Seekord jagavad oma mõtteid hingamispäevakooli kohta pastorid. Balti uniooni töötajate suvelaagris istusid ühise laua taha Virve Toom, Toivo Kaasik, Olavi Laur ja Andres Ploompuu. Küsis Averonika Beekmann.
Kui kaua olete hingamispäevakoolis osalenud?
Toivo Kaasik, Rakvere ja Jõgeva adventkoguduse pastor: Minu lapsepõlves laste hingamispäevakooli ei olnud ega tohtinud olla, aga see ei tähenda, et õpet ei oleks tehtud. Olen sünnist saati osalenud, aktiivselt võibolla paar aastat enne kogudusega liitumist, 13. eluaastast ehk siis 40 aastat.
Andres Ploompuu, Pärnu adventkoguduse pastor, Eesti liidu esimees: Mäletan esimesi tõsisemaid klasse alates 7–8-aastasest, üle 30 aasta.
Olavi Laur, Tallinna I ja Rapla adventkoguduse pastor: Ma arvan, et see peaks olema 29 aastat. Kohe, kui kogudusega liitusin, hakkasin hingamispäevakoolis osalema. Päris palju sellest ajast olen olnud ka hingamispäevakooli õpetaja.
Virve Toom, Kuressaare adventkoguduse pastor: Kustmaalt arvestada? Lapsena isa-emaga on istutud kirikus – kustmaalt ise osalema hakkasin? Kes seda oskab öelda! Võib öelda, et terve elu.
Olavi, sina oled tulnud kogudusse väljastpoolt. Kas mäletad hingamispäevakooli esimest kogemust, mis tunde see sinus tekitas?
Mina olen sellest ajast pärit, kus vanemate inimeste tehtut eriti ei kritiseeritud. Kõik, mis öeldi, et koguduses tehakse nii, õppisin ära ja tegin nii. Ma ei mäleta, et keegi oleks lubanud nuriseda toidu või selle üle, kuidas asjad on tehtud. Mul sellist mõtlemist oma juurte poolest ei olnud. Nüüd analüüsin palju rohkem, aga siis olin väga leplik.
Ma ei osanud seda hinnata – oli hingamispäevakool, selles osaleti, keegi tark inimene jutustas, kuulasin ära ja… Mul ei ole päris hästi esimesed korrad meeles. Mulle tundub, et seda juhatati puldist ja mingil hetkel läks klassidesse. Vene ajal ei tohtinudki hingamispäevakool klassides olla. Tallinna koguduses on olnud kogu aeg pooldajad, kes soovivad õppetükki puldist ja kes tahavad klassides.
Mis teid hingamispäevakooli juures elevile ajab, rõõmustab, innustab?
Andres: Kui tekib dilemma, mille üle arutletakse – mulle on see alati meeldinud. Kui keegi suudab sõnastada diskussiooni või valukoha ja esitada sinna juurde argumente ühe või teise poolt, panna mõtlema. Ja kui on piisavalt palju kriitilist massi, kes hakkavad kaasa mõtlema, siis on põnev. Need hingamispäevakoolitunnid on minu jaoks kõige paremad. See ärgitab kaasa rääkima.
Toivo: Heal tasemel teoloogiline diskussioon. Siin on tingimus see, et läbivõtja peab andma osalejatele mõtte- ja sõnavabaduse, et ei tapeta vestlust ära.
Andres: Ma ütleks lausa, et ta peab ärgitama vestlust.
Toivo: Mida rohkem grupi liikmetest osaleb, seda parem. Kui arutelu on ühe-kahe inimese vahel, siis muutub tund ühekülgseks. See üks inimene võib olla haritud, aga jutt läheb siis paratamatult ühekülgseks.
Olavi: Ma arvan, et siin on erinevad kasvuetapid. Alguses ei saa üldse aru, mis räägitakse. Minule tundus niivõrd raske nende asjade üle arutleda. Esimene on hingamispäevakooli materjal kui selline, mis garanteerib, et sa loed regulaarselt erinevaid raamatuid. Keegi ütles, et 20 aasta jooksul saab hingamispäevakoolist bakalaureusekraadi – raamatud on läbi uuritud ja ka temaatilised variandid.
Minul ei ole veel olnud eesõigust olla hingamispäevakooli tunnis, mis teoreetiliselt oleks selline, nagu ta meie koguduses on ette nähtud. Ma loodan, et mu silmad näevad ikka seda tundi ka, nagu ta peab olema. Meie hingamispäevakool on nagu intellektuaalne harjutus, aga sellisena pole ta meie koguduses mõeldud. Ta on mõeldud misjonigrupina, kes toetab ennast ja palvetab üksteise eest, et minna koos midagi tegema. Minu jaoks on see rõõm loodetavasti ikka veel ees. Avastasin selle hingamispäevakooli käsiraamatust, et hingamispäevakooli kontseptsioonis on neli alustala. Meil on ikka olnud, et peab õppima Piiblit, osadusest ei rääkinud keegi. See tundub nagu aja raiskamine. Kogu Piibli õppimine – kui inimesed ei jõua selleni, et osadus on kõige tähtsam – on mõttetu. Kogu käsuõpetus on osadus Jumala ja kaasinimesega. Igatsen, et Eesti koguduses tervikuna saab hingamispäevakool jüngripõhiseks, et see on midagi, mis toetab meid järgmises tegevuses, mida kogudusena teeme.
Andres: Mulle meeldib väga, mida meie külaliskõneleja (töötajate laagris kõneles Kayle B. De Waal, toim) räägib: mis on see viis või tegevus, mis toidab sinu suhet Jumalaga? Tema küsimustikus on üheksa valdkonda. Esimene on see, et inimene näeb Jumalat looduses; seal on ka üks punkt, et mõne jaoks on Piibli intellektuaalne süvauurimine see, mis toob Jumalale lähemale.
Hingamispäevakoolil on väga erinevaid viise – kui üks osaleja tunneb suurt rõõmu intellektuaalsest poolest, siis teine ütleb, et see ei ole, mis mind üles ehitab, ta otsib midagi muud. Hingamispäevakool on nii mitmepalgeline, kui on need inimesed, kes sellest osa võtavad. Mitte kunagi ei saa ühte hingamispäevakooli tundi teha täpselt ühtemoodi. On ka neid, kellele meeldib kuulata, aga mitte ise sõna võtta. Mõni tahab rohkem palveosadust, mõni, et oleks rohkem piiblilugemist, mõni, et oleks kogemuste rääkimist.
Virve: Kuressaares alustame sellega, et küsime, kuidas teil on läinud. Siis tulevad teemad, nii nagu nad õppevihikus on. Sel suvel oli päris palju kordi, kui ma ei olnud ise seal, siis arutasime kogudusevanemaga, mida ma soovitan teha. Me ei pea olema kinni tavapärases raamis – kui õppetükk on selline, mis toob esile teemasid ja tahetakse veel arutada, siis miks mitte teha seda kauem ja tingimata ei pea sellele järgnema jutlust. Nad tegidki nii ja tagasiside oli: küll oli tore. Kohal oli ka mittekoguduseliikmeid. Oli aega rääkida päris teemadest. Ajasurve kadus ära.
Olavi: Minule on ka öeldud, et imelik on, et sööd kõhu täis ja siis hakatakse teist toitu sisse toppima – jutlus ei mahu kohe otsa. Tahaks seedima hakata, aga siis peab jälle sööma hakkama.
Kas olete kunagi mõelnud, et on midagi, mida võiks hingamispäevakooli osas muuta, teha teisiti?
Toivo: Kui koguduses ajalimiiti ei ole, võib hingamispäevakoolile anda pikema aja. Olen proovinud erineva pikkusega tunde, poolteist tundi on maksimum. Kui käib aktiivne vestlus ja on teada, et seda on võimalik koguduses praktiseerida, siis miks mitte seda aega anda ja teenistuse osa teha selle jagu lühem või suvisel perioodil jutlust siis üldse mitte pidada. Soomes tehti nii, kui ma seal tööl käisin – piirduti hingamispäevakooliga, kui pastorit kohal ei olnud.
Andres: Mina olen natuke protesti täis selle nime vastu – hingamispäevakool seostub palju kooliga ja ühe konkreetse ajaga – see on hingamispäeva hommikul. Minule meeldib sõna piiblitund palju rohkem.
Olavi: Ilmset tuleb see hingamispäevast, mis on meie kuulutuse üks sisu. Ilmselt see nimi on pandud, et kuulutada hingamispäeva. Rein Käsk on rõhutanud alati, et see on meie kogudusele omane, mida teistel ei ole, teistel on pühapäevakool.
Andres: Meil oli väga sarnane probleem reedeõhtuste palvekoosolekutega – alati pidi seal keegi jutlust pidama. See oli tavaliselt kõige igavam osa, kuulata õhtul jutlust, ja osalus käis alla. Ühel hetkel on kaks varianti: kas jätame üldse ära või teeme selle asemel midagi muud. Me ei tahtnud uksi kinni panna, vaid mõtlesime, et teeme nii: koguneme kiriku hubases raamatukogusaalis, mis on soe ja mõnus, ja arutleme koos teemade üle. Oleme nüüd neli aastat teinud, üks aasta lugesime koos Piibli mõnd raamatut. Keegi ei valmistanud ette, lugesime koos, arutasime koos. Ühel aastal jagasime teemad ära, igaüks valis ise teema. Oleme erinevalt lähenenud, aga põhimõte on sama ja grupp toimib tänaseni. See on mõnus. Palvetame, küsime, kuidas kellelgi läheb ja meil on alati huvitavad diskussioonid.
Mina arvan, et hingamispäevakool vajab kindlasti reformi. Meil on hingamispäevakooli tunde, mis toimivad selle põhimõtte kohaselt ka väljaspool traditsioonilist aega: veebis, reedeõhtuti, hommikused kokkusaamised. Meie traditsiooniline hingamispäevakooli aeg jumalateenistuse kontekstis vajab värskendust. Eelkõige tuleb lahti saada sellest, et võtame kramplikult materjali ette ja hakkame lugema. Paljude inimeste jaoks on see kaotanud seose reaalse eluga. Meil on vaja koguduseti värskelt läheneda sellele ja mõelda, kuidas saame seda suurepärast aega kasutada nii, et see meid kogudusena ühte seoks ja annaks võimaluse pärast minna ja midagi teoks teha.
Olavi: Hingamispäevakooli käsiraamatus on tunni osad piibliuurimine, osadus, üleilmne misjonitöö koos annetamisega – sellega tuletatakse kogudusele meelde, et teeme midagi kogudusena – ja neljas on ühine misjonitöö. Viimane on minu jaoks midagi, mida me pole keegi näinudki. Ülemaailmselt on see jalgratas leiutatud. Paljud, kes välismaalt meile tulevad, üllatuvad, et meil ei ole seda. Meil ei ole lihtsalt jututuba, vaid sa saad teisest teada siis, kui oled nädal aega koos midagi teinud. Igaühel on mingi grupp või tegevus: kas korraldatakse lõunat või külastatakse koos hooldekodu või nad teevad midagi ühiselt ja siis tuleb ka meelde, kes täna puudu oli. Siht ei ole mitte teist õpetada, vaid teha, nagu Jeesus õpetas – tule, järgi mind, sa lähed tegevusse. See tuleks meile kõigile kasuks, saaksime tunda Jumala Vaimuga koostööst palju rohkem vilja.
Andres: Peamine probleem minu jaoks on see, et kui me jumalateenistust korraldame, siis hingamispäevakooli oleme harjunud ära tegema. Me ei korralda seda läbimõeldult. Kuidas me jõuaksime sinnamaani, et hingamispäevakool oleks teadlikult osa jumalateenistuse plaanist, mitte sellest välja jäetud eelosa?
Toivo: Rakveres on veebis reedeõhtune piiblitund, sellel ei ole ajalist limiiti, alustame kell 7 ja tavaliselt lõpetame pool 9. Sa oled enne hingamispäevast piiblitundi selle teema koos teistega juba läbi arutanud.
Virve: Julgen pakkuda, et kõigist minu elu hingamispäevakooli tundidest üle poole kordadel olen olnud lasteõpetaja rollis. Kui piiblitunniks samamoodi ette valmistada, nagu sa valmistad lastetundi, siis, ma arvan, kaoks igasugune mõte, et teed selle lihtsalt ära, sest see on graafikus paigas. Mingit asja südamega ja päriselt ette valmistades saad ise nii palju õnnistatud ja kastetud, siis on midagi ka jagada.
Olete pidanud hingamispäevakooli korduvalt juhendama. Kas olete enda jaoks mõelnud, et teil on laiem vaimulik eesmärk piiblitunniga, kui oled õpetaja? Või mis võiks olla piiblitunni juhendaja laiem vaimulik eesmärk lisaks õppetüki enda sisule?
Toivo: Kunagi ei tohi lähtuda sellest, et pean selle teema läbi võtma, kõik, mis seal kirjas on. Hea hingamispäevakooli juht peab olema valmis selleks, et ta ei tea, kuidas see tund lõpeb, aga samas peab sealt maksimumi kätte saama. Kui on seminar, siis sa ei tea, mida seminaristid ütlevad – võid aimata, aga kui tead täpselt, millega tahad lõpetada, siis sellega tapad vestluse.
Andres: Olen sellega väga nõus. Hea hingamispäevakooli juht on nagu kaasaegne pesumasin. Me ostsime hiljuti uue pesumasina. Kui oleme riided sisse pannud ja käivitame programmi, siis ta kaalub ja hindab, mis seal sees on. Ta ei ütle kohe, kui palju vett läheb või kui kaua programm käib. Ta annab hinnangu, kui pikka ja millist programmi see pesu vajab. Me peame olema iga hingamispäevakooli tunni alguses suutelised natuke ümber mängima sõltuvalt sellest, kes seal koos on. Kui on tuttav seltskond, kes on iga kord sama, siis on lihtne, aga kui see vaheldub, siis on teine olukord. Kui esitad ringile küsimuse, kuidas teil läinud on ja keegi ütleb, et oli väga halb nädal ja räägib sellest, siis ei ütle ju, et aitäh, lähme nüüd selle tema juurde, mis räägib näiteks rõõmus olemisest. Meil on vaja empaatiavõimet, tundlikkust nende suhtes, kes on kohal. Me ei ole niivõrd teemakesksed, vaid inimesekesksed, kes arutavad selle teema üle. See on oskus omaette.
Eesmärk on, et inimesed, kes on kokku tulnud, saaksid sellest tunnist midagi, millega edasi minna. Nad peavad tundma, et neid on kaasatud, neid on kuulatud, neil on lastud ennast väljendada ja rääkida.
Olavi: Minu jaoks on võõras see mõte, et valmistan ette üksi uurides või õpetajana erinevalt. Mina lähenen sellele nii, et ma olen üks klassi hulgast ja iga inimene, kes tuleb, on võimeline seda tundi läbi viima ühe klassiliikmena, nii nagu ta õppis. Minul on need kohad, mis üles ehitavad ja toetavad – räägi teisele sellest, mis Jumal sulle on teinud –, võin iga kell minna tundi ja rääkida, et selles päevas oli see asi. Mina ei näe suurt vahet, kas on minu kord läbi viia tundi või mitte. Me tõstame teinekord lati hirmus kõrgele, ja inimene mõtleb, ma ei ole selleks. Materjali ei ole vaja välja mõelda, see on olemas, igaühele on jõukohane istuda ja arutleda: mind puudutas selles päevas see asi, aga mis sind puudutas? Seal ei olegi rohkem vaja.
Andres: Ei pea spetsiifilisi küsimusi esitama. Mis sind kõnetas – see on väga hea küsimus. Kui saad aru, et inimesed ei ole lugenud varem, loete koos, mis selles tekstis kõnetas.
Olavi: See on taak, et hingamispäevakooli õpetaja peab paremini teadma ja kramplikult kontrollima, kas see asi on õige. See ei ole see koht, kus hindeid panna, vaid see on see koht, kus inimesed saavad ennast väljendada, nagu nad näevad. See käib avatud osaduse juurde. Eksamiga on meil kõigil ebameeldivad tunnetused.
Andres: Me ei küsi hingamispäevakoolis õigeid vastuseid, vaid inimese tunnetust.
Toivo: Me tuleme alguse juurde tagasi, kui küsiti, kui kaua me oleme hingamispäevakoolis käinud. Kui ma 15-aastasena kogudusega liitusin, siis järgmisel kvartalil pandi mind juba eeltunnis hingamispäevakooli tundi läbi võtma. See eeltund oli neile õpetajatele, kes harjutasid tunni läbivõtmist. Kogu klass oli õpetajast targem ja õpetajal ei olnud taaka; ta teadis, et ta õpib.
Mida teie nendest õppetüki materjalidest ootate? Missuguse õppevihiku üle tunnete rõõmu?
Olavi: Need lähevad aasta-aastalt paremaks. Inimeselähedasemaks. Viimases õppetükis oli niivõrd armsalt välja öeldud, et me tahame endale taltsast Jumalat – sellised asjad on minu jaoks pärlid. Need toovad välja meie kivistunud hoiaku. Õppetükid jätavad järjest rohkem ruumi inimese arvamusele. Varasemad, esimesed, mida uurisin – seal oli kõik paigas, vastused olid ka paigas. Ohkan sügavalt, kui on mõni selline õppetükk, kui ühte nädalasse on pandud mitu suurt lugu – pane siis selle tunni aja sees inimesed mõtlema. Siis pead tegema valiku, mis sa võtad ja mis sa jätad. Mulle meeldivad väga Piibli raamatu põhised õppetükid – sa tead, kus sa alustad ja lõpetad.
Virve: Mis aitavad sügavuti mõelda. Hea on, kui on ka huvitavaid fakte või detaile, mida varem ei teadnudki. Hästi vahva, aga oluline on, et see kõnetaks ka südant, sest siis sa saad südamest südamesse arutada ja see annabki seda, mis üles ehitab.
Andres: Sellele küsimusele on nii raske vastata, sest õppetükid on väga erinevad, teemad on erinevad. See sõltub inimesest – mis ühe jaoks on vajalik, tundub teisele leierdatud. Neid õppetükke tehakse üle maailma miljonitele inimestele – see on meeletu väljakutse. Hoiduksin nurisemast, hea, et see olemas on. Täna ei ole see enam paberkandjal – rõõmustan sellest kõige rohkem. Mulle tuleb telefonis teavitus, mis tänane hingamispäevakooli teema on. Äpp on väga mugav, saab ära märkida, juurde kirjutada. Usun, et pingutatakse ka selle nimel, et sisu oleks hea. Põhieesmärk on ikkagi see, et sul on olema materjal, mis juhib tähelepanu sellele, mis on oluline. Peamine sõltub hingamispäevakooli juhist ja klassist.
Toivo: Mina ootan teoloogiliselt heal tasemel arutlevat teksti ja avatud aruteluküsimusi, millele ei ole võimalik vastata jah ja ei. Tundelised lood teisest maailmaotsast on toredad lugeda, aga need ei puuduta mind, sest need ei ole siit Eestist. Lood peaksid tulema õppetükis osalejatelt, aruteluküsimus peaks ärgitama rääkima oma lugu.
Mis teemal teie õppetüki koostaksite, kui esitataks pakkumine teha järgmine õppetükivihik?
Olavi: Piibliraamat kindlasti. Ei ole vahet, kas Vanast või Uuest Testamendist.
Toivo: Olen Olaviga nõus, et raamatupõhine peaks olema, temaatilisega kipub nii minema, et eri kohtadest on kirjakohad, mis toetavad autori seisukohti. Raamatu sisse peaks saama minna.
Andres: Kui mulle tehtaks praegu ettepanek, siis ma tean, minu isikuomadus on see, et mida suurem on asja kaal, seda põhjalikumalt ma sellele lähenen, mis tähendab, et mul on võimatu vastust anda. Ma võtaks pikalt vaeva ja mõtleks, mis teemal kirjutada ja kuidas seda otsustada. See ei ole võimalik, et ma ütleksin praegu, et ma teeksin niimoodi. Ma palvetaks, istuksin maha, süüviksin, arutleks, arutaks, enne kui teeks raske valiku.
Olavi: Kui läksin metodistikiriku seminari õppima, siis ma nägin, mida teeb hingamispäevakool ja mida ta annab. Meie hingamispäevakool annab väga ilusasti ülevaate tervest Piiblist. Kes ei ole käinud hingamispäevakoolis, neil on ikka väga raske. Meie hingamispäevakool annab süsteemi, arusaamise Piiblist hoopis teistmoodi.
Virve: Iga õppetükk peaks kandma seda teemat või eesmärki, et me ei kaotaks suurt lugu. Kui me sukeldume – sageli õppetükkides hakatakse harutama ja sügavalt kaevama, mitte et seda vaja ei oleks, aga suur lugu ei tohi selle käigus kaotsi minna. See on see, mis on kogu sõnum. Jaa, detaile võib vahele lükkida nagu pärleid, aga suur lugu peab jääma. Kui suur lugu kaob, siis kaob mõte, miks me üldse midagi teeme.
In English