Tere taas! Kuigi sellest ajast, mil ma viimati Meie Aja lehekülgedel kirjutasin, ei ole möödunud rohkem kui mõned aastad, on maailm selle mõne aastaga muutnud. Pöördeliselt muutunud. Selles tõdemuses ei ole teist kellegi jaoks mitte midagi uut.
Võimalus taas epiloogi kirjutada andis mulle põhjuse korraks põhjalikumalt tagasi vaadata sellesse ellu, mis oli enne lõputut pandeemiat, enne sõda. Vaadata tagasi 2019. aasta epiloogikirjutaja Karini mõttemaailma. Ma ei ole seda enne-pärast võrdlust teadlikult teinudki. Kiirete väliste muutuste ajajärgul ei ole kuidagi jätkunud jõudu, et analüüsida, kas ja kuidas see aeg mind ennast muutnud on. Võib-olla olen ma alateadlikult peljanud seda, mida näen?
Nüüd ma siis lõpuks vaatasin ja pean tõdema, et nähtu kurvastas mind. Mulle tundub, et 2019. aasta epiloogikirjutaja Karin oli lootusrikkam. Isegi kuidagi helgem ja kindlam. Niisiis seisin ma silmitsi paratamatu küsimusega – miks nii? Inimlikult võttes on sellele küsimusele ju täiesti ilmselge vastus: maailm meie ümber on muutunud ebakindlamaks, lootusetumaks, tumedamaks. See seletus tundub tõepoolest igati loogiline, sest sellises maailmas muutub ju ka inimene kraadikene ebakindlamaks, lootusetumaks ja vähem helgeks. Ja siinkohal võikski seletusega rahule jääda, iga teine inimene jääks. Mis siin ikka enam urgitseda. Aga selle selgituse probleem seisneb selles, et me ei ole nagu iga teine inimene. Mina ei ole ja teie ka ei ole. Sest kuidas saab „maailma valgus“ (Mt 5:14), kelle Jeesus ütles meid olevat, alluda samasugusele tumeduse ja lootusetuse paratamatule levimisele nagu kõik teisedki? Ei saa. Ei peaks.
Sest valgus on üks hämmastav asi. Ja siinkohal pean ma vabandama oma füüsikaõpetaja hr Kuurme ees, kellele ma oma järgneva selgitusega kindlasti peavalu valmistan. Aga see ei vähenda mitte kuidagi seda, kui hämmastav ja seletamatu on nii mulle, hr Kuurmele kui ka maailma tippteadlastele valguse olemus. Valgus ei allu meie loogikale. Sest kuidas suudame me loogiliselt mõista, et valgus on samal ajal nii osake kui ka laine. Need kaks nähtust alluvad meie jaoks kardinaalselt erinevatele füüsikalistele seaduspärasustele ja matemaatilistele võrranditele. Osake on, lihtsalt öelduna, asi. Asi, millel on ruumis mingi asend, mida saab positsioneerida, sellele osutada, seda n-ö kätte võtta. Laine aga on hoopis midagi muud. Lainet ei saa lokaliseerida ja öelda, et näe, siin see paikneb. Seda ei saa kätte võtta. Laine läheb läbi, kannab kaasas, on tajutav hoopis teisel viisil kui osake. Ja ometi on valgus mõlemat.
Päris pöörane, kui selle mõtlema hakata, kas pole?
Kui te olete seni mõelnud „valguseks olemisele“, umbes nii, nagu mina ning silma ette tuleb lamp pimedas toas, mis aitab teistel pimeduses paremini näha (mis on ju ka igati korrektne arusaam valguseks olemisest), siis valguse hämmastavale ja loogikat trotsivale olemusele mõtlema hakates ei tundu see enam üldse midagi tavapärast, mida olla, eks ole. Vastupidi! See on midagi täiesti ebaharilikku, tavaloogikat trotsivat, arusaamatut ja täiesti hämmastavat!
Seega, minu dilemma 2019. aasta epiloogikirjutajaga, kes paistab olevat järgnenud aastate hädas, valus ja konfliktides (nii ülemaailmsetes kui ka isiklikes) tuhmimaks ja tumedamaks muutununud, on igati õigustatud. See ei peaks nii olema. Valgus peaks pimeduses säravamaks, eredamaks, ligitõmbavamaks muutuma. Sest valgus ei allu selle maailma tavaloogikale. Ei, valgus on erakordne ja hämmastav!
Nii et 2023. aasta epiloogikirjutaja Karin esitab väljakutse. Jumalale. Jah, te lugesite õigesti. Jumalale esitan väljakutse. Ma tahan 2023. aasta jooksul Jumalat tundma õppida nii nagu ei kunagi varem. Ja ma palun, et Ta aitaks igal epiloogikuul selle aasta jooksul mõista Tema iseloomu üht tahku sügavamalt, isiklikumalt. Sest ma tean, et minus endas ei ole mingit valgust. Tema on tõeline valgus, mis valgustab iga inimest Jh 1:9). Seega, minu ainus lootus jääda sellest pimedast maailmast puutumata, tulgu mis tuleb, on tunda valguse allikat. Päriselt tunda. Nii nagu Taavet tundis, kes veendunult ütles: „Issand on mu valgus ja mu pääste.“ (Psalm 27:1)
In English