Teokas usk 

1Ts 1:1–3 on kirjutatud: „Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu! Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.” 

Paulusel ja ta kaaslastel oli Tessaloonika kogudusest hea meel nende usu, armastuse ja lootuse pärast. Kui Paulus elaks tänapäeval, siis sooviksin, et meie kogudust meenutades oleks tal ka meist hea meel. Teades, et nende tublidus ei tulnud mitte nende isiklikust võimekusest, vaid Jumala käest, tänasid Paulus ja ta kaaslased selle eest Jumalat. Esimesena nimetas Paulus siin nende teokat usku. Nii tahan ka esmalt selle juures peatuda. Mis on teokas usk? 

Kui Piibel räägib usust, siis mitte suvalisest kellegi või millegi uskumisest, vaid ikka Jumala uskumisest. Usk Jumalasse on see, mida inimene kõigepealt vajab. Kirjas heebrealastele 11:6 öeldakse: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” Usk Jumala olemasolusse on usu alus. On ilmselge, et keegi ei looda kellelegi, keda tema meelest pole olemaski. Kahjuks on palju inimesi, kes ei usu Jumala olemasolu. Nii ei oota nad, ei soovi ega ka palu Tema käest midagi. Usk Jumala olemasolusse on siiski vaid Jumala uskumise alus, millest jääb väheks, et saada osa kõigest heast, mida Jumalal on inimesele teha ja anda. Jumala uskumine hõlmab seda, et Ta on selline, nagu Piibel Temast räägib, et Ta on teinud ja kindlasti teeb seda, mida on lubanud. On vaja uskuda, et Jumal on see, kes Ta on. 

Ei piisa sellest, kui uskuda vaid midagi sellest, mida Jumal on öelnud. Uskuda on ikka vaja kõike, mida Jumal on öelnud, olgu kellelegi isiklikult või prohvetite vahendusel, ja mitte lasta end kellelgi eksitada. Näiteks uskus Eeva kindlasti Jumalat seni, kuni madu ütles, et asi pole nii, nagu Jumal on öelnud. Kahjuks uskus Eeva mitte enam tõtt rääkinud Jumalat, vaid valetavat madu. Nii on ka läbi aegade jäänud paljudel Jumala uskumisest vajaka. Tihti hüljatakse Jumala öeldu, kui see ei lähe kokku inimeste plaanidega. Näiteks on prohvet Jeremija raamatus lugu, kui tuldi prohvetilt küsima Jumala tahet. Kui Jumala tahe ei läinud nende plaaniga kokku, siis nad polnud valmis sellele kuuletuma, aga et mitte end uskmatuks tunnistada, siis öeldi Jeremijale, et ta valetab. „Ja kui Jeremija oli lõpuni rääkinud kogu rahvale kõik Issanda, nende Jumala sõnad, millega Issand, nende Jumal, oli teda läkitanud nende juurde, kõik need sõnad, siis ütlesid Asarja, Hoosaja poeg, ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik ülbed mehed – need ütlesid Jeremijale: „Sa räägid valet! Issand, meie Jumal, ei ole sind läkitanud ütlema: Ärge minge Egiptusesse võõraina elama...”” (Jr 43:1–2) Uskuda on vaja mitte ainult seda, mis meeldib, vaid kõike, mida Jumal Piibli kaudu räägib. Paulus tunnistas maavalitseja Feeliksile: „Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud.” (Apt 24:14) Miks ei võtnud paljud Kristust vastu? Eks põhiliselt ikka seetõttu, et nad ei uskunud „kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud”. 

Jumala uskumine sisaldab ka uskumist, et on vaja loobuda valest ja teha, mis õige, kusjuures, et õige on just see, mida Jumal oma Sõnas ilmutab. Usk, mis ei pane Jumala tahte kohaselt tegutsema, pole tõeline usk. Jaakobus kirjutas: „Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi...” (Jk 2:19) Peatun esmalt siin. „Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi!” Aga Jaakobus jätkab: „…ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust. Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud? Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegude järgi, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk käis ta tegudega kaasas ja sai täiuslikuks tegude kaudu. Nii läks täide kirjasõna, mis ütleb: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks ning teda hüüti Jumala sõbraks.” (Jk 2:19–23) 

Jeesusel oli omal ajal põhjust osale kuulajaist ette heita: „Aga miks te mind hüüate: „Issand, Issand;” ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järgi – ma näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule. Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; tulvaveed paiskusid selle vastu ja see varises kohe kokku, ja selle maja varisemine oli ränk.”” (Lk 6:46–49) Kes hüüdsid Jeesust Issandaks? Eks ikka need, kes Teda uskusid, aga näha on, et usuti osaliselt või valikuliselt, mistõttu nad olid võrreldavad rumala majaehitajaga. 

Nüüd veel ühest usuteost. Jh 6:28–29 on kirjutatud ühest Jeesusele esitatud küsimusest ja Jeesuse vastusest sellele: „Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.”” Mida tähendab uskuda Jeesusesse, kelle Jumal on läkitanud? Keegi pole suutnud elada veatult, ainsagi patuta. Jeesus on Päästja, „kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine”. (Kl 1:14) Jeesus on öelnud „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori... Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.” (Jh 8:34,36) Jh 3:16 on kirjutatud: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” 

Paulus oli Jumalale tänulik, et Tessaloonika usklikel oli elav, tegudes väljenduv usk, mida vajame meiegi ja mida Jumal pakub kõikidele. •