Mulle meeldib koristada. See ei tähenda, et mu enda kodu oleks laitmatult korras, tegelikult kaugel sellest, kuid koristamine, millel on algus ja lõpp, on väga rahuldust pakkuv. Tulemus on kohe nähtav, tegevus ei ole suurt vaimujõudu nõudev, mistõttu on hea võimalus samal ajal mõnd audioraamatut kuulata. Liikumises on kogu keha lihaskond, ehk see on ka omamoodi trenn. Ja tegelikult, kui saab seda rahus ja üksinduses teha, siis täiesti stressi maandav.
Tõnu Õnnepalu raamatusse „Viimane sõna“ on kogutud mõtted tema erinevatest raamatutest. Raamatust „Aaker“ on pärit selline tsitaat: „Koristamine teeb alati head, pühid ära nurkadesse seisma jäänud aja.“ Nurkadesse võib vahel midagi väga pikaks ajaks seisma jääda. Nimelt on nurgad sellised head kohad, mis ei jää ette ning nurka pandud asja taha on keeruline komistada.
Igasugu nurgatagused kipuvad kergesti kola koguma, paned käest asja, mida hetkel vaja ei ole ja millele õiget kohta ka ei ole mahti otsida. Lõpuks, kui kola saba piilub nurga tagant välja, hakkab see häirima ja iga kord, kui silma ette satub, väikestviisi kriipima.
Ja see aeg seisabki seal. Hokikepp, mis kingiti ja mida sai ühel talvel tiigijääl natuke katsetada. Murdunud rehavars, mis ei pidanud tahkunud mullakamakate riisumisele vastu. Võib-olla mõni katkine väikeelektroonika seade, mis ootab kogumiskasti viimist – kunagi ta töötas ja tegi oma asja. Aeg, tegevused, kogemused, tööd. JA SIIS TULEB KORISTAJA.
Hea, kui koristaja ei tea midagi neist asjadest ja näeb ainult kasutut rämpsu. Viskab kõik südamerahus minema ja nurk on jälle korras ja puhas. Ajalugu on kustutatud.
Aasta eest olime tunnistajaks ühele huvitavale tegevusele. Naabermaja elanikud olid tellinud oma hoovi suure prügikonteineri ja tühjendasid oma n-ö nurkasid. Sinna lendas nii kasutut kui ka kindlasti veel kellelegi kasulikku kraami, kuid tundus, et tegevusel oli oma kindel siht ja taaskasutuse printsiibid polnud hetkel olulised. Käsil oli kustutamine. Kui uurisime, mis teoksil, saime vastuseks, et me juba vanad ja seda kola on omajagu kogunenud, ei taha, et meie lapsed peaks sellega tegelema, kui meid enam ei ole. Suhteliselt tavapäratu ja samas ka julge tegevus. Kustutame ise oma ajaloo. Mis neid noori sellega koormata. Paljud seda ei suuda ja ma arvan, just selle pärast, et asjadega on seotud mälestused, inimesed, tegevused. Vahel võtab mitu põlvkonda aega, enne kui mõnest ajalehepakist lahti saab.
Kui tihti koristame oma hinge nurgataguseid? Võibolla on mõni sõna, mis haavas, või tegu, mis jäi kriipima pimedas nurgas tolmu kogumas. Kas ootame ka, kuni sodisaba kuskilt piiluma hakkab, enne kui midagi ette võtame? Või palkame koristaja? Kes saab meie hingesoppe koristada?
Piiblis, Johannese esimese kirjas on vastus (salm 9): „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“
Jeesus on meie hingesoppide puhastaja, aga ainult juhul, kui me tunnistame, et selles nurgas on nüüd pahasti ja tahaks, et see asi korda saaks. Me ei pea isegi mitte lappi kätte võtma või harja haarama. Jeesus teeb seda meie eest, siis kui tunnistame, et asjad on valesti, ja soovime muutuda. Tema annab andeks ja puhastab meid kogu ülekohtust. KOGU ÜLEKOHTUST. Ta võtab kõik ära, meie osa on ainult tunnistada ja kahetseda.
In English