Juba selle aasta jaanuaris sain Newboldis direktorilt kirja, kus tehti ettepanek augustikuus Leedus toimuvat suvelaagrit külastada ning seal Newboldi Kolledžit esindada. Võtsin selle ettepaneku rõõmuga vastu ning jäin augustit ootama. Mida ma siis veel ei teadnud oli see, et lihtsast Newboldi esindamisest kujunes lõpuks välja omamoodi Eesti-Leedu sõpruskohtumine. Kui mai kuus juhuslikult Leedu noortejuhi Jurate Jurginyte’ga kohtusin, sai koos otsustatud, et tore oleks ka Eestist noori Leedu laagrisse kutsuda. Nii valmiski väike projekt, mille tulemusena sõitis 19. augustil Leedu poole autotäis noori, kelledest enamuse moodustasid D-duuri liikmed. Mõned päevad hiljem jõudis kohale ka teine auto ülejäänud bändi liikmetega ning tõstis eestlaste arvu tubli 9ni.
Nagu iga algus, nii tundsid ka eestlased ennast algul küllap veidi kentsakalt, sest neid noori, kes inglise keelt räägiksid või julgeksid rääkida, oli kaunis vähe ning vene keelega kahjuks ei hiilanud meist keegi. Sellest barjäärist hoolimata muutusid suhted meie ja nende vahel ajapikku soojemaks, millele andis tublisti hoogu juurde D-duuri reedeõhtune kotsert, mis leidis väga sooja vastuvõtu. Huvitav oli seegi, et tolle õhtu kontsert oli planeeritud kella 9ks, kuid inglismaalt pärit peakõneleja oli nõnda inspireeritud, et juttu jätkus tal veel pea kella 10ni. Kella 9st aga oli märgata, kuidas laagri noored, kes muidu olid vaikselt oma asja ajanud, hakkasid saali kogunema ja seinte äärde uudishimulikult ridu moodustama. Võibolla sai peakõneleja sellest veel indu juurdegi, sest esimesse ritta kolinud ja ootel D-duur ning äkitselt puupüsti täis saal mõjus lummavalt.
D-duuri esinemine läks rahvale sedavõrd peale, et hingamispäeva hommikul paluti neil uuesti esineda, mis kulmineerus teise kontserdiga laupäeva õhtul.
See õhtu kujunes igati meeldejäävaks sündmuseks. Pärast kontserti organiseeriti saal, kus suurem osa üritusi toimunud oli, ümber viktoriiniks. Sarnaselt meie PPP-le moodustatud meeskonnad esindasid erinevaid kogudusi või piirkondi. Meie eestlased koos Hamilton’iga Inglismaalt kaitsesime Eesti ja Suurbritannia au. Õhtu kujunes eriti lõbusaks, sest tõsised küsimused olid läbi segatud ka humoorikate ning rahvuslikku päritolu küsimustega, stiilis: „Sinisena naerab, hallina nutab, millega on tegemist?“, millele aitas kaasa ka viktoriini läbiviijate lõbusad kostüümid ning karmid kohtunikud.
Lõppkokkuvõttes kujunes laager kõigile inspireerivaks kogemuseks ning ma usun, et vast said ka eestased ja leedulased kuidagi lähedasemaks. Vähemalt esitatud kutsele tulla sügisel meie noortepäevadele, andis Jurate positiivse vastuse.
Kui nüüd laager ja selles toimunu kokku võtta, siis mind rabas kõige rohkem sellest osavõtnud inimeste arvukus. Loomulikult oli tegemist nn koguduse üld-laagriga, kuhu olid oodatud nii noored kui vanad. Selline paarisajaline suur perekond tekitas meeldiva õhkkonna. See panigi mõtlema, et Eestis on adventkogudusel laager pea igale eagrupile, noortele ja teismelistele, perekondadele ja isegi poistele. Kuid viimastel aastatel on laagritest üldiselt osavõtvate inimeste arvukus pidevalt vähenenud, mis võib omakord saada põhjuseks, miks järgmine aasta keegi jälle minemata otsustab jätta. Kuigi erinevatele sihtgruppidele mõeldud laagrid on suurepärane idee, vast mahuks siia juurde veel üks mõte korraldada ka Eestis üldlaager tervele kogudusele, mis on omaette juba suurem väljakutse, kuid vähemalt Leedu näitel õigustas täielikult oma eesmärki: ühendada kogudust! Sest kogudus, see on ju inimesed. Ja võibolla tuleks meil taasavastada see ühtsustunne, mis minu lapsepõlves näis meie adventkogudust ühendavat ja mis ka Eesti rahva kord laulvale revolutsioonile tõi omale vabadust kuulutama.
Igatahes... aitäh Eesti väikesele seltskonnale ja D-duurile, et võtsite vaevaks Leetu sõita, ja tänud ka AKELile, kelle moraalne ja materiaalne abi selle kõik võimalikuks tegi.
In English