Jumal teeb kôik vôimaliku, et päästa igaüht, kes endalegi märkamatult sattunud kurja küüsi ning ei näegi lôppeks muud väljapääsu, kui elu vôtta. Selline oli sônum näidendis, mille mitme adventkoguduse noored üheskoos 19.septembri hommikul Tallinna adventkirikus esitasid.
Näidendi kulminatsioon oli hetk, mil Jumal ise tuli vôitlema abivajaja eest siis, kui tolle jôud sootuks raugenud oli, kuid soov ja igatsus Jumalaga taas sôbraks saada ning algse plaani ja elu juure naasta südames pakitses. Jumal ootas ja igatses kuni too näidendi peategelanegi taas igatsema hakkas. Oli ta ju alul kogenud elu justkui harmoonilise tantsuna, käsikäes Jumalaga, tema enda ja kôige ümbritseva Loojaga.
Hetk, mil side katkes, oli ta ellu tulnud väga märkamatult ning reis allamäge algas tasahilju. Järgnesid rahajaht, alkohol ja toitumishäired ning lôppeks, ahastununa, painasid mustad môtted ja silme ees nägi peaosaline vaid surma kui ainsat vôimalikku väljapääsu kôigest olemasolevast. Jumal ootas, sirutas käsi välja, kuid ei küündinud inimeseni, kes oli ahelaisse mässitud.
Vaid hetk ja siis teine, et otsustada, mida teha. Jumal ootas, ootas... ja lootis. Nii väga lootis. Kuni... tema igatsus inimese järele sai igatsuseks Jumala järele inimese südames. Too viskas relva käest ning tormas Jumala suunas teele. Ahelad, salakavalad vôrgud ei andnud aga järele. Ei kuidagi. Vôitlus oli armutu. Vahel näis, et too ahelate jada jääbki peale ning isegi kui inimene sooviks taas Jumala juurde tagasi, ei suuda ta neid ahelaid purustada, mis teda patuse eluga nii varmalt seovad.
Siis, kui lootus juba kustumas ja vôimalused napina näivad, sekkub Jumal ise, astudes välja inimese kaitseks. Jumal takistab kôikide halbade môjutajate tegevuse ja vôitleb nendega ise. Inimene kogeb seejuures ääretut rahu ja kergendust. Lôppeks seljatab Jumal kôik ründajad ja annab inimesele tagasi tema algse olemuse – valge rüü. Inime, alandudes Issanda jalge ette, kogeb päästmist ja armu. Tôuseb taas tuhast ning embab oma Jumalat. Ja nad tantsivad taas, läbi elu, käsikäes. Inimene on jälle leidnud oma tôelise elu Issandas!
Nii mônegi palgel oli näha pisarat seda sündmust jälgides. Tol hommikusel jumalateenistusel oli oma pealkirigi – „Ärkamine algab minust!“. Selleteemalise jutluse pidas Eha Lobjakas, kes mitmete näidete varal püüdis selgitada tôsiasja, et kui me ei armasta, oleme surnud. Armastada tuleb, igas olukorras ja igal ajal, sest armastuse läbi saavad ilmsiks Jumala lapsed ning seda ootab kogu loodu. (Ro.8,19; 1.Jh.3,14-16)
Hellevi Nômmik esitas laulu Issand, Sinu kôrval on mu teekond, saates end ka klaveril. Noored laulsid ülistuslaule, millega koguduski liituda sai.
Tänu Jumalale selle värskendava koosoleku eest, tänu noorte eest, kes initsiatiivi üles näitasid ja meiega näidendit jagasid! Järgmist ootama jäädes...
Tänulik Janne
In English