Kes meist ei unistaks paremast elust ja kaunitest kohtadest, kus kunagi käidud või mida mõnelt pildilt nähtud? Mõtted parema elu peale kipuvad minema ikka siis, kui elu läheb raskeks. Lähedase inimese kaotus, pinged tööl, kodus või sõpradega tekitavad tundeid, et tahaks siit ära, kuhugi kaugele. Tahaks minna kuhugi, kus minust hoolitakse ja mõistetakse. Kuhugi, kus nähakse seda koormat, mis on õlgadele laskunud. Ma usun, et kristlastel võivad mõtted sellistel hetkedel minna rändama just uuele maale, mille Jumal on oma ustavatele tõotanud. Siin maa peal ei ole ju paika, kus puuduksid raskused. Siin maa peal ei ole ühtegi inimest, kes võiks anda südamesse püsiva rahu.
Uus taevas ja uus maa on Jumala looming. Mis seal täpselt on ja kes sinna saavad, seda teab ainult Jumal ise. Meile on antud ainult killukesed sellest, mis kunagi tulevikus saab olema. Nendest kildudest saadud info paneb fantaasia tööle ja vastavalt inimese arusaamale ning taustale joonistub välja tema ettekujutus uuest taevast ja uuest maast.
Maailmas elab palju inimesi ja inimesed on väga erinevad. Näiteks mõned on eriti suured unistajad, teised jällegi realistid. Mina kuulun nende hulka, kes väga ei unista. Ja enda kristlaseks olemise aastate jooksul näen endas muutusi uue taeva ja maa mõistmises. Selles on kindlasti oma roll inimese vanusel ja usus kasvamisel. Varasemalt tundus mulle kui mitteunistajale, et uus maa ja taevas on muinasjutt. Minu lapsepõlv möödus muinasjuttudega, kus enamusel lugudel oli ilus lõpp, kõik sai korda. Kui ma sain vanemaks ja hakkasin elust selgemalt aru saama, siis mõistsin, et tegelik elu on teistsugune. Paljud lood päris inimestest, perekondadest lõppesid kurvalt. Näiteks minu lapsepõlvekodus, külas kus ma elasin, oli palju toredaid perekondi, kus perekonnad lagunesid peamiselt pereisa alkoholisõltuvuse probleemi tõttu. Minu enda perekonnas puudus isa. Päris elu oli hoopis midagi muud kui mällu salvestunud muinasjutud. Ja Jumalat seal kandis ei tuntud, inimesed pidid oma muredega hakkama saama nii, nagu oskasid.
Kahekümnendates eluaastates, kui tutvusin oma abikaasaga ja tema kaudu ka Jumalaga, siis tundus kogu see piiblitemaatika igavesest elust, uuest taevast ja maast nagu lapsepõlves kuuldud muinasjutt. Väga raske oli seda mõista. Vaatame näiteks ühte Piibli kirjakohta: „Tema (Jumal) pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ (Ilm 21:4) See kirjakoht räägib uuest taevast ja maast. See on täiesti vastupidine kui meie praegune elu. Maa peal ei möödu päevagi, kui keegi ei sure. Inimesed kaotavad oma lähedasi, ka lapsed surevad, isegi vanus ei ole surmale takistuseks. Nii nagu öeldakse, haigused käivad mööda inimesi, nii ka valud koos haigustega ja muude probleemide tõttu on inimeste igapäevane osa. Aga see tekst ütles, et tuleb aeg, kui seda kõike enam ei ole. Surm, lein, nutt, valu – kõik on kadunud. Kümme aastat tagasi oli mul seda väga raske uskuda. Täielik muinasjutt. See ei olnud reaalne, sest mitte ühelgi inimesel ei ole sellist kogemust, et nii võiks olla.
Ka täna, kümme aastat hiljem, mõeldes nendele tekstidele, mis räägivad igavesest elust, uuest taevast ja maast, ei ole seda mõtet kerge omandada. Miks on seda raske uskuda? Kõik inimesed on alguse ja lõpuga. Meil on palju kogemusi, et inimesed, kes on elanud, on nüüd surnud. Me teame, et ka meie ei ela igavesti. Kõik, mis meie ümber on või mida ise loome, on alguse ja lõpuga. Kõik hooned, mille inimene ehitab, saavad ühel päeval otsa. Kõik puud ja muud taimed, mis inimene istutab, aja jooksul vananevad ja muutuvad jälle põrmuks. Isegi metallid roostetavad, oksüdeeruvad ja muutuvad kasutuskõlbmatuks. Kõik, mis meie ümber on, kaob. Jah, nii taimed, loomad kui ka inimesed toodavad vilju ehk järglasi, kuid iga inimene on omaette isiksus. Iga inimene on ainulaadne ja mingis mõttes ei rahulda inimest see, et tema järglane elab edasi, aga tema ise kaob. Lisaks on veel teadmine, et ka järglane on surelik ja seega kaduv. Isegi kui me inimestena loodame, et meie suguvõsa liini kantakse edasi, me oleme justkui midagi saavutanud, siis paneb Peetrus sellele kõigele punkti: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.“ (2Pt 3:10) Peetrus ütleb, et mitte miski ega keegi ei jää siia maa peale alles. Kõik hävineb lõpuks.
Kui inimene jõuab arusaamiseni, et kõik on kaduv, ei sõltu temast nagu midagi. Ükskõik kui palju on tal lapsi, mitu puud elu jooksul istutanud või mistahes tegudega kliimat säästnud, ei aita miski. Mis meist saab? Kas see üürike elu ongi kõik? Ei ole, sest Jumal ei kao kuhugi ja Tema on loonud ka inimeste jaoks midagi palju enamat kui ainult see elu siin maa peal. Kas me tahame või mitte, aga kõik kirjakohad uuest taevast ja uuest maast saavad ühel päeval reaalseks. Inimesele on Jumala poolt antud õigus seda kas uskuda või mitte. Me ise saame otsustada, kas see nn muinasjutt saab meie jaoks tegelikkuseks või me loobume sellest.
Kasvades Jumalale lähemale ja saades vanemaks, olen õppinud Teda usaldama. Isegi kui kogu see temaatika igavesest elust, uuest taevast ja maast tundub olevat liiga hea, et olla tõsi, tuleb Jumalat lihtsalt usaldada. Lugedes Pühakirja, mõistab inimene, et Jumal on kõige autor. Tema on Looja ja Tema teeb, mis Tema tahab. Kui Jumal tahab inimestele anda uue elu koos uue maa ja taevaga, siis Tema saab seda teha. Hoolimata sellest, mis inimesed sellest arvavad. Ja tegelikult on meil selle kaudu ka teadmine, et Jumala loomine ei ole lõppenud. Isegi, kui inimene on Jumalale vastu hakanud ja rikub seda maad oma patuse loomuse tõttu, ei ole Jumal inimest hüljanud. Ta annab inimesele hoopiski palju enamat, mida inimene ei ole mitte kuidagi ära teeninud. Selline on meie Jumal.
Läbi aegade on Jumal oma Sõna kaudu andnud palju tõotusi. Paljud neist on juba täitunud, aga osa on veel täitumata. Üks täitumata tõotus on vana maa hävitamine ning uue taeva ja maa loomine. Kuna Jumala tõotused on kõik järk-järgult tõeks saanud, siis ei ole ka mitte mingit põhjust kahelda, et midagi jääb täitumata. Lihtsalt igal asjal on oma aeg. Ja nii on ka inimestele antud elupäevad Jumala kingitus, et igal ühel oleks võimalik leida üles õige teeots ja sellel rajal püsida. Nii olen ka mina seljatanud oma kahtlused tuleviku osas ja võtnud omaks Jumala soovi anda mulle uus kodu, uus elu. Ja mis selle uue maa ja taevaga täpselt kaasneb, see ei olegi tähtis, sest ma tean, et Jumal tahab mulle alati parimat. Ma usun, et see, mis saab seal olema, on täiuslik ja rohkemgi veel, kui ükski inimene unistada oskab.
Kui see elu siin maa peal on okkaline ja raske, siis ei tohi meelt heita, sest parem elu alles ootab ees. Innustagu Johannese kirjutatud tekst kõiki, kes seda loevad: „See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”
(Jh 6:40)
Priit Keel on Põltsamaa ja Viljandi adventkoguduse pastor
In English