Jaanuaris külastas rühm Läti noori väikest India küla, et rääkida seal Kristusest. Kui nad 31. jaanuaril Riiga tagasi jõudsid, suundusid nad otse Läti meediakeskusesse, et salvestada ümarlauaintervjuu kommunikatsioonijuhi Vineta Kraulinaga. Nad andsid tedNEWSile ingliskeelse intervjuu, mis on nüüd ka eesti keeles. Siin on nende lugu.
Vineta Kraulina: Meil on täna väga hea meel kohtuda misjonäridega, kes on tulnud stuudiosse otse lennujaamast. Mul on väga hea meel tutvustada: Alberts Trucis, Oskars Imaks, Agnese Visnevska, Jana Jansone, Ieva Truce ja Edgars Kalsnavs. Mis on teie kõige olulisemad muljed, mis teile misjonireisist meelde jäävad? Mis oli teie kõige põnevam kogemus?
Alberts: Minu jaoks oli väga eriline kogemus see, et teatud mõttes külaelanikud näevad sind peaaegu nagu Jeesust, sest me läksime sinna väikesesse Ammapetari külla ja kui me keskööl kohale jõudsime, tuli nii palju inimesi, et näha meie saabumist. Nad juhatasid meid kõikjale, olles valmistanud ette oma kodu, kus me saame magada. See oli väga eriline. Kui me tänavale läksime, tulid kõik oma kodudest, oma õuedest välja ja hüüdsid oma keeles "tere", asetades käed palveasendisse – see on tervituskomme. Nad olid nii tänulikud, et me seal olime. Kui me läksime ümbruskonna külade kirikutesse jutlustama ja jagama evangeeliumi head sõnumit ja kui me tegime kodudes külaskäike, olid kõik nii valmis meid vastu võtma ja soovisid, et me nende eest palvetaksime. Neil on see tõeline usk, et meie palve teeb kõik vajaliku. Oli eriline tunne olla Jeesuse esindaja.
Edgars: Me jutlustasime Ammapetaris ja neljas ümbritsevas külas, kokku kaheksa päeva jooksul.
Oskars: Olime tunnistajaks üheksateistkümnele ristimisele. Saime igas külas kogemusi, kuidas inimesed osalesid koosolekutel ja kuidas meie palvetele vastati. Näiteks mõned inimesed tulid koosolekule purjus olekus, kuid nad tahtsid tõesti leida Jeesust. Nad tulid õhtust õhtusse, kuulasid Sõna ja vastasid sellele.
Edgars: Mulle oli eriline kogemus näha, kuidas Jumal võib minu kaudu inimeste südant puudutada. Oli põnev näha, kuidas inimesed ütlevad Jeesusele "jah", kuidas nad tahavad Teda järgida ristimises ja astuda selle ususammu.
Jana: Saan nüüd palju, palju paremini aru Piibli Kuningate ja Kohtumõistjate raamatutest. Seda seetõttu, et inimesi, keda me teenisime, ümbritses tõeline ebajumalateenistus. Nad toovad osa sellest isegi kirikusse – ja ma saan sellest aru, sest inimesi ei saa lihtsalt nende kultuurist välja tõmmata. Isegi kui nad saavad kristlaseks, langevad mõned tagasi vanadesse viisidesse. Nii hakkasin ma neid raamatuid paremini mõistma: mis on nende ebajumalate jõud, kui sa oled neist ümbritsetud, ja kui sinu kultuur on olnud neist ümbritsetud põlvkondade vältel? Enam kunagi ei tundu need lood kauged ja võõrad. Need raamatud on elus ka tänapäeval.
VK: Kas te armusite Indiasse?
Jana: Jah, kindlasti!
Edgars: Ma tõesti nautisin kätega söömist.
Oskars: Ma armusin India toidusse. Ma ei usu, et oli päeva, mil menüü kordus. Ma nägin ja tundsin armastust ja hoolivust, mida nad toidu kaudu jagasid.
Ieva: Ma armusin India kostüümidesse ja kleitidesse, sest nende riided on tõesti tagasihoidlikud ja väga naiselikud, mis minu arvates on väga ilus.
Alberts: Ja mis puutub nende pulmadesse – see on nii ilus, kõik need pulmakostüümid! Aga ma tahan ka midagi öelda nende kohtumiste tulemuste kohta. Suur tulemus, ma arvan, oli tõesti muutus meie elus ja selles, kuidas me avastame, mida Jumal saab meie kaudu teha. Ja ka see, et inimesed, keda me seal kohtasime, on tegelikult meie uued sõbrad.
Ma ei oleks kunagi arvanud, et mul tekib selline sõprus mõne inimesega, keda ma Indias kohtasin, ega ka seda, et ma suudan kunagi selle riigi inimesi mõista. Mind hämmastas see, et nägin kõikjal inimesi, kes janunesid millegi enama järele, ja see on kõikjal sama – see on Jeesus! Mulle tundub, et kõikjal kogevad inimesed samu probleeme ja kõikjal vajavad nad Jumala abi. Meie saame selles aidata, aidates meestel ja naistel seista Jumala tõe eest, inspireerida neid ja saada inspiratsiooni.
Edgars: Väga värskendav oli tunda selle riigi vaimsust. Me mainisime juba paljusid ebajumalaid, kuid nägime, et nad tõesti otsivad juhatust ülalt, nende meeled ei ole suletud.
Jana: Sealsed lapsed varastasid mu südame! Mulle meeldis näha lapsi külas ringi jooksmas, nende avatud südamed ja meeled. Huvitav oli näha, kuidas nad reageerisid sellele, kuidas me nendega jagasime palveideid. Tegelikult saan ma aru, miks Indias juhtub ilmselt rohkem imesid – mitte sellepärast, et nad on teistsugused inimesed, või et me seal olles muutume vaimsemateks või palvetame võimsamaid palveid kui Lätis, sest me oleme lihtsalt samasugused inimesed. Aga erinev on inimeste usk ja see, kuidas nad reageerivad Jumala kohalolekule ja juhatustele. Nad teavad, et Jumal on tõeline, et Jumal on võimas, ja nad vastavad sellele. Nad tõesti usuvad, et Jumal suudab tervendada, Jumal suudab aidata, seal, kus meie mõnikord kahtleme.
Euroopas kahtleme me palju ja me ei ole kindlad, sest me oleme harjunud sõltuma iseendast, oma rahaasjadest, sõpradest ja perekonnast, mis on suurepärane, sest need on meile imelised õnnistused. Kuid ainus, kellele meie sõbrad nendes India külades saavad sageli toetuda, on Jumal. Nii et neil on palju suurem usk – ja see on minu arvates midagi, millest me peaksime õppima.
Oskars: Seal viibimine muudab tõesti arusaama teavitustegevusest ja muudab perspektiivi, kuidas me vaatame elule, kuidas me vaatame elamisele erinevates tingimustes. Sellega kaasneb ka usk, et on keegi kõrgem, keegi, kes hoolib ja armastab. Ma arvan, et just sellepärast on inimesed, keda kohtasime, nii avatud kuulama rõõmusõnumit Jeesusest.
In English