„Vabadus on voli teha kõike, mis teist ei kahjusta.“ Selline oli üks 1798. aastal Prantsusmaal tegutsenud Asutava Kogu kehtestatud põhimõtetest. Tegemist oli küll Prantsuse revolutsiooni aegse Jumala-vastase võimuga, kuid iseenesele aru andmata olid nad kehtestanud kristliku põhimõtte, mis ilma Jumalata polegi üldse rakendatav. Inimesed otsustavad Jumala-vaba elu kasuks, et Jumala antud piirangutest vaba olla, kuid orjavad sealjuures pattu, mis kahjustab neid endid ja kaasinimesi. Sest patt kahjustab alati. Ja pattu me ilma Jumalata ei võida. Seega ei saa me ilma Jumalata ka tõeliselt vabad olla, sest meie patune vabadus teeb alati kellelegi kahju. Kui sa aga kasutad sulle Jumala poolt antud vabadust armastada, siis sa ei tee oma kaaslasele liiga. Niisiis on sinu vabadus piiratud teistele kahju mittetegemise piiriga. Paulus kirjutab: „Armastus ei tee ligimesele kurja, siis on armastus käsu täitmine.“ (Rm 13:10)
Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on suur käsuõpetuses, vastas Ta, et ARMASTA võtab kõik käsuõpetuse kokku. Seega on kõik „ära tee“ käsud kokku võetud käsuga „tee“ – armasta. Kogu käsuõpetus, kõik Jumala reeglid seletavad lahti seda üht suurt põhimõtet. Armastuse käsk ei tühista ühtki seadust, vaid võtab kogu seaduse kokku. Ja mida vähem oskavad ja suudavad inimesed armastuse käsust juhinduda, seda enam vajavad nad igapäevases elus konkreetseid reegleid, kuidas armastada. Seetõttu andiski Jumal Iisraelile kõrbes peale kümne käsu ka suure hulga omavahelise käitumise reegleid.
Mida rohkem on inimesi koos, seda rohkem vajatakse reegleid ja eeskirju, mis seda koosolemist reguleerivad. Toon ühe praktilise näite reeglite vajalikkusest igapäevaelus.
Samaliigiliste teede ristmikule läheneb erinevatest suundadest mitu autot, mis jõuavad ristmikule umbes samal ajal. Milline neist peaks esimesena ristmikule välja sõitma? Kas see, mille juht suudab kõige kiiremini gaasipedaalile vajutada? Aga mis siis, kui kaks juhti kiirendavad samal ajal? Olukorra lahendab ilma ohvriteta liikluseeskiri, kus on parema käe reegel, mis ütleb, et esimesena sõidab ristmikule see juht, kelle paremal käel pole autot. Minu paremal käel seisev auto piirab minu vabadust ristmikku ületada. Kui minust paremal olevalt teelt ei tule autot, pean mina ristmikule välja sõitma ja kui ma otsustan seda mitte teha, siis ma ajan teised juhid segadusse, sest nüüd ei tea nemad, kes neist peaks esimesena ristmiku ületama. Samasugune olukord on suunamärguandega. Kui ma hakkan pööret sooritama, annan ma teistele märku sellest, mida kavatsen teha. Paljud juhid eiravad viimasel ajal liikluseeskirja punkte, mis kohustavad juhti eesseisvast suunamuutusest teistele märku andma. Selliselt endale võetud vabadus võib teistele ja endale kahju teha. Me kõik vajame reegleid, kui tuleb koos elada ja liigelda. Ma võin armastada kõiki inimesi, ka neid, kes on minu kõrval sõitvas autos, kuid ma pean teadma ja järgima peale ülima armastuse käsu ka teisi meie riigis kehtivaid reegleid selleks, et me kõik terveks jääksime.
Minult on küsitud, kas usk keelab mul sealiha süüa, ja ma olen vastanud, et ei keela, ma olen teinud otsuse seda mitte süüa, sest see on mulle kahjulik. Ma võin selliseid reegleid võtta enda vabaduse piirangutena, kuid ma võin võtta seda enda vabadusena teha valik ja kahjulikust vaba olla. Samas võin ma kõiki Jumala käske võtta kas keeldudena, mis mind piiravad, või hoopis Jumala tõotustena, et ma ei pruugi neid asju teha, ma võin neid võtta vabadusena Jumalalt neid mitte teha. Päris vanas eestikeelses Piiblis algab enamus kümnes käsust fraasiga „sa ei pea mitte“. Ma ei pruugi tappa, varastada, himustada, valetada ja mis see muud on kui minu vabadus.
Jeesus rääkis Mäejutluses ühest kardinaalsest põhimõttest, mis on palju vastukaja äratanud. Ta ütles: „Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine.“ (Mt 5:38, 39) Kui mul oleks olnud tol ajal õigus lüüa ühe hamba väljalöömisele vastuseks välja ainult üks lööja hammas, siis see oli piirang, et ma tema suud tühjaks ei lööks, kuid see polnud käsk seda hammast välja lüüa. Mul oleks olnud vabadus mitte lüüa, oma õigust hammast välja lüüa mitte kasutada, mitte kätte maksta ja hoopis andeks anda. Sellest vabadusest oma piiratud õigust mitte rakendada Jeesus räägibki. Meilgi on täna vabadus olla armuline ja mitte nõuda eksinule ettenähtud karistust, vaid olla hoopis vaba talle piiramatult andestama. Niiviisi on Jeesus ristil meie suhtes toiminud.
Aastatetagusest D. Nelsoni hommikvalveraamatust „Valitud“ loen: „1. jaanuaril 1863. a kirjutas president Abraham Lincoln alla vabastamisdeklaratsioonile, millega vabastati kõik orjad. Hetkel, kui president Lincoln dokumendi allkirjastas ja see jõustus, olid kõik orjad õiguslikult vabaks lastud. Kuid kõik orjad ei olnud kogemuslikult vabad. Jerry Finneman on täheldanud, et kogemuslikult vabaks saamiseks pidid orjad: (1) kuulma head sõnumit, (2) uskuma head sõnumit, (3) otsustama, kas hea sõnum kehtib nende kohta, (4) keelduma edaspidi orjusele allumast, (5) nõudma oma endistelt töölesundijailt vabadust ja (6) toetuma vabaks jäämisel selle valitsuse autoriteedile ja võimule, mis oli nad vabaks kuulutanud.“ (lk 65) Samuti on Jeesus meiega teinud: me kõik oleme patuorjusest vabaks kuulutatud. Ja me oleme kuulnud ja loodetavasti ka uskunud head sõnumit meie Kuninga võidust, mis meid vabastab. Jeesus allkirjastas Kolgatal oma verega meie vabastamisdeklaratsiooni ja see jõustus. Meie otsustame täna, kas see kehtib ka meie kohta ning kas keeldume orjusele allumast ja toetume vabaks jäämisel taevase armastuse valitsuse autoriteedile ja võimule, kes meid on vabaks kuulutanud. Vabaks kuulutamisest on vähe kasu, kui me vabaks ei jää. Paulus kirjutab galaatlastele: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.“ (Gl 5:1) Ori ei saa valida, aga meie ei pruugi Kolgata tõttu enam orjad olla ja me saame Jumala valida. Ja kui meie Jumala valime, siis teeb Tema meid vabaks.
Mõnikord arvatakse, et „käsu alt“ „armu alla“ saamine tähendab käsu tühistamist. Mina olen mõistnud, et armu alla saamine teeb meid tõeliselt vabaks Jumala tahtes olema, sest see arm, mis meile osaks on saanud, paneb meid Jumalat ja Tema tahet kalliks pidama ja meil pole siis „lihale ajet andvat vabadust, vaid me teenime üksteist armastuses“ (vt Gl 5:13).
Soovin kõigile seda armastuse piiranguga vabadust, mida Jeesus meile pakub ja mis tuleb meie ellu koos Temaga ja ei mingil muul moel. Jeesus ütles: „Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad.“ (Jh 8:36)
Eha Lobjakas on Tallinna I adventkoguduse liige
In English