Kes meilt läheks?

Lugesin hiljuti kusagilt Philip Neri mõtte: „Heida end Jumala käte vahele ja ole täiesti kindel, et kui Tema ootab sinult midagi, siis Ta teeb sind selle töö jaoks täiesti sobivaks ja annab sulle jõu.“ Jesaja raamatu kuuendas peatükis on lugu Jesaja kutsumisest prohvetiks. Meid pole ehk prohvetiametisse kutsutud, aga Jumala töösse on meid kõiki kutsutud. Jumala küsimusele: „Kes meilt läheks?“ (Js 6:8) vastas Jesaja: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Mis pani Jesajat sellist vastust andma? Mis paneb meid Jumala teenimise kutsele samuti vastama? Kui Jesaja Jumala aulisuse ja suuruse taustal oma patususe ära tundis ja aru sai, et ta on kadunud, kuid siis Jumala armu ja andestust koges, muutis see kogu selle noore mehe elu. Meilgi pole probleemi end Jumala kasutusse andmisega, kui leiame Pühakirjast ja oma elust meid armastava Jumala, kes oma suuruses ei põlga meid väikeseid, nõrku ja jõuetuid patuseid, vaid on oma Poja ristisurma kaudu teinud meile hindamatu väärtusega kingituse.  

Kuulus evangelist  Dwight L. Moody on ütelnud, et „me võime olla liiga suured selleks, et Jumal saaks meid kasutada, kuid pole võimalik olla selle jaoks liiga väikene.“ Niisiis, kui me endast palju ei arva, siis saab Jumal meid oma plaanis kasutada. Kui arvame, et me pole küllalt targad ega millekski kõlblikud, siis võtab Jumal meid ja paneb oma ülesandeid täitma. Nõrk ja väike ei tea, kuhu minna ja mida teha, ning just selles olukorras saab Jumal juhtimist paluva inimese jaoks oma plaani teatavaks teha.  

Paar kuud tagasi kuulsin huvitavat mõtet, mille kohe ka enda palvesse rakendasin. Nimelt ühes oma paljudest jutlustest soovitab pastor Pavel Goia paluda iga päev, et oleksime Jumalale kuuldel ja kui Tema saab meid kuidagi kasutada kellelegi isetu heateo tegemiseks, siis Ta kasutaks meid. Nii hea mõte! Mõtle, iga päev saab heateo keegi, kelle Jumal valib – kui vaid mina selleks kuuldel olen. Ma ei mõtle sellist heategu, et lähen kohe välja ja ise vaatan, kellele saan head teha (mis on ju ka väga hea), vaid sellist, kus Jumal ise mõtete kaudu juhib sind olukorda, kus saad päriselt kedagi tema vajaduses aidata. Et asi selgem oleks, toon siia kaks lugu. Jumal kingib neid lugusid mulle iga päev, kui ma ainult end hommikuti Talle kättesaadavaks teen.  

Reede, 22. detsember. Selle reede palusin ülemuselt vabaks ja kui tavaliselt algab minu tööpäev kell 7 ja ma olen sel ajal kodu juurest läinud, siis sel hommikul olin alles kodus. Auto oli pargitud maja ette, kuigi tavaliselt seisab see maja kõrval katuse all. 7.40 oli mul tugev tunne, et pean minema õue ja auto tööle panema, kuigi pidin alles peale kaheksat sõitma hakkama. Auto sai tööle pandud ja olin tuppa tagasi minemas, kui tuli eakas naabrinaine, ähmi täis ja palus, kas ma saaksin ta praami peale viia. Ta oli endale takso tellinud, et jõuludeks tütrele külla sõita, aga seal ta seisis ja ootas ning taksot ei tulnud. Praami väljumiseni oli tervelt 6 minutit aega. Loomulikult aitasin tema ja ta kohvrid autosse ning sõitsin sadamasse. Sõidu ajal väljendas ta oma tänulikkust selle üle, et ma teda sõidutan, ja oli väga õnnelik, kuigi aega oli päris napilt. Jõudsime täpselt kohale ja ma aitasin tal kohvrid ka praamile viia. Ütlesin talle praamile kõndides: „Tead, Jumal teadis, et sul on abi vaja, ja saatis mind sinna õue autot tööle panema, sa märkasid mind ja tulid kohe abi küsima, et jõuaksid praamile ja oma tütrele jõuludeks külla. Ta ikka hoolib Sinust väga!” Selle peale naeratas see muidu usu suhtes külm naabrinaine, kallistas mind tänuks ja vastas: „Võibolla tõesti.”  

Teine lugu leidis aset 27. detsembril. Kell oli umbes 10 ja tegin tööd. Teadsin, et mul on vaja ehituspoes käia, aga mõtlesin, et kiiret pole ja ühildan selle käigu lõunaga. Kasutan tööl tihti suruõhku ja kui õhuvoolikud üle õue looklevad, juhtub talvel ikka, et voolikutes olev kondens kipub külmuma, ja siis tekib voolikusse jäätropp. Olin juba kolm tundi niimoodi tööd teinud ja jäätumisprobleemi polnud, kuid ühtäkki, keset kasutamist, sai õhk otsa. Selge, voolik jääs. Kui tavaliselt aitab õli laskmine voolikusse, mis jää üles sulatab, siis seekord proovisin kõike nippe ja miski ei aidanud. Hea küll, ju siis pean praegu poodi ja lõunale minema. Kerisin vooliku kokku, panin tuppa sulama ja võtsin suuna poe poole. Sõites märkasin kõnniteel üht vanapapit, kes meil siin saare peal sõidab ringi sellise väikse akusõidukiga, kuhu ta ainult ise sisse mahub. Tavaliselt on tal juba kaugelt käsi püsti ja ta lehvitab tervituse märgiks, nii ka seekord. Eks minagi lehvitasin talle vastu ja sõitsin mööda, kuid tugev tunne minu sees ütles: JÄÄ SEISMA, ta vajab abi. Jäin seisma, ise ka hämmelduses, ja tagurdasin tema juurde. Mõtlesin veel, et huvitav, mis siis nüüd. Tuli välja, et tema akusõiduk, millel on väga väiksed rattad, oli olematusse lumme kinni jäänud ning kõik sõitsid ainult mööda ja lehvitasid talle, aga tal oli seekord abi vaja. Lükkasin ta siis sealt lumest välja ja papi oli nii õnnelik, et lehvitas veel pikalt, kui hoo sisse sai, seisma ei julgenud ta enam jääda. Ja mina tänasin Jumalat, et ta jälle mind kellegi abistamiseks kasutada sai. Ta pidi isegi mul voolikud ära jäätama, et ma kiiremini appi läheksin, sest kedagi teist polnud saata.  

Sellest päevast peale, kui ennast Jumalale vabaks annan, on iga päev midagi, kuidas Ta kedagi abistada saab. Mõelge, kui palju parem oleks maailm juba täna, kui me kõik oleksime valmis iga päev tema teenistuses olema.  

Kallis Jumal, siin ma olen, saada mind, kasuta mind kellegi aitamiseks, et inimesed meie ümber näeksid Sind! Aita meil tunnistada Sinust ja saada meie päeva inimesed, kelle eest Sa soovid, et me palvetaksime, et Sina saaksid nende südamega tööd teha, et neilgi oleks võimalus saada päästetud. Millist imelist Jumalat me teenime! Aamen. 

Timo Taidla 

2Kr 5:15 loeme: „Ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.“ Ka meie võime täna otsustada elada Temale. Tema on lubanud meie vajaduste eest hoolt kanda, sellest võime lugeda näiteks meile kõigile hästi tuntud tekstist Mt 6:25–34, kus Jeesus räägib lindudest ja lilledest, kes ei muretse, vaid Taevane Isa kannab nende eest hoolt. Meie oleme Tema silmis palju tähtsamad kui linnud ja lilled, seega teame, et meie eest kantakse hoolt ja me oleme nüüd vabad Tema plaanis osalemiseks, mis tähendab, et meie kaudu täidab Jumal vahel meie kaasinimeste vajadusi.  

Kord aastaid tagasi olin suure mure poolt räsitud, seisin mere kaldal ja ahastasin Jumala poole, kui helises telefon ja üks Rapla koguduse õde küsis, kas ma tean kedagi, kes läheks ja palvetaks ühes Tallinna lähedal asuvas haiglas ühe surijaga. Ma ütlesin, et tean kedagi, kes läheks ja see olen mina. Sellest hetkest alates hakkas minu suur mure väiksemaks muutuma, sest kogu minu tähelepanu ei olnud enam minule keskendunud. Ma kardan haiglaid ja surijaid, aga Jumalaga koos kaob hirm ja nii ma siis istusin ühe oma maise elu viimaseid hetki elava kogudusele läheneja voodi ääres. Armastus minu sees polnud minu oma, sõnad minu suust polnud ka minu omad, sest oma abituses olin end Jumala kätte andnud. Surija minu kõrval voodis tundis ära Jumala puudutuse, ohkas palves minuga kaasa, pisar poetus suletud laugudelt ja nii ta unne suikuski. Usun, et me kohtume ülestõusmise hommikul.  

Õpime ka meie ära selle üleskutse, mille Timo ära õppis ja mille kasu kaasinimestele ta koges. Oleme kuuldel nii hommikupalve ajal, et Jumal saaks abi vajavad inimesed meile südamele panna, kui ka päeva jooksul, et kogeksime jooksvalt Jumala juhtimist ja suunamist. Olgem meie aja väljendeid kasutades levialas ja ärme hõiva liini maiste asjadega sedavõrd, et Taevase Helistaja jaoks oleks liin hõivatud. •