Täiskasvanu pole kooliminekuks kunagi liiga vana; teatud mõttes võib õppimine täiseas olla elulise tähtsusega, kirjutab ajaleht Postimees teatades Võru adventkoguduse liikme Aili Valbi Aasta Õppijaks valimisest.
Lastekasvatamine on kahtlemata väga tore tegevus. Aga kui sa teed seda palju-palju aastaid ühtejutti, keset metsi ja põlde, kust naabertaluni jääb mitu kilomeetrit? 17 aastat ilma millestki muust hoolimata?
«Olin kõik need aastad täiskohaga ema,» naerab Aili Valb, tänavune aasta õppija ja viie lapse nooruslik ema. «See oli väga tore, aga sotsiaalsest suhtlemisest jäi vajaka… Ma hakkasin inimesi lausa kartma, kartsin suhelda.»
Siis saabus päev, mil Valb otsustas oma elu muuta. Ta «tuli metsast välja», nagu naine ise väljendub, ja läks esimesele nädalapikkusele koolitusele programmist, kus õpetati välja raamatukoguhoidjaid. Tema suurele perele oli see nädal justkui ellujäämiskursus.
«Nad pidid korraga ise hakkama saama, ise leidma sahtlitest oma sokid üles! Sellega harjub ju väga kiiresti, et alati on kodus keegi, kes kõike teab.»
Ja pere sai hakkama. Nii nagu Valb pühendas seitseteist aastat oma elust ainult perele, nii toetab pere teda nüüd õpingutes. Sest kui täiskasvanud inimene hakkab midagi õppima, ei valmista õppimisprotsess ise talle mingeid raskusi. Teatud eas muutub õppimine puhtaks naudinguks.
«Täiskasvanud inimese õppimine pole ainult selle inimese enda asi. See on kogu ta seltskonna asi – töökaaslaste, sõprade ja pere asi,» teab Valb, kes nüüd töötab Võrumaal Luutsniku raamatukogu juhatajana, omast käest.
Aili on olnud tegev ka kogudusetöös ja kirjutanud aktiivselt kaastööd ajakirjale Meie Aeg.
Loe pikemalt Postimehest
In English