Me elame ohtlikel aegadel. Selles pole kahtlustki. Kõikjal, kuhu ka ei läheks, on kuritegevus, vägivald ja suur ebakindlus, kuid Lähis-Ida paistab silma kui piirkond, kus ebastabiilsus on tavalisest suurem.
Minu naine ja mina oleme Iisraelis sisserändajad, oleme siin Issandat teeninud kuus aastat.* Kuigi aja jooksul on võimalik terrorirünnakutega harjuda, ei valmista sõjaga silmitsi seismiseks ette mitte miski.
Pärast Hamasi rünnakuid 7. oktoobril, kui elu kaotas üle 1200 iisraellase, on elanikkond pidevas valveseisundis. Alates sõja algusest on aktiveeritud tuhandeid häirekelli. Iga kord, kui häiresignaal käivitub, tähendab see, et Iisraeli on tulistatud rakette ja meie elu võib olla ohus. See tähendab, et me peame jooksma varjendisse. Sõltuvalt sellest, kus me oleme, on meil aega 15 sekundist kuni 1 minutini. Keegi ei tunne end turvaliselt. Relvalubade taotlused on pärast 7. oktoobri rünnakuid kasvanud 600 protsenti.
Inimesed tahavad tunda end turvaliselt. Paljud reageerivad nendele stressiteguritele, kulutades suure osa oma ajast sõjaga seotud uudiste lugemisele ja vaatamisele. Paljud veedavad tunde televiisori ees, kogudes rohkem teavet selle kohta, mis toimub ja mis võib juhtuda – selline suhtumine ainult suurendab stressi ja ärevustunnet. Kuidas sellistel aegadel karja karjatada?
Meil on vähemalt üks adventistide perekond, kes elab Ashkelonis, vaid 15 kilomeetri kaugusel Gaza sektorist, linnas, mida Hamasi raketid on rängalt tabanud. Nad on pidanud sageli oma korterist põgenema ja magama raketivarjendis, mis on tavaliselt maa all. Isegi koeraga jalutamine on neile suur oht. Me abikaasaga ootasime võimalust neid külastada. Ja kui see lõpuks õnnestus, oli meil väga hea meel, et saime nendega koos palvetada ja neid kallistada. Sõja ajal on meie ainus kaitserelv palve.
Meie julgustus ja lootus on olnud usk Jumala tõotustesse. Meie suurim ülesanne neil aegadel on olnud sisendada vendadele ja õdedele julgust. Olukord on väga keeruline. Mõned koguduseliikmed on otsustanud Iisraelist lahkuda, sest kardavad, et sõda läheb ainult hullemaks. Paljud on lahkunud Gaza lähedal asuvatest linnadest, otsides varjupaika riigi keskosas. Kuid paljud meie koguduse liikmed on jäänud oma koju.
Üks koguduseliige, kes töötab Ashkeloni haiglas anestesioloogina, ütles, et ta on kogenud, kuidas Psalm 91 on tema enda elus sõna otseses mõttes täitunud. „Jumal on meid mitu korda kaitsnud nii nähtavate ohtude kui ka selliste ohtude eest, mida me isegi ei tajunud,“ ütles ta Jumalale tänulikuna.
Sõjad panevad meid värisema, kuid need tekitavad meis ka selle tunde, kui väga me vajame Jumalat ja sõltume Temast.
Sõda on toonud paljud tagasi kirikusse. Just sellistel aegadel igatseme pöörduda kellegi poole, kes on palju tugevam ja võimsam kui meie. Just siis pöördume Kõigevägevama Jumala poole.
Me oleme järginud Piibli nõuandeid: „Töötage selle linna rahu ja heaolu nimel, kuhu ma teid pagendusse saatsin. Palvetage selle eest Issanda poole, sest selle heaolu määrab teie heaolu.“ (Jr 29:7–8, NLT)
Me ei ole lakanud palvetamast, et Issand annaks meile rahu. Me ei ole lakanud palvetamast ohvrite perekondade eest. Ja me ei ole lakanud palvetamast, et need, kes rööviti, saaksid naasta oma perekonna juurde. Sõjad toovad alati palju kannatusi, meie sõnum on rahu ja lootuse sõnum. Kuid seitsmenda päeva adventistide kogudus ei tee ainult vaimulikku tööd.
Noored on rajaleidjate klubide kaudu hoolitsenud sadade laste eest, kes on kodulinnast evakueeritud, sest nad on liiga lähedal ohutsoonidele. Teised koguduseliikmed on teinud tööd, et toetada ja teenindada sõdureid, pakkudes neile toitu ja puhkust. Meie missioon on teenida.
Paljud on meilt küsinud: „Mida te ikka veel seal teete? Miks teid ei saadeta humanitaarlennuga tagasi?“ Karjane ei saa ära minna ja oma lambaid saatuse hooleks jätta.
Me ei tunne, et oleks õige ära minna ja otsida enda turvalisust, kui enamik meie koguduse liikmeid on ikka veel siin riigis. Kui sõda ja ohuolukorrad süvenevad oluliselt, teab kogudus, kuidas võtta kasutusele vajalikud mehhanismid, et oma töötajate eest hoolitseda. Kuid kõige tähtsam on see, et niikaua kui me teenime Issandat, on Tema see, kes meie eest hoolitseb.
Meie lootus on Issandas. Tema on see, kes hoolitseb. Tema on meie ainus tõeline varjupaik. Me ei tea, kas see sõda muutub maailmasõjaks, kuid me teame, et see sõda ja sellega seotud sõjahüüded on võimas märk suuremast tulevast ja helgemast tulevikust. See on meie lootus ja see on meie sõnum.
Maranatha.
* Isiklikku teavet on turvalisuse kaalutlustel muudetud.
In English