Vastates maailma majanduskriisile, kutsus paavst Benedictus XVI üles „tõelisele poliitilisele võimule“. See uus „võim“ aitaks ülemaailmsel majandus-, keskkonna- ja immigratsioonipoliitikal üles ehitada sotsiaalse korra, mis „oleks vastavuses kindla moraalikoodeksiga“. See üleskutse on kirjas paavsti hiljutises entsüklikas pealkirjaga Caritas in Veritate, eesti keeli Armastus tões.
Selline keelekasutus peegeldab ettenägevust, mille seitsmenda päeva adventistid on aastaid tagasi välja öelnud: rahvusvahelise kriisi ajal kutsuvad usujuhid üles rahvusvahelisele moraalireeglite ja -standardite jõustumisele. Kas paavsti hiljutine kiri on nende ennustuste tõekssaamine?
Sellele küsimusele vastamiseks peab läbi lugema terve kirja. Suurem osa kirjast sisaldab materjale, millega adventistid ja enamus kristlasi nõustuksid. Seal vaadeldakse praegust ülemaailmset majanduslikku ja poliitilist korda ja kritiseeritakse liiga suure lõhe tekitamises rikaste ning vaeste vahel.
Suurem osa paavsti sotsiaalse õigluse murest peegeldab sama sõnumit, mis on kirjas Jakoobuse raamatus, kus noomitakse maailma viimaste aegade rikkaid, et nad suruvad maailma vaeseid alla ja väärkasutavad neid (Jk 5:1–6). Paavsti kriitika kammitsematu ja reguleerimata kapitalismi suhtes ja tema üleskutse ettevõtetele ja korporatsioonidele majanduslikult ja sotsiaalselt abistada on justkui Vana ja Uue Testamendi prohvetite eetose kaja. Tema üleskutse võib olla meeldetuletus kõigile kristlastele, et meie eetika ja vastutus ei lõpe kirikuukse juures või siis, kui oleme maksnud kümnist ja annetusi. Me peame oma eetika, jüngerluse, jagamise ja hoolimise võtma kaasa oma igapäevaellu ja ettevõtmistesse ning töökohtadesse.
Me hindame tema hoiatust, et me ei tohi oma õigusi taotleda ja edendada nendega seotud kohustusi kõrvale jättes. Ta märgib, et vabadusega peab kaasnema teatud vastutus, või see vabadus kaob. Me tervitame tema kinnitust usuvabaduse olulisusest ja ohust, mis varitseb usuvabadust riikides ja riigikordades, mis edendavad ilmalikkust ja soovivad ühiskonnas ning avalikus ruumis religiooni marginaliseerida.
Kuid me oleme mures, kui paavst, kes on religiooni- ja vaimuliku elu juht, otsib võimalusi nõustada maailma valitsusi looma poliitilist üksust, mis viib jõu ja sunduse abil täide ülemaailmset poliitilist, majanduslikku ja moraalset poliitikat. Paavst on selles viimases väga selgesõnaline. Ta ütleb, et tema väljakäidud „poliitiline organisatsioon“ peaks olema „varustatud efektiivse võimuga, tagamaks kõigile turvalisus õigluse suhtes ja õiguste austamise suhtes. Loomulikult peaks sel olema autoriteetsus, et tagada kõigi osapoolte kuulekus selle otsustele.“
Jeesus Kristus, kelle esindajaks paavst ennast siin maa peal peab, ütles väga selgelt: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud.... Aga minu kuningriik ei ole siit.“ (Jh 18:36). Poliitiline organisatsioon, mis oleks „varustatud võimuga“, tagamaks „turvalisus“ ja „kuulekus“, nagu paavst soovib, peab ilmselgelt kasutama politseid või sõjaväge. Mis annab paavstile aluse soovitada sellise organisatsiooni loomist?
Tsentraliseeritud, relvastatud ülemaailme võim esindaks võimu ja autoriteedi märkimisväärset kogumit. Nagu me ajaloost juba teame ja katoliiklasest ajaloolane ja mõtleja lord Acton meile meelde tuletab, „võim rikub ja absoluutne võib rikub absoluutselt“. Inimkogemusest ja -tarkusest lähtudes näib arutu tekitada keskne ülemaailmne liikluspolitseinik, kel oleks piisavalt võimu olla terve maailma politseinik.
Mõned väidavad, et paavst ei ütle, nagu peaks tema või tema kirik sellise võimu eesotsas olema, vaid teeb pigem ettepaneku, et mingi teine organisatsioon teeks maailmamajanduse stabiliseerimiseks need sammud. Siiski ei saa see olla täielik argument. Kirjas on selgelt märgitud, et selle organisatsiooni poliitika ehitaks üles „ühiskonnakorra“, mis „kohanduks kindlate moraalistandarditega“. Paavsti sõnade valik on paljuütlev. Ta ei ütle, et „mingi moraalikoodeks“ või „moraalikoodeks“, vaid „kindel moraalikoodeks“. Tal on selgelt meelel konkreetne moraalireeglistik. Kas see võiks olla mingi muu reeglistik peale selle, mida kuulutab ja õpetab katolikukirik?
Tegelik valitsemine ja mõõga või vintpüssi või täägi kandmine võib jääda mittereligioossete, riiklike võimude kätte. Kuid näib, et paavst kujutab ette, et nad peaksid leidma kontakti katolikukiriku juhtkonnaga või õpetuste – või mõlemaga. Pole võimalik, et paavst kutsub üles võimu loomisele ja ühiskondlike ning moraalistandardite rakendamisele ega plaani selles ise mingit rolli omada ega öelda, kuidas seda võimu peaks teostama. Tõendid näitavad, et selline oli kogu keskaja lugu: katolikukiriku klassikaline õpetus kutsus üles kiriku ja riigi eraldatusele, kuid täielikule koostööle, kus riik kasutas mõõka kiriku „kindla moraalikoodeksi“ nimel.
Võttes arvesse seda ajalugu ja sellele järgnenud väärtarvitusi – kaasa arvatud ristiretked, inkvisitsioon ja sõjakuulutamised hereetilistele rühmadele, nagu valdeslased –, näib paavsti poolt arutu soovida endale sellist rolli, olla juhtiv nõuandja majandusliku, sotsiaalse ja moraalse korra ülesehitamisel. Kuid vaadates prohvetlikke kuulutusi, ei ole see ootamatu.
Seega, kas selles kirjas on täitunud adventistide ettekuulutused lõpuaja pealesunnitud rahvusvahelisest usumoraalist? Ei, veel mitte. See kiri on ainult jutt ja mõtted. Kuid jutt ja mõtted viivad tegudeni. Ja häda- ning kriisiajal saavad rohkem tähelepanu sellised mõtted, mida tavaliselt ignoreeritakse. Selle kirja tagajärjed ja mõju väärivad lähemat jälgimist, kuna vabaduse hind on pidev valvelolek.
Nicholas P. Miller on Andrewsi Ülikooli Rahvusvahelise Usuvabaduse Instituudi direktor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English