Ivo Käsk: koos oleme suuremad ja tugevamad

Viis aastat tagasi, 2019. aastal valiti seitsmenda päeva adventistide koguduse Balti uniooni esimeheks Ivo Käsk. Tänavu sai sellest viis aastat ja Ivo tööperiood lõppes 6.–8. juunil Lätis Riias toimunud uniooni peakoosolekuga, kus järgmise tööperioodi esimeheks valiti David Nõmmik. Ivo vaatab neile aastatele tagasi ja räägib oma uutest ettevõtmistest usutluses Averonika Beekmannile. 

Mis olid viis aastat tagasi sinu sihid ja töömõtted seoses Balti uniooni juhtimisega ja kuidas neile nüüd tagasi vaatad? Mille tahtsid kindlasti ära teha ja kas need eesmärgid said ka saavutatud?
Meie põhivisioon oli uniooni tööga liite üksteisele lähemale tuua. Et liitude juhid oleksid vahetumalt kaasatud sellesse, kuidas me unioonis asju korraldame ja otsustame, kuidas me oma visioone elu viime. See oli see muudatus, mille me viis aastat tagasi tegime, mille me koos ka sisse põhikirja hääletasime selle näol, et uniooni nõukogus on nüüd kõikide liitude juhtivametnikud, pluss uniooni administratiivkomitee (esimees-peasekretär-laekur, toim) koosneb peale uniooni juhtivametnike ka liitude esimeestest. Ja me otsustasime mitte valida unioonis osakonnajuhte, vaid tööharude koordinaatorid liitude osakonnajuhtide hulgast. Kõige selle eesmärk oli lähendada liite unioonis.

Mõte on, et meil ei oleks unioon nii eraldi töökiht, vaid et unioon oleks pigem liitude ühendaja. Me kasutasime seda kujundit, et unioon ei ole mitte koridor, kus me möödaminnes kohtume, vaid et unioon on meie elutuba, kus me liitudena kohtume ja ühistööd teeme. Osaliselt me selle ka saavutasime. Tegime juhtimise tasandil need muudatused ja niimoodi selle viimase viie aasta jooksul ka töötasime. Liitude juhid olid vahetult uniooni töö korraldamise ja otsuste tegemise juures.

Ja ka meie kaks juhtivametnikku – peasekretär ja laekur – olid pärit liitudest: nad täitsid sama ülesannet ka oma koduliidus. 

Need olid töökorralduslikud muudatused ja mul on hea meel, et paljud inimesed süsteemis sees võtsid selle väga hästi omaks. Loomulikult oli neid, kellel võttis kauem aega, et mõista, mida see päriselt tähendab ja mis see unioon on. Minu jaoks oli kõige inspireerivam Läti liidu endise esimehe Vilnis Latgalise mõte, kui ta vastas küsimusele, mis see unioon on, et unioon, see olemegi ju meie. Ta veenis Lätis kõiki, kui keegi küsis, mis see unioon on. Siis Vilnis ikka vastas, et unioon oleme meie.

See valdkond, kus see muster sellisel kujul tööle ei hakanud, nagu mina seda lootsin ja kujutasin, oli tööharude töö. Me küll tõime mitmel korral osakonnajuhid erinevatest liitudest kokku (kõikidel osakondadel küll ei olnud koordinaatoreid, sest kõikides liitudes ei olegi kõiki tööharusid), aga ka seal, kus need koordinaatorid olid, ei läinud koostöö sel moel käima. Mõtted jäid mõteteks ja mõndagi toimus, aga samas on see kindlasti üks valdkond, kus see ei toiminud. 

Mis sa arvad, mis takistavaks asjaoluks sai, kas erinevad keeled või vahemaad või tahe? 
Ma arvan, et peamiselt võib see olla ka vajadus, sest kõik on ju vajaduspõhine. Kui nähakse ja tahetakse ja on vajadust, siis seda ka tehakse. Võibolla see vajadus, miks sellise süsteemi peale minna, oli argument, et toetataks üksteist. Liitude võimekused erinevates valdkondades on ju erinevad. Kui ühes liidus on tööharujuht, kes tunneb teatavat ebakindlust, siis ta tahaks, et keegi oleks veel kõrval, keegi väljastpoolt oma liitu. Võibolla keegi tunneb, et on oma liidus parim, aga et sellest parimast jääks väheks, siis oleks nii, et unioonis on veel sama tööharu koordinaator, kes oleks tal kõrval. Ka eelmise süsteemi puhul oli see pakutud välja teatud tööharudes, aga mitte kõigis.  

Sa ei maininud neist aastatest ühiseid retriite ja laagreid. Varem on olnud nii, et uniooni juhtkond on käinud liidu töötajate laagris, aga paar aastat tagasi oli kõigi uniooni töötajate ühine suvelaager ja korraldatud on ühiseid kogudusevanemate retriite. 
See üleuniooniline töötajate ja nende perede laager oli kindlasti eriline. Sellist laagrit ei ole Balti unioonis varem teadaolevalt olnud. See oli väga vahva ja ma loodan, ja mulle tundub, et väga paljud loodavad, et selline laager tuleb tulevikus veel. Tõsi, esialgne mõte oli, et see võiks olla üle kolme aasta jälle. Elame-näeme, kuidas läheb.

Kogudusevanemate retriidid on varem ka toimunud. Me jätkasime seda. Seal oli selline lisa, et pakkusime välja võimaluse, et kogudusevanemate abikaasad said liituda. Ma arvan, et see oli vahva. See ei olnud ainult koolitussündmus, vaid soovisime pakkuda kogudusevanematele kohta, kuhu oleks päriselt ka soovi tulla ja oma abikaasa kaasa võtta. 

Ja veel üks teema on haridus. Kui sa olid Eesti liidu esimees, siis oli haridusvaldkond oluline ja sealt kasvas välja koostöö Kõrgema Usuteadusliku Seminariga. Nüüd on ka unioonis haridusprogrammid käimas. 
See oli kindlasti minu jaoks üks väga oluline eesmärk, mida Balti uniooni tasandil saavutada ja korraldada. Meil Baltikumis oli vajadus haridusprogrammi järele. 

Mõlemad programmid algasid 2022. aasta sügisel. See oli küll asi, mis nõudis palju läbirääkimisi ja veenmist ja ka vaidlemist. Lootus oli, et need algaksid 2021. aastal, aga saime 2022 ja selle üle on mul tõsiselt hea meel. Oli meeltliigutav, kui toimusid esimesed sessid ja see läkski päriselt tööle.

Mõlema puhul, nii bakalaureuse- kui ka magistriprogrammi puhul, aga eriti bakalaureuseprogrammi puhul oli keeruline selle lahenduse leidmine, et millise kooli alt ja kuidas see tööle saada. Mõlemas programmis õpib meil 13 üliõpilast. See on vahva asi. Ja hea meel on, et nad kõik on kahe aasta järel siiani alles. Mõlemal programmil on umbes kaks aastat veel minna, mingid kaod ilmselt tekivad sellel aja jooksul.

Bakalaureuseprogramm on koostöös Kagu-Euroopa uniooni seminariga Serbias, magistriprogramm on Andrewsi ülikooli programm, mida teeme koos Poola uniooni seminariga. 

Tuleme tagasi elutoa metafoori juurde, mida enne kasutasid. Miks on kujunenud selline olukord, et unioon on liitudele võõras ja meile peab meelde tuletama, et unioon oleme meie ise? 
Kogudustes on kõikide asjadega nii, samamoodi liiduga. Inimesed ütlevad, et Eesti liit ja Eesti liit, aga Eesti liit oleme meie ise, Eesti liidu liikmed on kogudused.
Samamoodi ütlevad inimesed kohalikus koguduses, et kogudus nii ja kogudus naa. Aga kogudus olemegi meie, kes me oleme selle liikmed. Me ise valime oma kogudusele ka tegijad ja juhid ja samamoodi on liiduga: me tuleme koguduste esindajatena kokku ja valime liidule juhid. Me teeme seda regulaarselt. Liit ei ole mitte midagi muud kui see, et meie ühiselt olemegi liit. Samamoodi Balti unioon – meie ühiselt olemegi see.

Ma saan aru, et kui kuskil on mingi administratiivne aparatuur, kes elab oma elu ja toimetab. Adventkiriku peakonverentsis on neid inimesi, kes seda juhivad, võibolla juba sadades. See jääb meist kaugele ja me ei ole sellega otsekontaktis, me ei ole võibolla isegi nõus kõigega, mida mingid juhtkonnad kuskil teevad, aga see oleme ikka meie. 

Kas sinu enda vaade unioonile muutus nende tööaastate jooksul? 
Kui mu mõttes üldse aja jooksul midagi muutunud on, ja see ei puuduta ainult uniooni, vaid kogudusi ja kõike, siis on see see, et mida noorem oled ja sul on energiat ja tahet maailma parandada ja kõike muuta, siis sa mõtled, et kui sa veenad inimesi selles, et miski on hea, siis inimesed võtavad selle vastu. Sa mõtled, et jah, see on hea, teeme niimoodi. Mida kauem ma siin ilmas elan, ja ma pole veel väga kaua elanud, siis ma näen, et see ei ole kaugeltki nii. Kuidas ma siis ütlen? Suur osa inimesi on ikka kinni teatud mõttemustrites ja mallides ja harjumustes ja tavades ja nad ei ole valmis neist lahti laskma.

Minu mõtteviis on see, et koos me oleme suuremad, aga selleks, et midagi koos teha, peab igaüks midagi kas ära andma või tegema kokkuleppeid. Et me saaksime koos toimida, isegi perekonna ja abielu tasandil, peame tegema kokkuleppeid. Ja me peame ennast salgama, see on vajalik igasuguses koostöös. 

Kui konkreetselt tulla möödunud peakoosoleku juurde, siis ava veidi tagamaid.
Meil oli enne seda peakoosolekult üks kokkusaamine, kus olid kõikide liitude juhtivametnikud ja  divisjoni peasekretär ja peakonverentsi asepeasekretär. Me rääkisime sellest, kas me oleme rahul sellega, kuidas ja millise mudeliga me oleme viimased viis aastat toimetanud ja kuidas me tahaksime seda edasi teha.
Sellel koosolekul oli erinevaid mõtteid, aga valdav mõte oli siiski selline, et me oleme selle suuna ja mudeliga rahul. See on meie inim- ja rahaliste ressursside suhtes kõige säästlikum. Ka rahaline ressurss on oluline. Kui meil on paks unioon, siis läheb sinna ka paksu raha. Kui meil on õhuke unioon, siis peab ka rahakott olema õhuke. See tähendab, et liitudesse jääb töötegemiseks rohkem vahendeid. Ja need on olulised summad. Nii et üldiselt oldi nõus, et selline üldsuund peaks jätkuma.

Sa mainisid mudelit. Kas see mudel ongi siis see, et unioonis tööharusid pole, on koordinaatorid ja need kattuvad liitude ametipostidega? 
Jah, see oli see, milles me kokku leppisime. Selline ametnike jagamine oli meil eelmisel korral suuline kokkulepe, me ei pannud seda põhikirja, ja kui me jõudsime peakoosolekul nüüd selle üle hääletamisele – seekord oli eesmärk see põhikirja panna –, siis ei leidnud see heakskiitmist. Isegi need inimesed, kes sellel läbirääkimiste kokkusaamisel olid, ei olnud selle mõtte taga enam siis, kui me olime peakoosolekul.

Tuleme sinu isiku juurde. 
Mina läksin sellele peakoosolekule vastu kindla soovi ja mõttega, et ma ei soovi selles rollis enam jätkata. See, kas mind oleks üldse valitud, on hoopis teine küsimus. 

Mul oli vähemalt kaks põhilist mõtet, miks ma ei soovinud jätkata. Minu südames on järjest enam kasvanud tung töötada rohkem inimestega. Kogudus on tegelikult selleks, et tööd teha inimestega ja ma olen kogudusse tööle tulnud ka selleks, et tegutseda inimestega. Iga organisatsioon vajab juhtimist ja organiseerimist ja selleks peavad ka inimesed olema. Ma olen nüüd kümme aastat järjest olnud esimeheametis – viis aastat Eestis ja viis aastat unioonis – ja tunnen, et see töö on viinud mind vahetust tööst inimestega kaugemale. Ja eriti on minu igatsus töötada inimestega, kes ei ole koguduses. See on see, mille jaoks me kogudusena olemas oleme: misjonitöö inimeste hulgas, kes Jumalat ega kogudust ei tunne. See on olnud põhjus, miks ma olen otsinud muid väljundeid. Ning ei tasu unustada, et pastori karjäär on horisontaalne, mitte vertikaalne, nagu ütleb mu hea sõber Triin.

Olen juba aasta aega ja rohkem tegutsenud abipolitseinikuna, et näha elu, näha inimesi, puutuda kokku inimestega, kes Jumalat ei tunne. Ja kellel on võibolla elus raske. See on kutsumus, mis on mul alati olnud. Olen elu keerulisema poolega varemgi tegutsenud. 

Ja teisest küljest on koguduste rajamise teema. Ma olen täiesti veendunud, et selleks, et meie kogudus võiks astuda homsesse päeva ja kõnetada kaasaegseid, kes täna koguduses ei ole, on vaja teistsuguselt toimivaid kogudusi. Paljusid ei kõneta selline viis, kuidas me oleme väga pikka aega kogudust teinud. Siin intervjuus ei ole nii palju ruumi, et seda lahti seletada, aga viis, kuidas me kogudust teeme, ei ole selline sellepärast, et see on algupäraselt nii olnud. Meil on väga palju asju, mis on kujunenud vastavalt ajastule, kultuurile, kõigele. Ja see on visa muutuma, aga ühiskond on muutunud väga kiiresti. Kuna ma alustasin nüüd doktorantuuris õpinguid koguduse kasvu ja arengu teemal, siis mõtlen sellest palju, loen sellest palju. Igasugustel juhtimiskoosolekutel me räägime ka nendest teemadest palju, aga keegi peaks ju seda tegema. Keegi peaks järele proovima. Ma tahan hirmsasti järele proovida seda, millest ma oma õpingute käigus mõtlen.

Ja üks nendest põhjustest, miks ma ei soovinud jätkata, oli veel see, et ma tundsin, et me tegime muudatusi ja arendasime uusi asju – juhina see käivitab ja kannab mind ja paneb mul silma särama. Kui elu muutub väga rutiinseks, meil parasjagu uusi mõtteid ja parandamist vajavaid asju ei ole, et meil on vaja lihtsalt nüüd siit rahulikult edasi minna, siis ma tunnen, et see on see hetk, kus võibolla mõne teise inimese juhtimisstiil sobib paremini. Ja sobib võibolla teisele paremini kui mulle. Ma tajusin, et me oleme Balti unioonina jõudnud sinna, kus hetkel ei ole kas siis soovi või vajadust rohkem midagi väga uut teha, nüüd tahame siit vaikselt edasi minna.

Soovisin vahetada profiili ka sellepärast, et mulle tundub, et lahendus, mis viib meid kogudusetöös eilsest homsesse, ei pruugi olla ja ei tule tõenäoliselt koosolekutelaua tagant, vaid see tuleb mingisuguste värskete kogudusetöö ilmingute kaudu kuskilt, kus Jumal toob esile midagi uut. See on varem kirikuajaloos ja ka meie liikumise ajaloos nii olnud. Ma tahaks otsida, kus see koht on. Kui see ei ole koosolekulaua taga, siis kus ta on. 

Sa tahad ka sinna kohta minna?
Jah!

Sa mainisid sõnu, mida paljud sinu kohta ei tea: abipolitseinik, doktorantuur. Räägi oma õpingutest veidi.
Alustasin õpinguid käesoleva aasta märtsikuus Andrewsi ülikooli doktorantuuri programmis doctor in ministry. Mul on tõsine soov juba viimased kolm-neli aastat olla otseselt seotud koguduse rajamisega. Ma olen isegi paar aastat tagasi saanud Eesti liidu nõukogult loa koguduse rajamisega alustada ja ma lootsin, et see on ka senise töökorralduse juures võimalik, aga noh, see oli naiivne mõte. Ei ole olnud võimalik. Ma väga tahan, et see nüüd oleks võimalik.

Plaan on Tallinnasse uus kogudus rajada? 
Jah, täpselt. 

Sa ütlesid, et ei soovi praegu uniooni juhtida…
Koguduses on erineva tasandi juhte ikka vaja. Kui leitakse ka kunagi hiljem, et minu nägemust või ande juhina on kuidagi vaja rakendada, siis… Ma ju ei räägi sellest, mismoodi näeb välja kogu mu tulevik ja tulevane elu. Ma olen palunud ja otsinud ikka, et Jumal juhataks seda käiku ja ma usun, et see on ka tulevikus nii.

Igal juhil on oma nägemus ja oma visioon ja nagu ma ütlesin ka nendel valimistel, mis puudutas nägemust unioonist, sest meil olid seal erinevad nägemused sellest, kuidas see peaks toimima. Ma ütlesin seal ka, et juhiks tuleb valida inimene, kelle nägemuse kohta leitakse, et seda tahetakse rakendada ja sellega saab edasi minna. Sa ei saa valida juhiks ühte inimest, kellel on teistsugune nägemus, ja siis öelda, et aga teeme teisiti. See ei ole praktikas võimalik. 

Sa räägid valimiskampaaniast või oma mõtete tutvustamisest. Siiani pole meil sellist asja olnud.
Meil kahjuks ei ole jaa seda tutvustamise momenti ja üldiselt me ju teame oma inimesi. 

Ma annan ka endale aru, et minu nägemus, minu juhtimisviis ei sobi kõigile ja ei ole kõigi meelest üldsegi hea viis ja see on ka normaalne. 

Sa tunned, et sul on jõudu ja jaksu uusi asju käivitada ja ellu viia? 
Hetkel tunnen, et on veel ja siis tahaks pigem seda. See ei ole ka aus, kui mul näiteks enam ei ole seda indu, et sellisel kujul jätkata, siis ma arvan ka, et igaüks peab olema selles ametis, millele tal nägemust ja indu on. Muidu see ei ole ju teiste ega iseenda suhtes aus.

Sa mainisid, et oled abipolitseinik. Räägi sellest ka natuke. 
Abipolitseinikud on meil Eesti vabariigis sellised tegelased, kes osalevad vabatahtlikus korras politseitöös ja täpselt nii palju, kui neil on võimalik ja neil soovi on. Mina tegutsen abipolitseinikuna möödunud aasta märtsist ja lisaks on mul ka roll abikaplanina Põhja prefektuuris. Töötan koos politseikaplaniga ja osalen selles töös, mida tema kaplanina teeb kas siis palvuste läbiviimisel, inimestega suhtlemisel ja muud.

Abipolitseinikuna ja seda abikaplani rolliga ühendades olen käinud patrullides ja erinevatel kohtumistel. 

Mul tuli see mõte kohe, kui ma ühel päeval oma luteri kiriku kolleegi kabinetis käies nägin temal varnas rippumas politseivormi ja sain teada, et on olemas selline asi. Ma ei olnud varem sellest mitte midagi kuulnud. See oli armumine esimesest silmapilgust. Sellest läks paar aastat mööda ja siis sellest hetkest, kui ma soovisin saada abipolitseinikuks, läks veel aasta enne, kui ma selleks sain. Abipolitseinike väljaõpped on suuresti nädalavahetusel. Ja kuigi ma usun sellesse, et politseitöö on sama vajalik nagu kõigi muude hädaabivaldkondade töö ja ma olen valmis osalema politseitöös ka siis, kui see toimub näiteks hingamispäeval, siis ma ei ole valmis osalema väljaõppes, kui see toimub hingamispäeval. See venitas minu abipolitseinikuks saamist umbes aasta. Mulle leiti sellised võimalused, et ma sain väljaõppe läbida.

Mis on olnud selle teekonna kõige silmiavavamad kogemused?
Mul on olnud väga vahva, justnimelt olla kokkupuutes terve hulga inimestega, kes ei ole kristlased. Neil puudub kristlusest igasugune ettekujutus või on neil väga väärad ettekujutused. Mul on olnud võimalus näha elu probleemset poolt, seda, milliste probleemiga inimesed oma elus vaevlevad. Seda ma soovisin ja sellepärast ma sinna läksin. 

Ma olen küll parasjagu muutmas oma tegevusvaldkonda. Käisin siiani põhiliselt patrullides, kelle ülesanne on sündmustele reageerimine. Abikaplanina on minu ülesanne olla politseinike kõrval ja nendega suhelda. Patrullitöö on reageerimise töö, eesliinitöö, seal on kõige rohkem läbipõlemist ja väsimist. Abikaplanina on minu tööd seal endiselt vaja. 

Täna (intervjuu tehti 11. juunil, toim) käisin esimest korda piirkonnapolitseinikuga väljas. Ma arvan, et minu enda kogemuse ja profiiliga sobib see paremini. Piirkonnapolitsei käib väljas, kodudes, suhtleb inimestega. Patrullipolitseinikuga käies on vähe võimalusi suhelda inimestega, kellega politsei tegeleb. Aga piirkonnapolitseinikuna sain täna ühe päevaga rohkem inimestega suhelda kui patrullis poole aastaga – nende inimestega, kellega politsei tegeleb. Ma arvan, et edaspidi teen justnimelt seda. Piirkonnapolitseil oli ka väga hea meel minu üle. Nad ütlesid, et nende töös oleks minust neile palju abi. Mulle tundus, et me olime vastastikku rõõmsad. 

Tuleme tagasi uniooni esimehe ülesannete juurde. Vaata ka sinna sisse. Mis on seal olnud suurimad õppetunnid, mille kohta tunned, et need arendasid sind isiklikus plaanis?
See töö võimaldas saada kogudusest väga laia pildi. Ma külastasin kogudusi ka Lätis ja Leedus, nägin, kuidas kogudused meie sõsarliitudes elavad. Võtsin osa liitude nõukogude tööst, kogesin meie erinevusi ja seda, mida võiksime üksteisega jagada. Sain kohtuda väga paljude uute inimestega, luua uusi sõprusi. See on minu meelest väga vahva.

Juhina õppisin ma loomulikult palju. Üks asi on see, mida õpid kordaminekutest, aga väga palju õpib ka arusaamatustest ja kriisidest, väiksemaid ja suuremaid ikka oli. 

Uniooni esimees kuulub ka divisjoni ja peakonverentsi nõukokku. Sain laiemalt näha, kuidas meie üleilmne kogudus toimib, millised on inimesed, kes juhivad, millised protsessid töötavad, milliste probleemidega mujal maadeldakse. See kõik on puhas kapital. 

Juuni lõpus on Eesti liidu nõukogu. Kas siis idee poolest võiks uniooni esimees olla ka liidu esimees?
Minu parimat arusaamist mööda ei lähe see mudel hetkel käiku. See punkt ei leidnud läbirääkimisel toetust ja ilmselt ei ole me selleks veel valmis. Ma loodan, et ühel päeval oleme.

Sellepärast, et…
Peamine argument uniooni ja liidu juhi kokkuviimisel on see, et me võtsime ära uniooni meeskonna ja kui sa oled esimees, siis tahad oma visiooni ellu viia, aga selleks on vaja meeskonda, kes teeks asju koos. Aga kui me võtame selle meeskonna ära ja ütleme, et uniooni meeskond tekib sellest, et me teeme tööd kõik koos ja kui nüüd valitakse sellele tööle eraldi esimees, siis ta juhib midagi, millel ei ole oma meeskonda, ta juhib teiste meeskondade esindajaid. 

Me oleme otsustanud uniooni niimoodi teha ja see on Baltikumi eripära. Meil on kolm erinevat riiki, igas riigis on oma subkultuur ja meil on paras annus natsionalismi, sellest ei saa üle ega ümber, see lõi ka meie koosolekutel välja, siis mulle tundub, et meie parim mudel oleks, et tuleme kokku, peame läbirääkimisi, teeme neid asju koos. Eraldi inimene jääb natuke nagu üksi ja tunneb rahutust, et tal ei ole tiimi. 

Loomulikult on töökoormus väljakutse, et kas ta jaksab. See kõik on töökorralduse küsimus. Meie unioon on võrreldes liitudega, mis meie adventkoguduses üle maailma on, tibatilluke. Meie liikmeskond kahaneb, praegu on 5600 pluss liiget; kogu selle kamba peale neli esimeest. Milleks? Meil ei ole selle väikese hulga liikmete jaoks nelja esimeest vaja. Ma saan aru, et see on uhke värk, nii paljud saavad olla esimehed, aga meil võiks kamba peale olla ka ainult üks esimees ja see oleks ka suurepärane. Mulle tundub, et me ei jõua selleni nende erinevate subkultuuride ja natsionalismi tõttu.

Mida sa natsionalismi all silmas pead. See on nii karm sõna.
See ongi karm sõna. Igaüks tahab, et meie: meie, lätlased, meie, leedukad, meie, eestlased – rahvuskeskne mõtlemine. Võibolla olen kallutatud, aga mulle millegipärast tundub ja koosolekutel paistab see ka silma, et eestlaste hulgas on seda kõige vähem. See on iseenda saba kergitamine. Ma olen näinud olukordi, kus Eesti esindajad käituvad kõige neutraalsemalt. Aga ma tahan ka öelda, et veetsin viimase viie aasta jooksul päris palju aega Lätis. Ma õppisin armastama sealseid inimesi ja maad ja mulle väga meeldivad lätlased. Nendes on üht-teist, millest meil on õppida. Kui ma ütlesin, et eestlased tundusid mulle neutraalsed, siis nad on ka parasjagu uhked. 

Mida soovid uuele esimehele?
David andis mulle viis aastat tagasi teatepulga, selle andsin talle nüüd tagasi. 
Ostsin möödunud aasta sügisel lennujaama poest uniooni uuele esimehele kingituse. See on võtmehoidja, mille küljes on neli ripatsit, kolm lippu: Eesti, Läti ja Leedu, ja neljandale on kirjutatud Baltics. Võtme leidmine kõigi nende kolme riigi inimeste meelde ja südamesse – eks see olek üks paras väljakutse. Igaühel on oma meel, aga kuidas me saame olla rohkem ühel meelel, veel rohkem kui seni. 

Mis mulle Balti uniooni juures ja üldse koguduse juures meeldib, on see, et kuigi me võime olla mõningateski asjades erineval meelel, saame ikkagi väga kenasti omavahel toime, ka unioonis. Mulle meeldib see väga. Me saame aru, et me oleme sellel allveelaeval kõik koos ja meil ei ole sellelt pääsu, et teeme siis nii, et meil oleks siin tore olla. Mul on tunne, et kõik mõtlevad selles unioonis nii. Selles mõttes mulle väga meeldis see töö. Mulle tundub, et mitte igal pool maailmas ei ole nii. Soovin ka Davidile selles ametis kannatlikku meelt ühe meele arendamisel ja hoidmisel. Mina usun, et koos saame me olla suuremad, koos saame olla tugevamad ja paremad. •