Taaskord on jõulud, järjekordne aasta on lõppemas. Pikki pimedaid õhtuid valgustavad tulukesed majadel ja küünlad tubades. Aasta pimedaimast ajast on saanud omaette valguse tähtpäev. Samas võib see aeg tuua hinge pimedust enam kui muidu.
Üksindus, olgu otseses või rohkem varjatud tähenduses. Purunenud lootused, või lausa lootusetus. Kui paljudest oma mõtetest on tulnud loobuda, kui palju unistusi ja soovitud tulevikku on jäänud kättesaamatuks. Ja algav uus aastaring, mida sellelt oodata? Kas ma julgengi enam midagi soovida või loota? Tulevik, kui seda üldse paistab olema, võib vahel tunduda väga pime.
Lähen mõttes tagasi ühte suvehommikusse. Olin puhkusereisil oma lemmikpaikadesse ning tundsin rõõmu suurepärastest ilmadest. Päikesepaiste hommikust õhtuni – ja päevad on sel aastaajal pikad. Tol hommikul oli õhk täis värskust ning hommikupäike kuldas loodust kuidagi eriti soojalt. Tagasi mõeldes ma ei teagi, mis selle hommikuse valguse nii eriliseks muutis, kuid tol hetkel – ja see tunne on hästi meeles – haaras see valgus mind endasse. See oli hele, helge hommik. Istusin puutüükale ja olin valgusest ümbritsetud, nagu selle sees kaisus.
Tulevik, kui seda üldse paistab olema, võib vahel tunduda väga pime.
Tavalise piiblilugemise asemel tundsin sellest ilust lummatuna soovi lugeda midagi erilist. Mis on eriline? Ma ei teadnudki, mida valida. Avasin lihtsalt oma Piibli ja sattusin lugema Jesaja raamatu 9. peatüki algust. Seda kohta, mida võib pidada jõulutekstiks.
Taeva ja maa Isand kattis oma kirjeldamatu suuruse ja au inimliku piiratusega, et puudutada taevase valgusega pimeduse jõudude valitsusala.
„Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse. Sest tema koorma ikke ja tema õla kepi, tema sundija vitsa sa murrad nagu Midjani päevil. Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks. Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“ (Js 9:1–5)
Suur pimedus – ja suur valgus ja rõõm. „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.“ Mõistsin seal hommikuvaikuses päiksekullas istudes paremini, kuivõrd tohutu valgus on Jeesuse tulek meie planeedile. Kuivõrd suur kergendus pimedusest haaratud inimkonnale on Jumala ilmumine inimesena, kui suur jumalik kingitus on „Jumal meiega“! Samuti, kui läbistamatu on pimedus, kui valgusest muutmata jääda.
Aeg, mil Jeesus, Jumal ise, astus taevast alla ning kattis end inimlikkusega, ei erine meie päevadest oma olemuselt teatud mõttes kuigivõrd. Ebausu ja pettuse pimedus, kurjus ja vägivald. Vaimulik ja moraalne allakäik. Kurjade vaimude otsene tegevus inimeste aheldamisel. Lootusetus. Tuleviku puudumine. „Patu pettus oli jõudnud kulminatsiooni. Inimhinge rikkumiseks olid käiku lastud kõik jõud. Silmitsedes maailma, nägi Jumala Poeg kannatusi ja viletsust. Kurbusega jälgis Ta seda, kuidas inimesed langesid Saatana julmuse ohvriks. Ta tundis kaasa neile, kes muutusid rikutuiks, kes hävitasid end, kes laostusid.“
(E. G. White, Ajastute igatsus, orig lk 36)
Ta kutsub meid ikka veel tulema ja nägema tõelist valgust Temas – ja käima selles valguses.
Sellises pimeduses pidi hakkama paistma tohutu valgus. Nii, nagu loomise algul oli maa kaetud pimedusega ning Jumala esimesed sõnad olid „Saagu valgus!“, nii pidi Ta tooma patu pimeduses vaevlevale maale Tõelise Valguse, et valgustada iga inimest. Kujutle seda: Jumal ise kummardus alla, Kõikvõimas Looja sai inimeseks, et näidata Jumala tõelist iseloomu ja võtta enda peale kogu inimkonna – iga kunagi elanud ja veel elava inimese, sh minu ja sinu – iga patt, taluda minu ja sinu asemel Jumala viha patu suhtes ning oma surma kaudu teha võimalikuks patu tõttu katki läinud ühendus Jumala ja inimese vahel. Taeva ja maa Isand kattis oma kirjeldamatu suuruse ja au inimliku piiratusega, et puudutada taevase valgusega pimeduse jõudude valitsusala. Uskumatu kingitus, kas pole!
Mida pimedam on praegu sinu või minu maailm, seda eredamalt paistab vägeva Jumala valgus.
Mõtlen sellele läbi teise ilmasõja ajal juutidele osaks saanud tagakiusu kannatanud Corrie Ten Boomi vangilaagri kogemuse, kus neil kästi külmas haiglakoridoris end lahti riietada ning seejärel sõdurite rivi ees marssida. Alasti, külmas ja nälgivatena. Paigutan enese nende kannatavate ja alasti kistud naiste asemele. Füüsiline piin, häbi, alandus, väärkohtlemine. Siis mõtlen Jeesusele – Tema tuli samuti sinna külma vangilaagri koridori, kuid mitte nälgijaid häbistama ja pealt vaatama, vaid selleks, et anda mulle enda sulejope ja karupüksid ning ise külmetades, alandatuna ja väärkohelduna minu asemel kogu maailma ees seal marssida.
Igale poole, kuhu Jeesus oma maise elu jooksul läks, tõi Ta kaasa tervenemise, taastatud inimväärikuse, lootuse ja tuleviku. 38 aastat haiguse tõttu füüsiliselt ja vaimselt kannatanud mees sai tagasi oma elujõu. Pimedalt sündinu nägi esimest korda elus, milline näeb välja teda ümbritsev maailm; süükoormast räsitud halvatu hing hõiskas andestuse (ja ka tervise) vabaduses. Lähedaste ja kogukonna poolt hüljatud pidalitõbised said tagasi koju minna, Saatana poolt vangistatud ja oma maine rikkunud naine sai vabaks nii hinge kui keha rikkunud elust. Kujutlen nende inimeste hämmastust ja suurt rõõmu. Haigusest sai tervis, hingevalust ja süütundest vabaduse kergus, lootusetusest usaldav pilk tulevikku. Pimeduses hakkas tõepoolest paistma valgus. Jeesus ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“
Neile lugudele tagasi mõeldes saab tõdeda Jesaja prohvetikuulutuse täitumist – tõepoolest, meile on antud Poeg, meile on sündinud Laps. Tema nimi on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Kas Jeesuses, Jumalas, on midagi muutunud selle kahe tuhande aastaga? Ei, sest Temas ei ole muutust.
Mida pimedam on praegu sinu või minu maailm, seda eredamalt paistab vägeva Jumala valgus. Julgustan meid vaatama üles Temale, kes suudab ka täna tuua valgust meie pimedusse, olgu see tingitud millest tahes. Ta kutsub meid ikka veel tulema ja nägema tõelist valgust Temas – ja käima selles valguses. Igal hetkel, usus. Jumala teed on vahel tõesti kummalised, kuid samas on ju imeline, et Ta on palju suurem kui minu või sinu plaanid ja arusaamisvõime. Kui tõsta pilk oma probleemidelt ja muredelt Temale ning paluda Tal täita hinge, haiguste, katkiste suhete või tuleviku puudumise pimedad paigad taevase Valgusega, täidab Ta hinge oma tervenemise, vabanemise ja helgusega. Ja tuleviku ning lootusega. Võin kinnitada: minu pimeduses on hakanud paistma Tema imeline valgus ja päris kindlasti võib see olla ka sinu kogemus. Soovin meile Valgust! •
In English