Vastupidav lootus

„Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu! Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastu­pidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.“ 1Ts 1:1–3

Paulusel ja ta kaaslastel oli Tessaloonika koguduse üle hea meel nende usu, armastuse ja lootuse pärast. Kui Paulus elaks tänapäeval, siis sooviksin, et meie kogudust meenutades oleks tal ka meist hea meel. Teades, et nende tublidus ei tulnud mitte nende isiklikust võimekusest, vaid Jumala käest, tänasid Paulus ja ta kaaslased selle eest Jumalat. Esimesena nimetas Paulus siin nende teokat usku, teisena töökat armastust ja kolmandana vastupidavat lootust. Seekord tahan siin peatuda selle juures.

Inimestel on erinevaid lootusi. Siin räägitakse lootusest Jumalale ja Tema tõotuste täitumisele. Selline lootus on tugevasti seotud usuga Jumalasse. Hb 11:1 võib nimetada usu definitsiooniks. Tsiteerin Uue Maailma tõlget: „Usk on põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks, tõenditel põhinev veendumus selles, mida pole näha.“ Üldiselt on inimestel nii põhjendatud ja õigustatud lootusi kui ka põhjendamata lootusi. Lootus, et Jumal oma tõotused täidab, on õigustatud lootus, aga Jumala tõotusi on võimalik ka valesti mõista, kui neist õigesti aru ei saada. Jeesus pidi kord mõnele ütlema, et te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge (Mt 22:29). Seda ei öelnud Jeesus mitte uskmatuile, vaid usklikele, kes ei mõistnud Pühakirja. Küllap ütleks Jeesus seda ka tänapäeval nii mõnelegi usklikule. Siin on tõsist mõtlemisainet meilegi! 

Ekslikust arusaamisest tuleb ekslik lootus, mis ei täitu ega peagi täituma. Seda on ka juhtunud. Nii lootsid paljud Jeesuse-aegsed usklikud, et Jeesus võtab kätte ja vabastab Iisraeli Rooma okupatsioonist, aga seda ei juhtunud, sest seda ei pidanudki juhtuma. Vale lootus tõi pettumuse. Seda väljendasid paar meest, kellega Jeesus nende teekäimisel liitus, jäädes neile (esialgu) tundmatuks. Nende ekslik lootus purunes, kui Jeesus risti löödi. Lk 24:18–21 on kirjutatud: „Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?“ Ja ta küsis neilt: „Mis siis?“ Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud. Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab.““ Jeesus on tõesti see, kes nii Iisraeli rahva usklikud kui ka iga teise rahva usklikud lunastab, aga mitte maiste okupatsioonivõimude käest, vaid patu käest. Ingel oli omal ajal öelnud Jeesuse ema abikaasale, Jeesuse kasuisale Joosepile tema unes: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest Laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale Poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!“ (Mt 1:20–21)

Jumalale lootmine hõlmab nii lootmist Temale käesolevas elus kui ka lootust, et kord lõpetab Jumal kõik kurjuse ja patu ning loob uue olukorra, kus pole enam ei pattu ega selle tagajärgi. Lootus võib kaduda, kui see ei täitu nii, nagu loodetakse, või nii kiiresti, kui loodetakse. On nii-öelda üldisi lootusi, mis ei rajane mõnel väga kindlal Jumala tõotusel. Täpselt teadmata, missugused on Jumala plaanid mingi olukorra lahendamiseks, kujutavad inimesed lihtsalt Jumala headusele toetudes ise ette, kuidas see olukord võiks laheneda, lootes, et nii lähebki. Sageli võibki nii minna, aga mõnikord ei pruugi. Iiob lootis teatud aja vältel, et tema õnnetu olukord lõpeb, aga teadmata Jumala täpset plaani temaga, ta väsis lootmast. Ta võis mõelda, et võib-olla peab Jumal paremaks lasta tal ära surra. Lõppude lõpuks oli tal ikka lootus igavesele elule Jumala riigis. Teadmatus lähituleviku suhtes ei võtnud talt ära lootust igavesele elule, vaid lootuse selle elu õnnelikule jätkumisele. „Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam!“ 

(Ii 13:15) Tegelikult tema õnnetu olukord lõppes, aga see juhtus hiljem, kui ta enam ei lootnud. See elu lõpeb niikuinii, aga Jumal annab oma armust kord surnuist ülestõusmise läbi igavese elu. Iiob ütles: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi [1926. a piiblitõlkes „oma liha sees“] näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.“ (Ii 19:25–27)

Ka õigustatud lootus võib kaduda, kui see ei täitu nii kiiresti, kui loodetakse. Jumal teab seda ja seetõttu innustab inimesi ootama. Seetõttu Ta innustas omal ajal ka prohvet Habakuki, kes ootas, mida Jumal talle räägib, ootas Jumala käest nägemust ja selle täitumist. Jumal ütles: „Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.“ (Ha 2:3) 

Jumal on tõotanud meie palveid kuulda ja kindlasti kuulebki. Mõnikord täidab Jumal meie palve väga kiiresti, teinekord alles mõne aja pärast, aga mõnikord teeb Ta hoopis teisiti ehk paremini, kui oskasime paluda ja loota. Kui meie palved ei täitu kiiresti, siis jääb üle oodata ja loota, et need täituvad Jumalale teada oleval ajal ja viisil. Palvete täitumise viibimisel on oht lootust kaotada. Mida teha, et lootus ei vaibuks? Eks ikka palvetamist jätkates. Siin võib tekkida küsimus, et kas me siis ei usu, et Jumal kuulis juba esimest palvet, kui me palvetame sama asja pärast mitu korda, kuni palve on täitunud? Kindlasti mitte. Palve mitte-kiirel täitumisel on erinevaid takistavaid põhjusi, mis kõrvalduvad aja jooksul. Võib-olla on ka palvetajal endal vaja selle tarvis midagi ette võtta. Küll Jumal annab selleks ka märku. Seda on vaja tähele panna. Seetõttu pole sugugi vale sama asja pärast palvetada ikka ja jälle, samal ajal soovides, et lõpuks täituks ikka Jumala tahe, sest Tema teab, mis on parem. Aktiivne palveelu ei lase palvetaja lootusel vaibuda, vaid hoiab selle elavana.

Nagu juba nimetasin, on üldist lootmist Jumalale. Ps 37:5 annab Taavet suurepärast nõu: „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ Lisaks selle eluga seotud lootustele me „ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“. ( 2Pt 3:13) Seda ootame ühenduses Jeesuse taastulekuga. Ka selle saabumine näib viibivat. Näiline viibimine aga võtab mõnelt lootuse, et Ta üldse tuleb. Peetrus kutsub järele mõtlema, et asjad ei lähe nii kiiresti, kui paljud inimesed arvavad. Üks on inimeste ajaarvestus, aga teine Jumala oma. Samas ootab Jumal veel teatud aja inimeste järel. „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.“ (2Pt 3:8–9)

Vastupidav, kannatlik lootus ei kao ega lõpe ka siis, kui asjad ei lähe nii kiiresti, kui loodame või hoopis näivad minevat teisiti, kui meie loodame. Usk, armastus ja lootus on üksteisega tihedalt seotud ja toetavad üksteist. Roomlastele kirjutas Paulus, Rm 5:5: „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ Soovin meile kõikidele „vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees“, nagu Paulus teadis olevat Tessaloonika kogudusel, kellele ta kirjutas. •