Igal aastal, kui november on seljataha jäänud, ohkan kergendusega ja hinges on helgem. Kuigi ametlikult pole kalendri järgi talv veel alanudki, on mul tunne, et talve kõige pikem, pimedam ja kõledam kuu on möödas. Eesootav tõotab ainult head.
Pea terve detsembri me ju ootamegi millegi hea saabumist: pühad, lähedastega kohtumised, uus lootus uue aastaga. On ju igal nädalavahetuselgi uue advendi tähistamine.
Mäletan, kuidas mu lapsepõlvekodus oli emal varutud igaks aastaks eriline küünal, mille peale oli märgitud 24 joonekest. Igal õhtul tuli pere elutuppa kokku, süütasime küünla ja olime ühiselt koos, kuni selle päeva jagu sai põletatud. Ja nõnda jõuludeni välja, kus viimase päeva osa oli nii pikk, et küünal sai põleda terve jõuluõhtu. Kuigi ma pole pärit usklikust perest, siis selline jõulude ootuse traditsiooni helgus on minuga kaasa tulnud nüüd ka minu oma pisikesse perre. Meil pole küll olnud küünalt iga detsembrikuu päeva kohta, kuid meil on omad pisikesed traditsioonid. Usun ja loodan, et ka meie laste jaoks on kord eriliseks mälestuseks igaõhtune pere osadus, kus sai ikka koos palvetatud ja Jumala kätte kantud kõik olulised ja erilised hetked, mis südamel. Selliselt on iga õhtu justkui pisikene advendiõhtu, kus tuletame perena meelde, et selle päeva rutt võib peatuda selle igatsuse ees, mida me tunneme oma Taevase Isa läheduse järele.
See aasta on olnud mu jaoks eriline ja kinkinud nõnda palju. Olen aina enam hakanud märkama, kuidas meie elu on tõepoolest justkui teekond. Praegusesse hetke jõudmine tähendab, et oleme pidanud läbima kõik varasemad punktid ja sammud oma teel. Või ehk on meie elu justkui joon, mis kirjutab lugu meie eluraamatusse. Nagu ka Piibel ütleb, on me elulugu Jumala ees nagu raamat: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.” (Psalmid 139:16) Ja kuigi vahel tundub, et selles eluloos on palju paberi kortsutamist, tindiplekke, ebaühtlast käekirja, siis üks on selge – iga meie teo taha soovib Jumal, et oleks märgitud Tema nimi. Kas siis sedapidi, et seal oleks märge, et sel hetkel kuulusime täielikult Jumalale ja kuulasime Tema soovi meie jaoks. See tähendab, et oleme uskunud Jumala tõotust meie jaoks olemas olla igas elu olukorras: „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!” (Kl 3:17) Või on sinna siis kirjutatud märge „Andestatud Jeesuse Kristuse veres”.
Kirjutamisega seoses sooviksin jagada üht selleaastast kogemust. Hakkasin sel sügisel õppima kalligraafiat, kuna mul on juba ammu olnud unistuseks kirjutada ilusaid piiblisalme. Esimeses tunnis ennast tutvustades pidi rääkima, mis on meid kursusele toonud. Kui ma ütlesin puhtsüdamlikult, et soovin lihtsalt täita oma unistuse kirjutada Piiblist ilusti tekste, siis nägin, et õpetaja ja tema head tuttavad olid selle suhtes väga soosiva reaktsiooniga. Kui sageli juhtub, et usuteemadel rääkides järgneb piinlik vaikus või kohmetus, siis sel korral oli nii tore kogeda, et mind võeti justkui omaks. Sel hetkel jäi nende reaktsioon minu jaoks natuke saladuslikuks, kuid hiljem internetist otsides sain aru, et mu kalligraafiakooli õpetaja on ka ise usklik ja on kogu oma kunsti mõtestanud usu ja Jumala loomingu kaudu. See, kuidas ta esimeses tunnis kirjeldas looduses joonte rütmi ja erakordsust, sai seetõttu mu jaoks hoopis teise tähenduse – ta rääkis ju, kuidas Looja oli loodusse kirjutanud igale sammule ime ja tema on oma kirja- ja kunstiloomingus vaid püüdnud neid hetki tabada ja jäädvustada.
Isegi talvel, kui tundub, et looduses on kõik justkui natuke surnud, on ka praegu võimalik leida Jumala loodus ilu ja elu. Kui lähen oma kodulähedase järve äärde ja näen kuldpruunikaid möödunudsuviseid kõrkjaid tuule käes õõtsumas, tuleb meelde see pehme suveõhtune tuuleke ja laste kilked, mille mälestused nüüd hinge soojendavad. Või kui vaatan raagus oksi kuni kõige peenema oksaraoni välja, mõistan, kuidas Jumal tahab ka kõige pisemast oksatipust kevadel panna kasvama pungad, õied ja lehed. Aga seniks saab Jumal neid oksi ehtida härmatise ja jääkristallide peene kunstitööga.
Selle kõige märkamiseks on aga vaja aega ja lasta Jumala rahul teadlikult meie sees oma head tööd teha ning kasvada. Piibli aruandele toetudes tundub, et see aja eraldamine Jumala jaoks pole ainult meie kiirustava ajastu küsimus. Juba Iiobi aegadest on kirjas: „Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata.” (Iiobi 33:14) Tegelikult on mul kurb mõelda sellele, kuidas Jumal on heldelt puistanud kingitusi igale poole meie ümber, kuid me lihtsalt ei märka neid.
Kalligraafiakooli kogemus kinnitas mulle ka seda, et ükskõik millist tööd me teeme, saame sellega olla Jumala teenistuses. Vaid Jumal näeb mu südamesse täielikult, kui elavaks see kalligraafiakooli kunstnik on Jumala ja Tema loomingu minu jaoks muutnud. Nagu oleks silmadelt soomused langenud. Ka sina – ükskõik, millisel elukutsel või olukorras – saad olla 100% Jumala tööline. Just seal, kus sa praegu oled, sest ehk ongi nii, et kedagi teist seal valgust jagamas pole.
Näiteks ükskord Tallinna kirikus istudes mõtisklesin, miks on küll Jumal arvanud heaks lasta Tallinna koguduse kogunemispaigaks ehitada maja just siia, linna südamesse. Kes on rahupäeva hommikul Tallinna kiriku poole jalutanud, on kindlasti märganud, et see on ümbritsetud ööklubidest, restoranidest, poodidest, turust ja turistide voolust. Kas ehk poleks olnud rahulikumat paika, kuhu Ta rahval oleks rahupäeval tore kokku tulla? Ja siis hakkasin mõtlema, milline õnnistus see on, et meil on Jumala tööks just selline asukoht. Näiteks kui tulin bussipeatusest kiriku poole, jäi mu teele kolm baari, ööklubi, restoran ja turg. Lisaks bussipeatuseid. Nõnda saame kõik need inimesed, keda kohtame, vaikses palves Jumala kätele tuua. See ehk tundub õige pisuke, aga ikka jäi mulle mõni inimene erilisemalt meelde, kelle peale veel hiljemgi sain mõelda. Ja kuigi ma ei saa ilmselt kunagi teada, kas ja milline mõju neil palvetel on, siis seda tean küll, et Jumala teed ja soovid iga inimese jaoks on parimad ja tänu Talle, et saame tema plaanis olla pisikesed töömesilased.
Ja siiski on nii lihtne ühest punktist teise kiirustades unustada, mis on meie elu peamine siht ja suund. Miks on meid just tänasesse päeva ja paika elama ja töötama pandud? Kui lihtne on ka pühade-eelsel ajal unustada see, et lisaks kinkidele saame jagada Taevast soojust! Et ideaalsest pühadelauast olulisem on see, milline on õhkkond selle laua ümber. Ehk on heaks tõenduseks sellest see, et kuigi lapsed ootavad jõuluaega ikka sageli just kingituste tõttu, siis minulgi pole meeles enamus kingitustest, mille ma lapsena jõuludeks sain. Küll aga on mul meeles need küünlad, mida koos perega detsembrikuu jooksul põletasime ja kuidas kodus valitses eriline üksteise hoidmine. Meil oli kõigil üksteise jaoks aega.
Mis oleks, kui me sel kuul kinkide varumise ja kinkide ootamise kõrval teeksime Jumalale kingi ja annaksime Talle kogu oma elu? See tähendab ka kogu oma soovide, harjumuste ja unistuste pagasi kinkimist Temale, kellel on õigupoolest sellele täielik õigus, kuid kes ootab siiski meie vabatahtlikku otsust.
Adventistidena ootame Kristuse tagasitulekut ja advendiaja Kristuse sünni kesksed sõnumid toovad selle eriti teravalt meelde. Kuid pelgalt ootamise asemel võiksime juba praegu alustada seda, mis meid ootab ees läbi terve igaviku – täielikult pühendunud elu Jumalale ja Jumalaga. Jumal õnnistagu ja hoidku meid selles tahtes.
„Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete tema hea meele järgi.” (Filiplaste 2:13)
In English