26.–29. august toimus Rõuges Aedla talus ja selle lähiümbruses järjekorras teine poiste laager. Laager oli mõeldud 9–12-aastastele poistele ja nende isadele koos meisterdamiseks, sportimiseks, vestlemiseks ja muidu aja veetmiseks. Laagri kõige noorem osaleja oli 8-aastane ja kõige vanem, seda siis laste arvestuses, 13-aastane.
Kolmapäeva hilisõhtul pärast pikka sõitu autost välja saades oli elevus suur ja ringi tormamist jätkus tükiks ajaks. Pärast telkide ülessättimist prooviti ära suur külakiik ja käidi suure tamme ladvas. Kui esimene tutvus ümbrusega tehtud, kogunesime lõkke äärde teed jooma ja juttu puhuma. Õige pea läks jutt armide võrdlemise ja nende saamisega seotud sündmuste peale. Üks oli selge, mida suuremad armid ja rohkem verd, seda ägedam. Enne magamaminekut õnnestus siiski Veljo abiga jututeema ka vaimulikele radadele suunata. Ei tea, kas põhjuseks oli pikk ja väsitav autosõit või miski muu, kuid magamaminek õnnestus seekord täiesti plaanipäraselt ja rahulikult. Poiste kiituseks võib öelda, et sel aastal käitusid nad oluliselt tsiviliseeritumalt, eriti mis puudutas õhtuseid magamaminekuid ja hommikusi ärkamisi.
Neljapäeva hommikul olid kõik poisid õigel ajal ilma suurema kärata rivis ning väikese võimlemise, hommikupalvuse, söömise ja laagri ametliku avamise järel algas laagri mööbli meisterdamine. Isade üllatuseks pidasid ka kõige nooremad ehitamiseks ettenähtud aja ilusti vastu. Köögitoimkonnas käidi paari kaupa ning ülejäänutel oli söögi valmistamise ajal vaba aeg.
Kõhud täis, istusime autodesse ja sõitsime Piusa karjääri, kus poisid said hakatuseks niisama auru välja lasta. Kui liivas hullamisest isu täis, jagunesime kahte võistkonda ning alustasime orienteerumisvõistlusega, kus tuli leida 20 punkti ja igas punktis tuli vastata ühele küsimusele. Iga õige vastus andis ühe punkti ning võrdsete punktide korral võitnuks raja kiiremini läbinud võistkond. Pinget võistlusele lisas ka see, et võistkonnad tundusid silmnähtavalt ebavõrdsed. Jagunesime võistkondadesse algul vanuse järgi, st poisid vanuse järgi ritta ja paariks loe, kuid tulemuseks oli n.-ö kasvult suurte ja kasvult väikeste võistkond. Proovisime ka sama asja pikkuse järgi, kuid tulemus polnud eriti parem, nii et jäi esimene variant. „Suured“ panid stardist minema, nii et tolm üleval. Sama tegid ka „väikesed“, kuid kui esimese kümne minutiga ei õnnestunud ühtegi neljast otsitud punktist tabada, kippusid maad võtma katkestamise mõtted. Õnneks nad siiski ei katkestanud ja kui pärast õhtusööki punktid kokku lugesime, selgus, et võistluse võitsid kahe punktiga just „väikesed“.
Selle koha peal oli isadel juba toss üpris väljas ja tundus, et on täiesti sobiv hetk natuke aeg maha võtta ja hinge tõmmata, kuid poisid arvasid teisiti. Mõni poiss oli juba hommikul kella kuuest üleval, et kalale minna ja nüüd polnud enam pääsu. Seda enam, et ka kava nägi ette kalalkäiku. Seega tuli õnged korda seada, poisid üles rivistada ja koos järve äärde matkata. Kuna päike teeb augusti lõpus aina lühemaid kaari ja kella üheksast hakkab kiiresti pimenema, jäi õngitsemise aeg üsna napiks. Kuid vaatamata lühikesele ajale ja pea olematutele kogemustele õnnestus järvest tervelt seitse särge ja üks ahven kuivale tirida. Kokku tuli keskmiselt siis üks kala poisi kohta. Kõige edukamaks kalakütiks osutus Aksel, kes tõmbas välja tervelt neli kala, ülejäänud käe valgeks saanud poisid piirdusid igaüks ühe kalaga.
Päev lõppes jälle lõkke ääres juttu vestes. Sedapuhku vedas jutu vaimulikele radadele Marko. Magamaminek pärast sellist päeva kujunes, nagu juba arvata võite, väga rahulikuks. Mõni minut pärast telkidesse minekut valitses laagris täielik vaikus, ainult suveöö hääli oli kosta.
Reedel polnud vaja enam kedagi äratada, enamus poisse oli kella kaheksast üleval ja poole üheksaks, kui algas hommikuvõimlemist asendav mäng, olid ka viimased unimütsid ülevalt. Pärast hommikupalvust ja -sööki jagunesime autodesse ja sõitsime teisele poole Pärlijõge Läti piiri äärde, et uurida Luhasoo näitel, kuidas läheb madalsoo üle kesksooks ja milline näeb välja kõrgsoo ehk raba. Minu kartus, et retk mööda laudteed rabasaarele ja sealt tagasi pole poistele piisavalt huvitav ning jääb liiga lühikeseks, oli täiesti asjatu. Tee tegemiseks kaasa võetud varustus tuli aja puudusel sama targalt laagrisse tagasi viia ja seda kõike tänu kobrastele, kes olid suure osa 4,5 km pikkusest õpperajast üle ujutanud. Kindlasti tekib mõnel lugejalt küsimus, kuidas siis pea poole lühemaks jäänud raja läbimine rohkem aega võttis. Meiega koos raja algusesse jõudnud seltskond pööras vastavat hoiatussilti lugedes lausa koha peal ringi ja sõitis tagasi. Poisse vesi ei heidutanud ja vee alla vajunud laudtee läbimine kujunes vaata et laagri kõige põnevamaks elamuseks. Vett jagus pikematel meestel põlvini ja lühematel poistel kõrgemalegi.
Lõunaks valmistasime eelmisel õhtul püütud kaladest uhaad. Kui kalade püüdmine oli pea kõigile jõukohane, siis nende söömine oli juba kraad kangem katsumus. Selleks, et enamus rahvast oleks nõus kokku keedetud ollust manustama, tuli kalad supi seest välja korjata ja kalamaitset natuke kanapuljongiga varjutada. Lõunast järele jäänud supp oli aga suureks abiks õhtul, kui köögitoimkond ei viitsinud ettenähtud kogust kartuleid koorida ja seetõttu nappis muidu päris hästi õnnestunud kartuliputru.
Kuid tagasi pärastlõuna juurde. Kava järgi oli ette nähtud muinaseeslaste elu ja olu, riiete ja relvadega tutvumine ning oma kätega vibu ja noolte meisterdamine. Nii ka tegime, ning tagantjärgi võib küll öelda, et see vibude meisterdamine oli üks väga vahva tegevus. Parima vibuküti tiitli said Viljar ja Marek, kummagi arvele jäi puruks lastud õhupall. Vibude ja nooltega mässamist jagus terveks õhtuks ja ka järgnevaks päevaks.
Reedese päeva lõpetas saunatamine vastvalminud suitsusaunas, mis ei jätnud kedagi külmaks. Saunast silma järgi pea kahe meetri kõrguselt tiiki hüppamine tekitas poistes parajat elevust ning nõudis paljudelt eneseületamist. Kuid peale paari tiiru lava ja tiigi vahel oli julgust piisavalt, nii et ei jäänud ka saltod tegemata.
Algne mure, kuidas meil õnnestub hingamispäeval poisse vaos hoida ja Võru kirikus korra ja kombe kohaselt hakkama saada, osutus järjekordselt asjatuks. Kuigi üks kõige elavamatest poistest külastas oma teadliku elu jooksul esimest korda kirikut ning Võru koguduses oldi poiste saabudes suhteliselt ehmatanud nägudega ja lastetundi polnud keegi ette valmistanud, möödus meie külastus suuremate intsidentideta. Küllap eelnevad pikad päevad ja saun olid oma töö teinud ning eks oma osa oli kindlasti ka Taevaisal. Kunagi ei tea, mis millekski hea on ja miks see kiriku külastus just nii läks. Igatahes loeti koos piiblit ja poisid said küsimusi esitada. Näiteks küsiti, mis asi on evangeelium jms. Mingit nurinat või kommentaare kiriku aadressil poiste suust ei olnud kuulda ka hiljem, nii et võib sellegi osa laagrist kordaläinuks lugeda.
Ka ülejäänud päev möödus suhteliselt rahulikus ja hingamispäevale sobivas õhkkonnas. Laagrisse tagasi jõudes sõime lõunat, mis lõppes ühe Võru koguduseliikme poolt küpsetatud maitsva koogi ja Veljo poolt veetud vestlusega vanemate austamise teemal. Päris laagri lõpus käisime tutvumas ka Rõuge vaatamisväärsustega, vaatetorni ja vesioinastega. Algselt oli sinna plaanis küll jalgsi minna, kuid otsus selleks autosid kasutada tuli väga üksmeelselt ja ka poisid ei protestinud, eks oli juba mütatud ka ja pikk kodutee ootas.
Vaba aega kasutati laagri jooksul peamiselt kiikumiseks, korvpalli mängimiseks, kummipaatidega sõitmiseks ja hiljem ka vibu laskmiseks. Nagu ma hiljem kuulsin, õnnestus laagri lõpupoole poistega juba päris reeglite järgi korvpalli mängida.
Nii palju, kui poiste jutust kõrvu jäi, oli eelmisel aastal vahva laager, aga sel aastal kukkus veel paremini välja. Sama mõte jäi kõlama ka täiskasvanutega vesteldes. Igatahes jäid nii suured kui väikesed järgmist laagrit ootama. Suurt rolli laagri õnnestumises mängis muidugi koht. Kogu laagri tiimi poolt siinkohal suured tänud Jaanusele, kes oma kodu avas ja meid võõrustas. Väga suureks ei ole eesmärk laagrit ajada, aga leiti, et kui isad kaasa tulevad, siis kannataks senisest vähe suurema seltskonnaga laagrit teha küll.
Kohtumiseni järgmisel aastal!
Korraldusmeeskonna nimel
Allan Randlepp
In English