Jaanuaris lubasin, et võtan sel aastal eesmärgiks Jumalat paremini tundma õppida. Alustasin seda teekonda mõtisklusest valguse olemuse üle ning sellest, kui hämmastav ja tavamõistusele hoomamatu on valgus. Nii et kui Jeesus ütleb, et Tema on maailma valgus (Johannese 8:12) ja Johannes seda kinnitab, et „Jumal on valgus“ (1. Johannese 1:5), tasub ehk sügavamale kaevata.
Valgus sümbolina on meile kõigile arusaadav ja tähendusrikas: see annab sooja, aitab näha, on eluks ja kasvamiseks hädavajalik. Eriti praegusel ajal aastas tunneme meie laiuskraadil elades lausa füüsilist vajadust valguse järele, ilma milleta on rõhuv olla. Ja usuteel oleme ilmselt kogenud kõiki neid nimetatud valguse omadusi ka Jumalas. Seda, kuidas Ta aitab asju õigesti näha, kuidas Tema ligiolus võrsub hoopis uut ning Tema kohalolu soojendab olukordades, kus on kõle. Kuid Paulus viitab millelegi enamale, kui ta ütleb, et Jumal elab „ligipääsmatus valguses“ (1. Timoteose 6:16). See on kõike eelnevat, aga ka midagi palju enamat, kui me suudame mõista, enamat kui see, millele suudame läheneda.
Üks valguse omadusi, mida me kõik füüsikatunnis õppinud oleme, on tema võime levida vaakumis. See ehk ei tundugi midagi nii väga erakordset, sellest tuleneb ju ka valguskiiruse määratlus ja elektromagnetlainete levimine vaakumis on meile tõepoolest 8. klassist selge. Aga kuna ma siin ju sümboleid lahti harutan, siis hakkasin ma mõtlema, mida see mulle vaimulikult kõneleb Jumala kohta, kes on valgus.
Minu tähelepanu köitis Jumala hämmastav omadus töötada keskkondades, kus valitseb põud, kus ei ole mitte midagi, millest midagi loogiliselt võrsuda saaks. Vaakum selle sõna vaimulikus ja sageli ka füüsilises mõttes. Kõik teavad vähemalt mõnda sellist hämmastavat lugu, kus Jumala valgus on kuidagi seletamatul moel hakanud paistma inimeste südametes, kellest seda iial ei oota. Kuidas Ta on tulnud ja toonud lahenduse olukordadesse, kus lahenduse leidmiseks ei ole enam ühtegi tingimust, ei ole ehk tahetki. Võib-olla on sinu elus näide sellest, kuidas Jumala valgus hakkab paistma mitte lihtsalt pimeduses, vaid täielikus vaakumis.
Minul on üks selline ere kogemus. Vaimulik vaakum ses olukorras valitses ei kuskil mujal kui minu südames. Ma istusin kirikupingis, oodates peatselt algavat osasaamist, ise valusalt teadlik sellest, et mu südamest puudub andestus ja armastus, mis laseks mul selle sümboolse teenistuse täit sügavust ja pühadust kogeda. Kui ma päris aus olen, siis sel hetkel puudus mul ka tahe lasta sellesse vaakumisse andestus ja armastus. Ja nii ma seal istusin ning palusin, ilma igasuguse emotsioonita, peaaegu tahtmatu tahtma, et Jumal võtaks minu südame ja muudaks seda nii, et see oleks kooskõlas Tema tahtega. Ja mitte ükski sümbol ei kirjelda seda, mis siis juhtus, paremini kui sümbol valgusest, mis läbistab vaakumi. Valgus, mis toimib seal, kus mitte midagi ei ole, läbis minu südame. Ja nagu valgust vaakumiski, ei olnud seda muutust sel hetkel väliselt näha, kuid minu süda ei olnud peale seda palvet endine. Seal, kus enne ei olnud tahetki, oli äkki, ei kusagilt, armastus ja rahu.
Ma ei tea, kuidas Jumal seda teeb. Nagu ma ei mõista paljutki sellest ligipääsmatust valgusest, milles Ta elab. Ja ma pean tunnistama, et selle ereda kogemuse kõrval on ka neid, kus palveni jõudmine on võtnud mul rohkem aega ja ka muutus südames ei ole olnud nii kiire. Kuid kindel on see, et Jumal, keda me teenime, on Jumal, kes teeb võimatuid asju. Mitte millestki toob Ta esile ilu ja head, nii elu olukordades kui meie südametes. Sest Tema on valgus ja kus on Tema, ei saa lihtsalt olla mingit pimedust.
In English