selleks korraks lihtsalt möödunud. On saabunud suvi.

Suvigi on täis võimalusi. Pruunistav päike, aga ka võimalus säilitada valge nahk ning jätta endale võimalus vältida hirmutavaid haigusi, mis päikesekäes mõnuledes tänapäeval külge kipuvad hakkama. Võimalus puhata ja lihtsalt olla, perega või üksi, kodus või võõrsil. Võimalus nautida pikki päevi ja lühikesi öid, sooja õhku ja rohulõhna, nuusutada mööda minnes roosipõõsa kauneimat nuppu või paitada kutsikat, kes pargis peremehega vastu jalutab. Võimalus näha esimesi vilju varases staadiumis, teades, et sügiski ei lase end kaua igatseda. Pea ongi ta ukse taga koputamas.

Sügis. Paljude poolt sombuseks ja mõttetult koledaks tembeldatud aastaaeg. Vihm ja pori, pimedus ja rõske õhk, liialt pikad ja pimedad õhtud ning ootamatult kõledad hommikud. Sügis saarel. Sügis Vormsi saare põlismetsas ei olegi nii hall ja sombune, kui arvata võiks. Alul jah, kuid lähemal vaatlemisel on sealne mets rohkem kui värviline. Mets täis elu, täis värve ja täis võimalusi näha midagi kaunist ja kosutavat. Ka sel vihmasel päeval, mil enamus majaseinte vahele otsustab jääda, kõneleb mets oma sõnu. Kui vaid kuulata. Plopp! – kukub ojja piisk, mis teinud peatuse puulehel. Sinna sattus ta taevast hetk enne, kui tuli tuul ja puhus ta sealt edasi ojja. Plopp! Just nõnda kostub piisa kukkumine seal põlismetsas. Piisk satub ojja. Võiks arvata, et sinna ojavette ta kaobki – kui piisk paljude teiste sekka. Eksin. Kukkunud ojja, saadab piisk enda ümber ringe. Need jõuavad kaugele. Teinegi piisk. Plopp! Taaskord ringid piisa ümber.

Nõnda on ka meie mõtete ja tegudega. Piisk – tegu või mõte, hea või halb, kibe või magus – just samamaigulisi ringe saadame edasi enda ümbrusesse, teistele inimestele, kes omakorda edastavad oma piisast tekkinud ringe – magusaid, kibedaid, tõrksaid, toredaid. Kui need erinevate piiskade ringid kohtuvad, tekib värelus. Värelus, mis väljendub ebakõlades, ka konfliktides ja mittemõistmises, ehk ka haavatasaamises, või miks ka mitte armastusekuumuses ja sõpruseeufoorias? Nõnda kui igal vihmapiisal tekivad vettekukkudes ringid, on ka igal inimesel, sinul ja minul, ringid, mida maailma laiali saadame. Millised on need täna? Mida saadad edasi? Kas head või halba? Lootust või lootusetust?

Jõudes taas Tallinna kesklinna, tagasi sealt ürgse looduse keskelt, leian end päevas korra kesklinna lähimas pargis jalutamas ja sügislehti nautimas. Lehti on palju. Osa lebab lootusetutena kõnnitee ääres, teised puutüvede juurde koondunuina ja kokkusurutuina, kolmandaid pillub tuul erilise kiirusega üle pargimuru teadmata suunal. Kaunis vaatepilt. Pilve tagant kaeb päike ja annab kogu lehtedeseltskonnale erilise kuma ja värvuse. Kui vaid oleks parem fotoobjektiiv, saaksin seda pilti püüda! Nüüd jääb üle see mällu söövitada ja pilti kirjeldada sõnus.

Lehed puul ja maas. Lehed kui võimalused. Ühed võimalused veel haljendamas, ootamas oma aega. Teised juba möödaläinud, ootavad maas lebades ärakoristamist. Mitmed ongi kokku kogutud suurtesse mustadesse prügikottidesse ja ootavad nüüd transporti. Neid kotte ei ava enam ükski. Lehed olid puul ja ootasid nautimist, kasutamist. Nüüd on nende aeg läbi. Tagasi puule neid riputada ei saa. Neid kas on nähtud ja kasutatud või mitte. Tänaseks ja selleks aastaks on nad läinud. Järgmisel kevadel tulevad uued.

Elu nagu puu ja leht kui võimalus. Neid on seal palju. Sageli ongi ehk raske valida, millist lehte võtta, millist jätta. Veelgi hullem kui teadmatus, on hoolimatus – see, et ei peetagi tähtsaks, kas on leht või ei ole, kas tuleb võimalus või mitte. Kui ei nähta võimalusi, ei osata neid ka kasutada. Need on aga olemas. Tuleb vaid pilk tõsta ja kaeda – võimalused ootavad, et neid nopitaks. Võimalused ootavad. Kuid mitte igavesti. Ühel hetkel on nad mustas kotis, nagu puulehed sügisel. Elugi ootab, annab teise võimaluse, avab uksi ja aknaid ning aitab neist ka sisse pugeda. Kuid mitte igavesti.

Ühel hetkel on kõigel lõpp. Ka uste ja akende ridadel ning teistel võimalustel. Sel puhul jääb vaid üle loota, et õige võimalus on juba ära kasutatud. Üks kasutatud võimalus on enam väärt kui miljon kasutamata võimalust ja ühest uksest sisseminek võib viia uute usteni. Usutavasti ei ole võimalustepiirid madalad vaid kõrged. Eriti praegusel n-ö vabal maal, kus ka kristlikku sõnumit on võimalus vabalt, hirmuta, kuulutada.

Veel ripub mõni leht raagus oksal. Mitmed võimalused on juba langenud ja oma osast loobunud, jäänud kasutamata. Milliseid võimalusi näed enda eluokstel? On seal lehti, mis kohe-kohe langemas, et ei iial enam naasta? On seal lehti, mis küll kaunid, kuid mida kasutada nagu ei tahakski? Ehk on lehti, mis tunduvad liiga suurtena, et neid kätte saada? Kõik on võimalik. Lehti, võimalusi, tuleb aga tähele panna siis, kui need veel prügikottidesse riisutud ei ole. Sel puhul on juba hilja.

Kasuta päeva, võimalust, näe lehti puul! Näe ringe, mida endast laiali saadab vihmapiisk, ja adudki, kuidas Sinu mõtted, sõnad ja teod mõjutavad Su lähedasi, kolleege, naabreid, võhivõõrast bussis või koera kodus, kelle peale kõik hea või halva valada tavatsed. Me kõik mõjutame teineteist. Teisiti ei saakski. Ja meil kõigil on miljoneid võimalusi. Kui oleks vaid silmi, et neid näha, kõrvu, et kuulda juhatust nende juurde, südant, et neid valida julgeda ja jalgu, mis ikka kiirelt Jumala loodud võimalusi kasutama jookseksid.

Kasuta oma elu ja neid võimalusi, mida Jumal Sulle seeläbi pakub! Oled seda väärt, et mitte lasta võimalustelehtedel maas mädaneda ja ära viidud saada. Talv ei ole kaugel. Talv on külm ja lehtedeta. Praegu on veel lehti, võimalustelehti, kõikjal, kuhu kaed!