Sõda lõhestas, kuid Kristus ühendab

Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis Clevelandi väikeses seitsmenda päeva adventistide kirikus põlvitavad kõrvuti Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed. Valitseb rahu, mis trotsib Ukrainat laastavat sõda. See eriline kogudus laulab, palvetab, õpib ja suhtleb koos, ilma et oleks jälgegi valusast lõhestatusest või vihkamisest.

Koguduse lugu sai alguse pärast seda, kui Gennadi Kasap saabus Clevelandi. Enne tema saabumist oli piirkonnas vaid üks ukraina perekond, kes käis kirikus, kus kõik teised olid ameeriklased. „Ma saabusin Clevelandi 10. märtsil 2022, vaid mõni nädal pärast sõja algust 24. veebruaril,“ ütles Kasap. „Loomulikult tekitas sõja algus teatud probleeme.“ Kasap on pärit Venemaalt ja seetõttu seisis ta esialgu silmitsi vastuseisuga Ohio liidu slaavi koguduse moodustamisel. Ta uskus siiski, et koguduse lähedus Jumalaga ületab ümbritseva negatiivsuse.

Andriy Skitsko, koguduse üks ukrainlastest liikmetest, tunnistab avameelselt, et alguses oli ta „kategooriliselt vastu, et kuuluda kogudusse, kus on venekeelne pastor, eriti selline, kes on pärit Moskvast. Mul oli halb kogemus venelastega ühes koguduses olemisest. Kujutasin end ette kas ameerika koguduse liikmena, kuna elan USAs, või ukraina koguduse liikmena, kuna olen ukrainlane.“

Skitsko vaatenurk muutus aga pärast vestlust Kasapiga.„Ma nägin, et pastor on tõeliselt vaimulik inimene, kellel ei ole mingit keiserlikku üleolekut.“ Pärast konsulteerimist naisega tegi Skitsko pöördelise otsuse. „Me otsustasime teda tema töös toetada. Kui see on inimlik projekt, siis ei õnnestu see ja slaavi kogudust ei teki. Aga kui see on Jumalalt, ei ole meil õigust keelduda pastori toetamisest. Ja me ei eksinud.“

Skitsko sõnul on Kasapi omakasupüüdmatu teenistus avaldanud kogudusele sügavat mõju. Kasap õpib ukraina keelt ja ukraina laule. Jumalateenistused toimuvad nii ukraina kui ka vene keeles. Skitsko jaoks on need kaasamise žestid tekitanud temas tunde, et ta on teretulnud ja hinnatud. Nüüdseks on kogudus kasvanud rohkem kui 40 inimeseni.

Karina Kolotilina, vene koguduse liige, hoiab oma ukrainlastest kogudusekaaslastega teadlikult südamlikke suhteid. Tunnistades keelebarjääri, ütles ta: „Ma püüan mitte riivata ukrainlaste tundeid ja näidata austust nende keele vastu, kuigi ma ei mõista seda väga hästi. Osalen muusikateenistuses ja me laulame ka ukraina keeles – see on meie pastori nägemus, mida ma täielikult toetan. See tagab, et kõik koguduse liikmed saavad jumalateenistust pidada neile kõige südamelähedasemas keeles.“

Kogudus on jäänud ühtseks paigaks hoolimata sõjast Ukrainas, see annab tunnistust nende vankumatust keskendumisest Jeesusele.

Kuna umbes 50 protsenti kogudusest on venekeelsed ja ülejäänud 50 protsenti ukrainakeelsed, on kogudus eesmärgipäraselt edendanud kaasamist. Jumalateenistused, slaidid ja koguduse laulud on mõlemas keeles. Kristina Kasap, Gennadi tütar ja ülistusmeeskonna liige, selgitas, et pooled laulud, mida lauldakse, on vene keeles ja pooled ukraina keeles.

Tatiana Druženkova, kelle pere saabus hiljuti Venemaalt USAsse, avaldas sügavat tänu selle eest, kuidas kogudus on neid toetanud. Mõtiskledes koguduse ühtsuse üle, ütles ta, et selles koguduses toimuv on võimalus näidata maailmale, et „Jumalal ei ole rahvusi“.

Kristlik side vene ja ukraina liikmete vahel ulatub väljapoole kogudust. „Nad mitte ainult ei teeni koos kirikus, vaid ka aitavad üksteist,“ ütles Gennadii Kasap. „Arvestades, et mõned meie ukrainlastest vennad ja õed on siin kauem olnud, aitavad nad tihtipeale vene vendi ja õdesid. Nad pakuvad abi toidu, mööbli ja tööga ning kutsuvad üksteist külla.“ Kohaliku koguduse ühtsustunnet tugevdavad veelgi koguduse algatused. Üks selline projekt on piknikuprogramm, mille raames liikmed kutsuvad sõpru ühisele söögile, et taastada sõprust ja edendada suhteid. Samuti aitab kogudus uustulnukatel ümbruskonnaga kohaneda, olenemata sellest, kas nad on pärit Ukrainast või Venemaalt.

Kui Vladislav Kolotilin ja tema pere, vene päritolu seitsmenda päeva adventistid, oma kodumaalt põgenesid, tundsid nad segaseid emotsioone. Oma teekonda meenutades ütles Kolotilin: „2023. aasta augusti lõpus olime sunnitud oma armsast Peterburist lahkuma, sest võimud kiusasid meid taga meie usuliste vaadete ja avatud sõjavastase hoiaku avaliku väljendamise pärast. Me pidime oma vara ja ettevõtte maha jätma. Vaatamata ebakindlusele ei olnud meil kahtlustki, et Ameerikas oleme vabad.“

Kasap kutsus perekonda ühinema Clevelandi slaavi kogudusega. Kolotilin meenutas nende esialgset kartust: „Tundsime ärevust, kuidas võtavad meid vastu meie ukraina usuvennad. Me saime aru, et mõnele neist on raske kuulda vene keelt. Nende hirmud hajusid aga kiiresti. „Meie tutvus ukraina koguduseliikmetega ületas kõik ootused. Nad võtsid meid soojalt vastu, aitasid meid toidu ja riietega ning toetasid meid kõigis meie vajadustes.“

Kolotilin rõhutab venelaste ja ukrainlaste ühist ajalugu ja suhteid, märkides, kuidas nende riigid elasid kunagi rahumeelselt kõrvuti kui naabrid, kelle „keel, kultuur, köök ja eluviis on sarnased“. Kuigi sõda on nende rahvaid lõhestanud, mõtiskles ta: „See ei ole meid kirikus lõhestanud. Meil on kõige tähtsam ühine asi – meie taevane Isa.“

Ukraina liige Sofiia Zaviriukha räägib kirglikult oma kodumaast. „Ma armastan oma kodumaad ja loomulikult tahan anda selle õitsengusse oma panuse. Sõda on mind sügavalt mõjutanud ja elu tundub olevat jagunenud eluks enne ja pärast sõda,“ sõnas ta.

Lidiya Zabrecky, teine ukrainlasest liige, kirjeldas oma kogemusi kogudusega: „Minu koguduses on inimesi, kes on tulnud Venemaalt. Need inimesed on minu vennad ja õed Kristuses, Jumala lapsed Jumala suures peres. Ma usun, et Jumal on kõigi inimeste looja ja Ta suri kõigi eest.“

Gregory Arutyunyan, Venemaalt pärit pensionile jäänud adventpastor, kes on nüüd koguduse liige, väljendas koguduse ühtsuse üle rõõmu. „On hämmastav, et kõik liikmed – ukrainlased, venelased ja teised – on üksteise suhtes nii ühtsed, rahumeelsed ja armastavad, nagu poleks sõda olnudki,“ ütles ta. Ta kiidab Kasapit tema juhtimise ja liikmete hea vaimu eest, lisades: „Ma olen tõeliselt uhke, et saan olla osa sellest kogudusest.“