Igaühel on oma eelistused. Ka hambapasta osas. Mõnele meeldib valgendav, teisele taas flooriga ja kolmandale ksülitooli häid mõjusid esiletõstev sort. Minu lemmikhambapasta on Pepsodent. See roheline. Suures tuubis võiks pasta samuti olla, et ei pea iga vähese aja tagant poodi jooksma taas uut ostma. Kerge see polekski, sest too pood, kus neid suuri tuube müüakse, asub teispool lahte, Helsingis. Kalliks läheks, kui iga kord tuleks laevapilet osta ning päevane reis teha.
Kui sõbranna teatas, et on Helsingis ja hea meelega ostaks mulle tuubi, meenus, et olin just mõni aeg tagasi saanud sellise. Ootavat teine järjekorda kapiriiulil. Mõte käis läbi, et ehk peaks ikka võimalust ära kasutama ja varuma-koguma, muidu jään pärast jänni, kui too tuub otsas ja vaja uut hankima asuda. Meenus aga kogemus sellest, kuis Jumal täidab me vajadused ikka omal ajal ja omal viisil, ja selleks ei ole vaja kiirustada. Tänasin ja ütlesin, et hetkel ei vaja, on olemas.
Selline lihtne ja veidi ehk liiga argine lugu. Elu koosnebki lihtsatest ja veidi raskematest vägagi argistest lugudest. Sellest, kuidas on vaja hankida üht ja teist, kuidas taas on saapapaarist saanud lötsakad koosad, mis uute vastu tuleks välja vahetada, ning ka sellest, kuis armsaks saanud pluus kuidagi enam teiste pilke välja ei kannataks – lisaks juba olemasolevatele aukudele lisanduks vist veel mitu selle pinge all! Tuleb uus pluus hankida, ei ole midagi teha, kui armsaks too juba ka ei oleks saanud!
Kui mõtlen igavikule, siis üheks suureks kergenduseks saab kindlasti olema see, loodetavasti, et ei pea tegelema sellise asjaga nagu ostmine. Kunagi oli tunne, et kui mõne asja endale soetad, olgu ta väiksem või suurem, siis jääb ta sulle pikaks ajaks ja võib olla tunnegi, et see asi on justkui igavene, et see käib sinuga kuni lõpuni välja kaasas. Üsna pea sai selgeks, et igale kingale tuleb kord lõpp, iga jope jääb kord väikseks või kulunuks, iga sokk saab kord augu ning iga juus kasvab kord välja ja tuleb ikka juuksurisse minna. Kõik vananeb, lõpeb siin taeva all ja tuleb uus hankida.
Uut hankides panustatakse palju, sest too uus on uhiuus ja lõppu sel ei näigi olevat. Panustatakse, sest see uus on nii palju väärt ja toob endaga palju rõõmu. Vahel on eeldatav ja oodatud rõõm aga väiksem, kui loodeti. Või on rõõm lühiajaline ning peagi selgub, et uus asi on kiiremini kui arvata oleks osanud unustusehõlma vajunud. Lihtne on sellist nähtust täheldada väikeste laste juures. Uus mänguasi on armas, laps rõkatab naerust ja kilkeid jagub kaugematessegi tubadesse, võib-olla uulitsalegi! Ei möödu kaua aega, kui toosama armas ja rõõmuhõisetega vastu võetud ese on suure kaarega teise toanurka lennutatud, et meeleheitlikult uut meelelahutust ja isegi meelelohutust leida – nimelt ei rahuldanud see mänguasi sugugi igatsust millegi kestvalt toreda ja põnevust pakkuva järele! Asi ammendas end kiiremini kui too inimesehakatis arvata oleks võinudki. Liiga ruttu... ja selle mõistmine teeb valu, paneb taas jahtima midagi, mis jälle hinge põnevust, uudsust tooks. Selleks, et taas tajuda, et seegi asi end ammendab ja ootusi-lootusi sügavuti ei täida.
Täiskasvanutena ei erine me sageli väga palju nendest väikestest lastest. Ruttu on vaja midagi uut, ruttu-ruttu, et seeläbi kogeda midagi uudset, enneolematut, et kohendada enesetunnet, et tunda, kuis elu on lill ja päike särab taevas. Kuid iga selline esemekultus kaob kiirelt, ese kaotab väärtuse, uudsuse kiiremini kui aimata võiks ning juba ongi tagasi tühjus, mis varemgi hinge näris. Kuhu jäi oodatud rahuldustunne ja igatsetud ammendunud olek? Kuhu kadus too ootuspärane kestev heaolu ja põnevustunne?
Nõnda on lugu esemetega, mida endale hangime, olgu need siis vajalikud või mittevajalikud, kuluvad nad ikkagi ning oma võlu kaotavad siiski, üsna pea. Unustame, et too asi on uus, et seda on kaua igatsetud, et sellesse on palju investeeritud. See muutub meie elu tavaliseks osaks ning me ei märkagi enam selle erilisust. Lapseeast väljajõudnuna ei loobi me seda ehk minema, ei teise tuppa ega ka kapisügavustesse, kuid meeltes suundume ikka juba järgmise etapi juurde, kus oleks vaja taas midagi soetada, et rahulolu tunda.
Milline õnn on osata vähesega hakkama saada! Olen seda kogenud kas või tõepoolest sellist lihtsat asja soetades nagu jalanõud. Kevadel tundus, et garderoobist puuduvad suvised matkajalatsid. Ei ole. Need, mis on, on oma aja rohkem kui ära elanud ja neid ei tohiks isegi prügikasti visata – nii katki on ninad! Kuna need, mis poes ahvatlesid, olid hinna poolest päris soolased, teised aga ei hiilanud omaduste poolest, jäigi ost tegemata. Suvele läksin vastu rahuga ja siiani olen hakkama saanud muid variante kasutades.
Olen varemgi märganud, et väga lihtne on endale ette kujutada, et nüüd oleks mul vaja seda ja siis jälle toda. Nende asjadeta lihtsalt ei ole võimalik hakkama saada. On! Kui raha ei ole, või kui on lihtsalt soov kokku hoida, siis saab hakkama. Igal juhul saab hakkama. Enamuses majapidamistes on kapinurki, kust midagi vanemat välja urgitseda, et taas läikima lüüa, on riideid, millesse taas mahtuda, on toidukraami, millest maitsev puder valmistada, ning raamatuid, mida kellegagi vahetada, või vaip, mis teistpidi pööratuna hoopis uue nüansi koju toob.
Elu on lihtsam, kui arvata võiks. Meile ei ole vaja kõike seda, mida silm ihaldab ja himu soovib. Jumal on lubanud täita me vajadused, mitte himud. Ta on tõotanud meile toidust ja ihukatet ning laitnud maha ka pideva mure nendel teemadel. Tema ise on lubanud kõike, mida vajame. Pikki lõunamaareise, kalleid uusi riideid ja mõttetult raisatud sedeleid ei ole ta meile lubanud. Lihtne toit, lihtne riie, lihtne olemine ja elamine – mida muud hing vajab! Selles peitub kõik, kui selle lihtsuse keskel on Jumal just see, kes saab igapäevaseid vajadusi täita. Teda usaldades on julge ka järgmist sammu astuda. Ta on tõotanud toetada teda, kel napib julgust. Praegusel ajal on aga hea veel koguda seda, mida mets pakub, et korjata sellest varasalvest, kuhu Jumal igaühele midagi poetanud on. Ja seda täiesti tasuta. Aeg koguda. Selleks, et kord kogutut maitsta. Kunagi saabub aga vast aeg, kus riideid ja jalanõusid enam vahetama ei peagi. Seniks aga head lihtsuses ilu ja võlu leidmist! Pepsodent ootab poeletil ega kao niipea. Kui aeg käes, lähen ja ostan ära!
In English