Meie Õnnistegija Jeesus Kristus on ka meie Jumal (Jh 2:25) ning tal ei olnud tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust teise inimese kohta, sest Ta teadis, mis on inimeses. Ta kõneles väga erinevate inimestega ja ikka leebelt ja hellalt, nagu Jumal ongi. Ta ei sallinud pattu, aga patused leidsid alati Tema südames kaastunnet ja mõistmist ning andestavat meelt. Käesoleva kirjutisega alustame seeriat, mis püüab valgustada mõningaid Jeesuse kõnelusi. Meiegi peaksime eeskuju võtma Tema kõnestiilist. Olgem halastavad, nagu Tema on halastav, ja siis halastatakse meiegi peale.
„Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?“ Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.““ Jh 1:48
Meile pole Pühakirjas öeldud, mida Naatanael viigipuu all tegi, aga mina mõtlen, et ta kõneles oma lootuse Jumalaga, see on Jehoovaga, Jeesusega, seda ta ise tol hetkel muidugi ei teadnud. Jeesuse juurde kutsus tolle siirasüdamelise noormehe Filippus, kes kord hiljem Jeesusele ütles: „Näita meile Isa!“ ja Jeesus pidi kurvastusega temalt küsima: „Sa küsid minult nii. Kas sa siis aru pole nende aastate kestel saanud, et kes on näinud mind, see on näinud ka mu Isa. Mina ja Isa oleme üks.“ Ka praegusajal vaidlustavad mõned teoloogid, Piibli terminiga valeprohvetid Isa ja Poja samasuse, aga tollal ei mõistnud ka Jeesusega koos olnud jüngrid seda üksolemist. Niipalju olid variseride ja kirjatundjate arusaamad nende vaateid mõjutanud. Ent Naatanael kuulutas kohe: „Sina oled Jumala poeg!“
Kuidas ta seda tunnetas? Kui palju oli tal teadmisi Vanast Testamendist, et Jumal pidi inimesena alla maa peale tulema, või ütles talle seda südamesse tulnud Püha Vaim. Ehk mõlemad, sest nagu Paulus noorele Timoteosele kirjutab pühade kirjade kohta: „Kõik kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja kasulik…“ Kuid teadmine pole veel selge tunnetus. Kes veel paremini teadsid Jeesuse taevalikust päritolust kui Tema vihkajad, aga neil polnud südames armastust oma Jumala vastu. Noorel Naatanaelil oli see olemas. Muidugi kahtles ta ka pisut, vihjates Naatsareti halvale kuulsusele. Naatsaret oli nimelt tuntud oma ebamoraalsete käitumisnormide poolest. Ühelt poolt näitas see noore mehe hoidumist nooreea himudest, mida Paulus ka Timoteosele soovitab, aga teiselt poolt usu nõrka taset. Paljudel on arusaam, et keskkond on see, mis määrab inimese arengu. Et keskkond mõjutab inimest ja inimesel poleks nagu võimalust ise midagi paremat valida kui see, kust ta pärit on. Olen oma mõttes ka kirjanikud jaganud kahte leeri. Ühed kuulutavad, et parandades ühiskonda muudetakse ka ühiskonna liikmed paremateks inimesteks. Teised, nagu ka minu lemmikkirjanik Dostojevski kuulutab, et ainult inimsüdame muutumine Kristuses toob kaasa ka keskkonna paremaks muutumise. Kui Jeesus rääkis Piibli lehekülgedel ja ka mitte kirjapandud juhtudel – neid oli tuhandeid – inimestega, siis need kõnelused muutsid inimesi.
Jeesus selleks tuligi maailma, et tunnistada oma sõnade kaudu Jumala armastavast ja hellast olemusest. Jeesus tundis oma kõneluste partnereid. Ta teadis algusest peale, kes keegi on. Nii neid, kes uskusid, kuigi see usk võis olla alles nõrk, kui ka neid, kes ei uskunud ega hakanudki uskuma, kes aga siiski teatud aja käisid Tema järel, sest lootsid midagi. Need viimased lootsid midagi, mille jaoks Jeesus maailma ei tulnud. Nad lootsid ja ka taotlesid maiseid asju. Neiks polnud ainult raha ja võim, kuigi need olid tihti peamised. Nende südames olid maad võtnud sisemised ebajumalad-viljakustulbad ja kuldvasikad. Jeesus tahtis neid painajatest vabastada ja paljud Ta ka vabastas.
Me ei tea, mille või kelle pärast Naatanael viigipuu all oma Jumalaga kõneles. Kindlasti oli ta oma soovides puhas ja siiras. Jeesus tunnustas seda, sõnades tema kohta, et temas pole kavalust. Tunnen üht usuvaenulikku inimest, kes on seisukohal, et elus peabki edu saavutamiseks kaval olema ehk siis äraseletatult petma. Jumal vihkab pettusi. Ta on enda vastu peamässajaks tõusnud saatanat nimetanud valetajaks ja valede isaks. Selle vale all ei mõelda ateismi ehk Jumala eitamist, vaid Jumala iseloomu valesti esitamist. Just nii talitasid paljud Jeesuse kaasaegsed Tema kogudusekaaslased ka näiteks Naatsaretis. Nad lausa tahtsid Teda kuristikku lükata. Kui kohutav mõelda, et Jumala rahva liikmed vihkasid Jumala Poega. Naatanael aga armastas Teda, ja esimesest hetkest peale, kui Jeesus teda kõnetas.
Kõigil ei lähe nii. Kuid see pole ka nii lihtsakoeline, et kui armastad Jeesust, siis ei eksi. Piibel räägib paljudest inimestest, kes eksisid ja patustasid, ent kes jäid ikkagi armastama oma Issandat ja said Temalt andestuse rahu. Seda andestuse rahu tahab meie Õnnistegija kõigile pakkuda. Tegelikult just seda Ta pakubki. Just sellepärast Ta inimestega kõnelebki. Kas viigipuu all palves Jumala poole hüüdes oma südames – ehk mõnd eksimustki kahetsedes – või siis otsesõnu, ka Pühakirja kaudu, et Ta on meid märganud. Keegi, kes Teda oma südames natukenegi otsib, ei jää Jumala tähelepanu alt välja. Tavaliselt alguses otsitaksegi natuke, hetkedena. Hiljem sagedamini, juba jünger olles. Ikka samm-sammult usurännaku teel edasi. Kaanani teel. Sageli kõrbeteel. Aga teel tõotatud maale, Taevakoju. Kuid see teekond saab alguse Jeesuse kõnelusest meiega. Andku Jumal paljudele, kes on veel eksiteel, selliseid kõnelusi nagu Naatanaelile, tõelisele Iisraeli mehele.
In English