Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Mt 6:5
Kõige hirmuäratavam selle teksti juures on patu mõju ulatus ja kõikjale tungimine. Patule mõeldes mõtleme üldiselt millelegi, mis toimub pimedas, kõrvalises kohas, salajas. Patusteks peame heroiinisõltlasi, narkodiilereid, vargaid ja abielurikkujaid.
Kuid Matteuse 6:1–18 näeme, et patt järgneb meile otse kirikusse. Seda leiame oma pühendushetkedest, annetamisest, palvetamisest ja paastumisest.
Nüüd võite küsida: „Kui me ei pääse patu mõjust palves olles, siis kuhu on meil põgeneda?“ Valus vastus on: mitte kuhugi! Patt rikub kõik, mida teeme. Kirjatundjate ja variseride probleem seisneb selles, et nad ei suutnud näha patu sügavust ja ulatust. Selle tulemusena jõudis patt isegi nende pühendusellu. Just seepärast pühendab Jeesus sellele teemale nii palju aega. Püüdes saavutada täiuslikkust Jumala ees, langesid nad taas Saatana lõksu.
Mäejutluses ütleb Jeesus oma kuulajatele, et variserid ei saanud tegelikult patust aru. Nad arvasid, et patt on tegevus, mida tuleb vältida. Kuid ikka ja jälle ütleb Ta välja hirmsa tõe, et patt on meelelaad, mis nakatab kogu meie elu. See on uhke enesekummardamine, mis järgneb meile kõikjale, kuhu läheme. Isegi kui väidame, et kummardame Jumalat, kummardame liiga sageli agaralt iseennast.
Just seda ütleb Jeesus meile nendes jõulistes õpetustes palvetamise, paastumise ja annetamise kohta. Ta räägib, et on olemas „patune patt“ ja „religioosne patt“.
Hea sõnum on siin see, et Ta tahab meid puhastada kõigest ülekohtust. Kuid Ta teab, et kõigepealt peame nägema patu sügavust, et võiksime seejärel minna põlvedel Tema ette sügavpuhastusele.
Hommikvalve George Knighti raamatust „Jalutuskäik Jeesusega
õndsakskiitmise mäel“ 2. osa (3. juuli)
In English