„See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.“ 1Jh 5:3
Ka tänapäeval on nõnda nagu muistegi: on isegi usklike seas väidetud, et armastus ja seadus on omavahel otsekui vastuolus. Apostel Johannes, keda õigusega on nimetatud armastuse jüngriks, sest on kirjutatud, et tema oli jünger, keda Jeesus armastas, seostab armastuse ja seaduse täitmise ühemõtteliselt. Muidugi, siin peab teadma, mida vastav sõna Piibli alusel tähendab. Kui Johannes lapsena, nagu Jeesuski, hingamispäeviti kohalikus sünagoogis käis, siis istusid seal Moosese istmeil kirjatundjad ja variserid, kes samuti kõnelesid palju Jumala käsust ja kes näiliselt ja avalikkuse silmis käsku ka pidasid. Nad tegid seda kõike väga fanaatiliselt ja omast jõust ja inimestele meeldimise eesmärgil. Sellisel usulisel tegevusel polnud Jumalaga palju ühist, kui mitte see, et üldiselt arvati, et need inimesed on üsna pühad. Tegelikult olid nad seespidiselt täis kõike ahnust ja kurjust.
Apostel Johannes oli Jeesuse jüngreist noorim ja seetõttu oli ta ka vähem mõjutatud tolleaegsete vaimulike juhtide väärõpetustest. Ta hakkas Õnnistegijasse uskuma lausa lapseliku siiruse ja avameelsusega, kuigi teisalt oli ta ka ägedaloomuline ja tema ema soovis teda koos vennaga näha kõrgetel positsioonidel uues riigis, mida Jeesust loodeti rajavat. Kuid piksepojast sai koostöös Jeesusega tasane tõelise armastuse esindaja maa peal ja ka kõik tema kirjutatud Pühakirja raamatud on tulvil armastust.
Ma kuulan oma audiopiiblist Johannese evangeeliumi – ja seda teen ma päris tihti –, selle alguses on laul inimeseks sündinud Sõnast. Mõeldud on kogu Vana Testamenti. Kogu Vana Testament kõneleb meie Päästjast. Ilmutusraamatus räägitakse Moosese ja Talle laulust, mida pühad laulavad. Minu südames heliseb laul, kui loen Johannese sõnumeid. Need on niiväga poeetilised. Johannes oli tõepoolest imeline sõnaseadja, kuigi ameti poolest lihtne kalur. Tema perekond ei olnud päris vaene, arvatavasti oli pere omanduses kalandusettevõte. Tol ajal oli tavaks, et noored tegid lihtsat tööd ka siis, kui pere oli jõukas. See ongi Jumala põhimõte, aga arvatavasti rakendati seda tol ajal nagu muudelgi aegadel vahel sunduslikult. Ilmselt kuuluti ka ühiskonna eliiti, sest Johannes oli „tuttav ülempreestrile“. Ka Jeesuse vihaseimad vaenlased tolleaegse Jumala rahva hulgast teadsid, et noormees oli Jeesuse järelkäija, aga me ei loe sellest, et teda ennast oleks kuidagi ähvardatud. Tema noorusele omane armsus veetles vast ka neid, kes oleks muidu talle valusaid sõnu öelnud või midagi füüsiliselt kurja teinud. Võib arvata, et nad mõtlesid teda endi hulka tagasi meelitada. Jumal saab kasutada inimeste positsiooni teatud kaitsevahendina otsese tagakiusamise vastu.
Johannes elas väga vanaks ja nägi Jeruusalemma langemist ilmselt ainsana jüngritest. Ka on arvatud, et ainukese jüngrina kaheteistkümnest ei surnud ta märtrisurma. Muidugi polnud ta elu meelakkumine. Olles küll sallitud oma rahvuskaaslaste poolt, mõistis ta siiski, et need temalegi kallid inimesed olid sageli Jumalale võõrad, kuigi nad käisid igal hingamispäeval kogudusekojas ja rääkisid palju Jumala käsust. Kuid nad olid teinud Jumala käsu raskeks koormaks nii endale kui teistele. Kui aga käia Jeesusega nõnda, nagu Johannes käis, siis olid Jehoova käsud lausa rõõmuks. Jeesus muutis variseride karmid korraldused nende algsesse vormi: need on meeldiv eesõigus. Ilmutusraamatus näeb Johannes taevast pühamut ja seal valitsevat harmooniat, nagu ka muistsed prohvetid nägid. 24 vanemat hõiskavad seal kiitust meie Loojale. Sellest kiituselaulust ongi pärit Johannese helgus ja armuküllus. Kui lugeda ka päris rangeid hoiatusi, näiteks metsalise märgi osas, siis kokkuvõtlikult on needki imelise südantliigutava armastuse väljendus. Mitte et neid vääriti ei esitataks, nagu omal ajal esitati vääriti Jumala püha armastuse seadust.
Pühakirja esimese ja viimase raamatu autorit seob ühine ustavus hellameelsele Jumalale, armastuse Jumalale. Imeline päev, kui taastatakse rahu ja õnn, mis Eedenis purustati, on lähedal. Õppigem armastuse jüngri sõnumitest, mida meil tuleb tegelikult teha, et selleks päevaks valmis olla. Me ei saa ise ennast puhtaks teha, aga me saame end Jeesuse kätte anda ja peame kindlalt teadma, et Jeesus tahab meid puhtaks teha. Tõeliselt puhtaks. Ilm 3:20 räägitakse sellest, kuidas Jeesus koputab meie südameukse taga. Aastakümneid tagasi kuulsin seda kirjakohta jõulujutluses. Jeesus tuli ka Johannese ellu ja temast sai Pühakirja üks autoritest, kuigi esialgu tahtis ta Jumala eesmärke saavutada maisel viisil. See pole võimalik. Jumala sõnale ei tohi midagi juurde lisada ja sealt ei tohi ka midagi ära võtta. Johannes oli tuttav kahe ülempreestriga, maise ja taevasega. Ta valis taevase. Valigem ka meie see taevane. Siis on meil rahu ja oleme valmis Issanda taastuleku päevaks. „Tule, Issand Jeesus!“
In English