„Sada aastat, see on ikka…“ mõtiskleb Lea Kõrgend, kui Averonika Beekmann küsis, kuidas see number päevakangelasele mõjub. Seejärel hüüatab ta: „Ma ei ole ju normaalne! Ma ei mäleta nimesid ja aastaid, küsin ja kirjutan üles“ ning tõestab terve vestluse käigus täpselt vastupidist: jutt on kiire ja ladus ning nimesid ja aastaid tuleb nagu varrukast. Lea võtab auväärseks juubeliks saadud lillekimbust sinna sätitud pildi ja ütleb: „See on minu kõige armsam pilt. Mina olen see väike talleke, kes seal on. See on mulle südamelähedane.“
Sinu sünnist täitus 21. veebruaril sada aastat. Sinu lapsepõlv jääb Eesti aega. Mis sul sellest ajast meeles on?
Minu ema oli usklik inimene, ema laulis hiljem isa ka usku. Ema oli tõsine usklik. Ta ikka ütles, et mitte ei mõista, kuidas ma oma mehe ka usku saan. Isa oli tsaariarmees ohvitser olnud. Ema laulis kõigi tööde juures. Ta tegi ka ise laulusõnu. Ja nii ta tegi aastaid ja isa tuli usku. Minu tädi oli Tartus juba varem koguduse liige. Ta tuli omal ajal Leningradist. Mina olen Tartus sündinud – mina, Kalju ja Eva. Siis oli Tartus tööpuudus ja isa tuli Tallinnasse.
Mina mäletan, Eesti ajal oli elu teistmoodi. Peale maailmasõda oli raske, ega meie elu ei olnud kerge. Siis hakkas ilusaks minema ja siis tuli uus sõda.
Kas mäletad seda teist sõda. Olid siis 15–16-aastane, kui see algas?
Me elasime siis juba siinsamas korteris (Pelgulinnas, toim). Olen terve elu siin elanud. Meil oli Rocca al Mares väike majakene, suvel olime seal ja talvel siin, poisid käisid koolis. Siit käisime jala kirikusse. Õismäele käisime ka jala. Ma mäletan seda aega sõjaajal, kui me siit sinna jala läksime. Kompsud olid seljas, tee peal oli üks hobune, jalad üleval, inimese surnukeha oli maas. See oli üks kole aeg. Nüüd näeme seda telekast – kõik on puruks, ja meie läheme, kotikesed seljas. Kõik läksid.
Missugused on sinu lapsepõlvemälestused Mere puiestee kirikust?
Jumalateenistused olid laupäeva hommikul ja õhtul, pühapäeva õhtul, kolmapäeva õhtul, reede õhtul palvekoosolek. Olid lauluharjutused ja palju orkestreid. Missuguse rõõmuga me kirikus käisime! Laulsime ka tee peal. Nii suur õnn oli. Mina pilli ei mänginud, mina otsisin, kus mu saatja on. Et laulda saaks. Saatja oli väga tähtis.
Millal sa avastasid, et tahad laulda?
Käisin ka lastetundides. Olin vist 5-aastane, kui kirikus esimest korda laulsin. Ma olin nii pisike, et mind pandi seal poodiumil tooli peale. Aga hääl oli kõva. Mulle meeldis laulda ja mulle meeldisid sõnad. Mina ju häält ei kuulnud, aga missugused sõnad olid. Olen alati neid hinnanud, kes oskasid sõnu tõlkida. Minu vennanaine Ursula on palju laule tõlkinud, Viirsalu Voldemar tõlkis palju häid laule.
Kas oled ka ise laulusõnu kirjutanud?
Väga vähe, sest mul ei ole seda andi arenenud. Inglise keelest olen natuke tõlkinud, aga need on üksikud laulud. Viirsalu on väga tugevalt tõlkinud. Väli Maimu tegi ka väga hästi. Viirsalu sõnad – nagu ma jälle sain uue laulu välismaalt, jälle tema tõlkis. „Kümme tuhat inglit“ tõlkis Toronto eesti kogudusevanema tütar Evi Hannes. Me käisime emaga seal 1967. aastal külas ja tõin sealt kaasa laule, mis mulle kangesti meeldisid.
See on väga tuntud laul. Kas praegu ka teinekord laulad?
Jaa. Kui ma öösel ei saa magada, siis tasakesi laulan. Ikka ehmatan, kas kuuleb ka keegi. Mul on nüüd vana jäme hääl. Mulle, jah, sõnad… Mis üldse tõmbab laulma, on minu emakene – kui ilusti ta laulis. Tal olid keeled suus, nii puhtalt laulis kõigis keeltes ilma aktsendita. Laulmist ei olnud ta õppinud, aga tal oli mahe ilus hääl. Ta armastas laulu. Vanaisa oli muusikamees, Tartus Vanemuise laulukoori juht, ta ikka tegeles muusikaga.
Nii et kuulasid ema laulmas ja laul jäi sinu sisse.
Tõsi! Pärast hiljem õppisin ka. Kõrgeid noote ei oleks ilma õppimata suutnud, häält tuleb seada ikka.
Missuguseid saatjaid on sul eri aegadel olnud?
Tallinnas mitte mingisugust vaeva ei olnud selles suhtes. Franziska (Vinn, toim) oli ideaalne klaverimängija, ta mängis noodist puhtalt. Aga mind ei saanud noodist saata, mina laulsin vahel pikka nooti ja siis katkestasin. Minu kõige parem saatja oli Roland Kasvand, ta oli väga paindlik, arvestas väga minuga. Ta teadis, et ma teen vigu ja ei laula täitsa noodist. Ta oli haruldane saatja. Vahel saatis ta mind ainult heliredeliga. Aga saatis nii, et mina sain laulda. Mulle on ka ette heidetud, et ma ei laula puhtalt, ei laula fraase välja.
Kuidas see siis mõjus?
Ükskord oli küll selline tunne... Meil oli väga ilus koor. Mina laulsin „Rahvas, põlvita“; viimane noot oli mulle endale ka nii meeldiv. Tulin sealt ülevalt alla (Lea laulab ja näitab samal ajal kätega nootide kõrgusi), aga õhk sai otsa. Mõtlesin, mis ma nüüd teen. Hingasin vahepeal ja ütlesin jaa. Laulsin „Tall kiitust ja au“ – ja siis tuleb koor: „kõigest südamest“. See oli niivõrd ilus, see laul. Kui sa teaks! Terve koor tuli kõigest südamest. Lähme tagant uksest välja ja mulle öeldi: mis sa tegid täna, sa tahtsid meie laulukoori segamini ajada! Nad said aru, et see ei olnud õige, see jaa tuli sinna vahele. Niisugused asjad tulid, et ikka sain noomida kah.
Teie peres oli kuus last, neli venda ja kaks õde.
Jaa, mul olid nii kallid vennad. Kõik vennad olid minust nooremad, õde oli minust vanem. Raul on veel alles, Heiki isa. Üks vend on jäänud, kolm venda on hauas. Nüüd laenutan oma venna lapsi. Ikka ütlen Raulile, et laenutan su poega. Puud on vaja üles tassida. Meil on väga suur perekond.
Ja meil oli tore sõpruskond: Vaike Kallandi, Linda Elmann, Ester Tamm, nemad olid minuealised kõik. Jäänud olen ainult mina. Kõik teised on hauas.
Sa õppisid laulmist ka konservatooriumis.
Käisin muusikakoolis. Küll sinna oli raske sisse saada, see oli juba kommunismi aeg. Seal olid komnoored. Küsiti kohe, kas komnoor oled, ega ei lastud ju muidu sisse. Aga mina sain sisse. Peter Sauli ema oli siis seal õpetaja, talle kangesti meeldis minu hääl. Sain kohe teisele kursusele. Olin kõigega nõus, brigaadid saadeti laevale laulma. Mina kohe ka esireas. Ma olin kõik kooli heaks valmis tegema.
Viimaks tuli üleminekueksam. Laulsin enda arvates hästi, vigu ei teinud. Pärast lähen järgmine päev vaatama, kuidas eksamid läksid. Vaatan, mispärast minu – mul ajab praegu nutu peale – minu nime taga must laik. Ehmatasin ära. Mõtlesin, mis asi see on. Mind tõmmati maha, et eksam on ebaõnnestunud. Eks ma läksin direktori juurde, ütlesin, et ma võin korrata, veel arendada ennast. Bruno Lukk oli direktor, väga soliidne mees. Ta ütles mulle: miks sa tegid seda? Mina ütlesin: misasja ma tegin? Tema: misasja sa käisid kirikus laulmas? Keegi pidi kaebama. See oli mulle nii suur löök. Ma ütlesin, et teen kõik kooli heaks, lähen laulma. Ta ütles, et ei aita.
Mul ei jäänud muud üle, mina tahtsin saada laste lauluõpetajaks. Siis visati välja, mul ei olnud elukutset. Mõtlesin, mis elukutse ma võtan, vabrikusse küll ei taha minna. Sõja ajal olin läbinud igaks juhuks õdede kursuse. Kes see hea inimene oli, kes ütles, et mine sinna haiglasse tööle aseõena, siis õpid edasi. Tegingi niimoodi. Läksin lastehaiglasse tööle. See oli Narva maantee alguses, väga ilus haigla oli, see oli Eesti ajal erahaigla. Käisin õhtuti medkeskkoolis kaks aastat ja töötasin. Siis sain õepaberid ja eluaeg töötasin õena.
Laulmine oli ju sinu eluunistus. Kas oli ka pettumus Jumalas, et oma usu pärast ei saanud just seda haridust, mida tahtsid?
Selles ei olnud. Enese ego oli küll veidikene nii, et mõtlesin, kes võis kaevata. Mu kaasõpilased olid küll kõik väga head ja toredad. Kuskilt urgitseti välja see. Meil oli suur ja täis kirik, ega me ei tea, kes seal oli. Väga tuntud oli meil see kirik.
Ma nutsin. Tulin kodu ja küll ma siis joristasin seda nuttu ja ütlesin, mis ma nüüd teen. Isakene tuli teisest toast ja ütles: mis sa nutad, kas sa tead, ma ütlen sulle, see polnud sinu koht. Ta ütles seda nii tõsiselt. Ma hakkasin ka mõtlema, et see oligi nii, Jumal tegi seda. Ma tahtsin nii väga muusikakooli, nii raske, peaaegu võimatu oli sisse saada, see viimane aasta seal oli nii õnnelik ja nüüd väljas! See oli suur valu.
Meie peres ei tulnud juttu, et isa või ema oleks ütelnud, et usu pärast ei saanud nüüd. Mul ei oleks olnud tulevikku primadonnana kuskil. Ma ei mõelnud selle peale. Lootus oli suur, kui kangesti midagi tahad. Niisukest asja, et Jumala kohta mõelda midagi – ei.
Kas sul on olnud kogemusi, kui oled tundud, et sel hetkel Jumal hoidis või juhtis eriliselt?
Kui palju kordi! Te mõtlete, ma olen vanatüdruk. Üks ütles minu emale juba, et miks sinu tütar ei ole mehele saand, minu kaks tütart on nagu soojad saiad läinud. Küsisin emalt, kas sul häbi ka on. Ema ütles, et löö käega. Sõbrannad ümber abiellusid, lõpuks vaatasin, et mina olen üksi jäänud. Mul oli palju sõpru, mina hoidsin igat noormeest nagu oma vendagi. Ma armastasin väga oma vendi.
Kui isa suri, jäi ema üksi ja ma vaatasin, et mul on neli venda, tuleb neli miniat. Kas mu emal on üks koht, kuhu ta läheb. Ma elasin siis koos emaga. Tõotasin, et jään ema kõrvale. Olin siis 40-aastane juba. Palju kordi rääkisime sellest Jumalaga. Mul oli veel võimalusi oma perekond luua. Mõtlesin, et ei, jään ema juurde. Jumal tegi mulle selgeks, et see on õige tee, sa valisid õigesti. Olukorrad läksid niimoodi. Ema elas 100 aastat ja viis kuud.
Laulsid Volli Rosinaga ka duetti.
Mul on väga head mälestused sellest. Volli oli haruldane laulja. Ta oli Tartus, ütlesin, et tule Tallinna. Tuligi. Laulsime Tartus ka koos palju. Volli hoidis oma häält korras. Kui ta viimaseid kordi Tallinnas laulis, oli mul pisar silmas, ta laulis imeilusti. Küll see elu on imelik olnud. Me olime väga head sõbrad.
Kas võib öelda, et muusika on sinu jaoks oluline osa jumalateenistusest?
Väga. Mis puudub tänapäeval. Jutlustaja ei saa kõiki asju teha. Ta jutlustab Sõna, aga siis peab ju muusika… Mis muusika on? Ka sõna. Kui ütled seda lauluga, mis teine sõnaga ütles, see on suur kinnitus. Vend Aug ütles, et muusika on tema parem käsi. Kui ta ütles, et suutnud enam nii hästi jutlustada, kui tahtis – ka tuleb selline aeg – muusika on tema parem käsi.
Kas sul on Piiblist mõni lemmiklugu või -salm?
Mul on välja kirjutatud ilusaid salme. „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise.“ Piibli kuldsalm. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ükski, kes temasse usub, ei sureks, vaid et temal oleks igavene elu.“ Kas võib veel ilusamat sõna olla, veel suuremat lohutust olla?
Mis teeb sul tänast maailma vaadates südame murelikuks?
Meil on Piiblis kõik ette öeldud, mis tuleb, mis on. Mul ei ole midagi saladuses. Sa vaata, kuidas ta läheb. Kui aeg täis sai, tuli see. Kui nüüd aeg täis saab – vaadake, mis valmistatakse. Vaatan telekast ainult uudiseid, sest tahan teada, kus ma elan. Kui vaatan, kui palju sõjariistu tehakse, aga milleks? Selleks, et tappa lapsi. Mul on ju ka väikseid sugulasi. Mis tulevik neil on? Teised ütlevad, et mis sa muretsed, aga kui vaatan väikseid pisikesi kalleid... Ega minu puhul ei tea, kas homme või ülehomme... Aga neile – mis tulevik neil on…
Mis teeb südame rõõmsaks, paneb hõiskama?
Ainuke rõõm, kui mõtlen kiriku peale. Pole näinudki viimasel ajal nii ilusat jumalateenistust kui nüüd vabariigi aastapäev oli ja minu sünnipäeva tähistati ka. See tuletas meelde vana aega, kui kirik oli täis. Ma ei oskagi seda rääkida. Kui nad tulid ja ma sain neid kallistada. Oma kogudus, omad inimesed, nad on tõesti kallid. See teeb rõõmu, see oli suur rõõm. See oli rahu, rõõm, tänulikkus. Olin nii tänulik. Tahaksin tänada Taevaisa kogu oma elu eest! •
In English