Minu jaoks on üks tõsisemaid küsimusi kristlaseks saamise ajast küsimus sellest, kuidas ma tean, mis on õige tee. Mille järgi ma saan aru olukorras, kus pean tegema valiku, kas see valik on Jumala tahtmine või peaksin valima teise tee? Ma olen seetõttu palju ahastushetki kogenud ning sisemisi võitlusi maha pidanud, tahtes valida Jumala teed, teha Tema tahtmist. Aga kust ma tean, milline see on?!
Pikka aega kujutasin ma oma peas seda Jumalaga koos valiku tegemise protsessi ette nii, nagu mina istuks autoroolis ja kui on aeg elus mingi oluline valik teha, pean ma justkui kuulma Jumala häält, mis mulle ütleks, milline teeharu minu ees oleval ristmikul valida. Olles siiralt palunud Jumala juhatust, pean ristmikul kuulma Jumala tahet ja keerama rooli, et end siis turvaliselt õiget teed mööda sõitma sättida. Sellega oli ainult üks häda – see enamasti ei töötanud. Tõele au andes ei ole see vist kunagi tegelikult töötanud. Küll aga tõi see kaasa tohutud sisemised võitlused, mitmed eestpalved ja lausa selle, et ma tihti uskusin, et Jumal ei kõnele minuga, et ma olen mingil põhjusel võimetu kuulma Tema häält. Ja ometi ma kogu südamest igatsesin teha seda valikut, mis Jumala tahtega kokku läheb.
Ma mäletan ühe eriti suure sisemise võitluse hetke, kus tuli teha minu jaoks äärmiselt oluline eluline valik. Üks armas inimene ütles tol hetkel sõnad, mis minusse jäid ja kuigi ma neid tol hetkel praktilisel moel lõpuni ei mõistnud, jäid need mind saatma: „Jumala valikus on alati rahu.“ Ütleme nii, et see lause oli esimene pusletükk pildis. Teine tõsine pusletükk lisandus siis, kui Jumal juhtis mind arusaamisele, et ma tegelikult ei tea, mida päriselt minu elu jaoks tähendab see, et Jeesus on Tee (Johannese 14:6). Läks veel aega mööda, kuniks ma sattusin uurima Apostlite tegude 3. peatükki, milles Peetrus tervendab jalutu mehe. Selles loos on palju õppetunde, aga mind köitis sel hetkel täielik rahu, millega Peetrus seda teeb. Ma kujutasin ette ennast selles situatsioonis. Istumas ise roolis ja ootamas häält, mis mulle ütleks, kuhu nüüd keerata ehk mida teha, peas keerlemas mitu küsimust: „Äkki on tegemist petturiga? Äkki see pole Jumala tahtmine? Äkki see ei õnnestu ja ma annan Jumalast vale pildi?“ Peetrusel ei paista olevat ühtegi sellist küsimust. Ta tuleb templisse, kohtab seal meest ja tervendab ta. Ei mingeid küsimusi, ei mingeid sisemisi võitlusi selle üle, mida ta peaks tegema. Ma olin hämmastunud! Ja minu arusaamine sellest, kuidas Jumalas valikute tegemine käib, hakkas kapitaalselt murenema.
Sellel päeval ei olnud Peetrusel isegi vajadust küsida, mida ta antud situatsioonis tegema peab, sest Peetrus oli sel päeval täielikult Kristuse oma. Ja kuna ta ei olnud ise roolis, ei olnud tal ka mitte mingit vajadust valiku ette jõudes hakata neid küsimusi küsima. Tal isegi ei olnud vaja valikut teha. Ei mingit sisemist agooniat, lõputuid „aga mis siis, kui“ küsimusi. Sest Kristus on tee. Tänapäevases versioonis võiks öelda, et mitte ainult tee, vaid ka auto ja rool ja autojuht. Mida see siis minu jaoks tähendab? Minu jaoks tähendab see seda sama, mida Peetruse jaokski – seda, et ma pean end andma iga päeva igal hommikul täielikult (päriselt ka, täielikult, mitte 99%) Jeesusele üle ja see, mida Tema, kes on Tee, laseb selle päeva jooksul minu ellu tulla, on täielikult Tema kontrolli all. Mõelge, mis vabadus selles on. Lihtsalt mõelge! Minu jaoks oleks nagu valgus lõpuks pragudest paistma hakanud. See ei ole minu õlul! Ma ei pea, rool käes, segaduses seisma teelahkmetel ja muretsema, kas ma kuulen ja kas ma aru saan. Tema on tee. Ma pean igal hommikul end andma üle ja laskma end kanda. Mulle meeldib mõelda sellest nii, nagu ma oleksin oksake suures jões. Täielikult Temast kantud, ära andnud igasuguse ärevuse ise rabeleda, ise kuhugi pöörata (sest see on ju tegelikult täiesti kasutu), lastes end turvaliselt juhtida Temast, kes on Tee ja tõde ja elu. Viimasest järgmisel korral...
In English