Käes on advendiaeg ehk sümboolne Jeesuse esimese tulemise ootamise aeg. See Prantsusmaalt 4. sajandi lõpust pärinev neljanädalane jõululaupäevale eelnev aeg tuletab kristlastele meelde vajadust valmistuda Tema taastulemiseks ka maailma ajaloo lõpul. Kuna tegemist on ka enese läbikatsumise perioodiga, pühenduvad näiteks õigeusklikud kristlased jõululaupäevale eelnevatel nädalatel ka paastumisele ja palvetamisele.
Jah, inimesed üldiselt ootavad detsembrikuud ja jõululaupäeva. Vastavalt ealistele ja vaimsetele arenguetappidele meie elus on ootamise põhjused erinevad. Laste jõuluootuses domineerib kingituste saamise komponent. Uutest leludest tulenev rõõm võib vanematele olla paremini mõistetav lapsepõlve uudishimu ja kingituste lahti pakkimiste mälestuste kaudu. Kõik need nukud ja autod, pusled ja legod, raamatud ja mängud! Kõigil meil on minevikust meeles vast rohkem kui üks kingitus, mis meie lapsemeelset jõuluootust õigustas.
Elusügisesse jõudnud inimesed hindavad jõulupühadel oma lähedaste ja lastelaste külastusi kõigi nende õpi-kooli-töö-kodu-uudiste ja jutuvadaga, mis hilisemal vaikuseajal nende peas kaunilt kõnekaks mälestuste kimbuks saab köidetud. Kui lapsed on jälle oma teed läinud, meenutatakse ja mõeldakse veel pikalt neist omanäolistest järglastest, kes on läbimas sama elukaart mis memmel või taadil juba käidud. Kingituste ja uute asjade omandamise kihk on taandunud, väärtustatakse rohkem kannatlikke suhteid ja otsitakse mõistmist. Leevendust üksindusele ja head kuulajat, keda ka oma juttudes kaasa kutsuda minevikurännakutele.
Täna heidame aga pilgu kahe eaka inimese, Siimeoni ja Hanna esimeste jõulude ootamise põhjustele. Olid ju nemad need isikud kaugest Jeesuse sündimise ajast, kelle kinkide ja tähendusrikaste kohtumiste igatsused said ületatud sajakordselt.
Siimeoni lugu
Siimeon, õiglane ja vaga Jeruusalemma mees „ootas Iisraeli lohutust“. 400 aastat oli möödunud ajast, mil Iisraelis elas viimane prohvet. Juudid polnud juba sajandeid Jumala häält kuulnud ja aeg Jesaja poolt ennustatud Lohutaja saabumiseks oli hakanud hääbuma. Siimeon igatses saada lohutatud viisil, mida vaid Jeesuse sünd talle ja tema rahvale tuua võis. Võib-olla oli Siimeon täitumata igatsuste koorma all kängumas ja hüüdis päevad ja ööd taeva poole: „Kaua veel, Issand?“ Vaga mehena ei olnud ta siiski Jumala tõotustes pettunud. Mõned õpetlased arvavad, et Siimeon oli 113 aasta vanune, kui ta nägi Jeesust beebina. Mõelda vaid! Siimeon kohtus templis luust ja lihast Jeesusega, võttes sülle ei kellegi muu kui Jumala enda! Võib-olla oled netis kohanud videoid lastest, kellele kingitakse jõuludeks nunnu koerapoeg. Oh neid pisaraid, suuri silmi ja rõõmukangestust, kui lapse jaoks täitub see, millest ta on vanematele võib-olla sadu kordi rääkinud ja millest ta on kaua unistanud. Kui ühe lemmiklooma unistuse täitumine võib inimlapsi nii sügavalt liigutada, siis mida küll pidi tundma Siimeon, kes hoidis kätel inimkonna Loojat ja Lunastajat!?
Ka selles Luuka evangeeliumi loos tulevad esile inimeste erinevad arenguetapid kingituse saamisel. Jeesuse ema ja isa panid Siimeoni sügavast liigutatusest tulenevat tänu ja kõike, mida vana mees Jeesuse kohta rääkis, imeks. Vaatamata ingli, karjaste ja hommikumaa tarkade külastusele ei olnud nad oma mõistmises Jeesusest kui maailma parimast kingitusest jõudnud sinnamaani kuhu vana Püha Vaimust täidetud Siimeon. Ja küllap sellepärast erines ka nende reaktsioon – see, mis ühele tõi huultele imetluse ja ülistuse, pani teisi vaid üllatunult imestama. Muidugi olid Joosep ja Maarja tänulikud uue ilmakodaniku eest ja said aru, et nende laps on eriline. Kuid kui eriline? Siimeon püüab vanemate segaseid tundeid nähes neid järele aidata neid õnnistades ja prohvetlikult kuulutades. Jeesuse tõttu langevad ja tõusevad paljud israeliidid, toimub polariseerumine hea ja kurja vahelises võitluses. Ta ei ütle noorele emale, et tema laps sureb enne teda, kuid justkui ettehoiatavalt räägib ta Maarja hinge mõõgaga läbistamisest küll. Hingevalus tuleb ilmsiks see, mis südames. Ehk oli just Siimeoni ettekuulutus sõnum, millest Maarja oma poja Kolgata kannatusi nähes jõudu ammutas? Igatahes, südamete valdkond on Jeesuse tegutsemise lemmikvaldkond. Kõik, mida Ta eales on teinud ja teeb, on meie südamete kiindumise võitmiseks. Ta ohverdas meie armastuse nimel oma elu ja teab, et meie hingevalu on surelike osa loobumisel oma lühinägelikest plaanidest ja kiindumustest.
Hanna lugu
Nüüd aga prohvet Hannast. Pühakirjas pole nimetatud palju naisprohveteid, nii et see Penueli tütar oli eriline naine. Tema nimi tähendab armu ja Aaser (suguharu, millest ta pärines) tähendab õnnelikku või õnnistatut. Nagu Siimeon, oli ka Hanna seenior. Samuti on teada tema perekonnaseis, ta oli lesk. Abielus oli ta oma 84 aastast olnud vaid seitse, mis tähendab, et arvatavasti kaotas ta oma abikaasa, olles meie ajastu mõistes ülikooliealine naine. Mõned piibliuurijad arvavad, et ta jäi leseks juba 21-aastaselt, sest keskmine abiellumise iga oli siis 14.
Armastatu kaotus toob alati kaasa sügava leina. Võimalik, et leseks jäämise põhjuseks oli mehe tööõnnetus, pika või lühikese kuluga haigus vms. Piibel ei räägi Hanna lastest, mis arvatavasti tähendab, et ta elas pikalt lähimate ja armsate sugulussidemeteta, mis on inimesele õnnistuseks loodud. Leseks jäämine selleaegses sotsiaaltoetusteta ühiskonnas tähendas, et inimene sõltus võõraste lahkusest ja almustest. Oma vanematekoju tagasi pöördumisest vaikib lugu samuti. Nii et pealtvaates ei pruugi naise elukulg tunduda eriti õnnistusterohke – küllap võis ta õigustust leida sajale põhjusele, miks Jumalast eemalduda. Kuid Hanna ei kibestunud ega pugenud varjule kuhugi pimedasse kookonisse, hoopis vastupidi – ta lähenes Jumalale. Nüüd oli ta 84-aastane ja elas templis, mis Jumala kohalolu mõttes oli üks helgemaid paiku, kus olla. Templihoones olid sellel ajal ka eluruumid templiteenistujatele ja kuna Hanna „ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumise ja palvetamisega“, siis küllap leidus seal õigustatud varjupaik ka talle. Hanna pühendas kogu oma elu 24/7 Jumalale ja Jumal hoolitses oma prohveti eest seitse päeva nädalas.
Noore naisena oleks Ta võinud ju uuesti abielluda, ilma et keegi oleks seda talle pahaks pannud. Kuid tema otsustas ennast 100-protsendiliselt Jumalale anda, prohvetikutsumus käis selle otsusega käsikäes. Küllap oli Hanna oma perekonnaseisu ja mehe surmaga rahu teinud, avastades aina uusi tasemeid läbikäimisest taevase peigmehega. Selle läbikäimise kõrghetkeks saigi silmast silma kohtumine Jeesusega, sealsamas pühakojas. Tema rõõm tõusis arvatavasti täiesti uuele tasemele ja nagu Siimeongi, hakkas ta Jumalat kiitma. Erinevalt Siimeonist pole meile teadmiseks jäetud sõnu, mida ta ütles Jeesuse maistele vanematele. Küll on aga kirjeldatud, et Hannat valdas pärast Jeesusega kohtumist eriline misjonimeelsus, just selline, mida polnud võimalik vaka alla peita. Ta kõneles Jeesusest ja tema lunastusest kõigile, kes vähegi päästest huvitatud olid, „kes ootasid Jeruusalemma lunastust“.
Hanna ja Siimeoni eeskujul
Võttes eeskujuks Siimeoni ja Hanna, kuidas võiksime meie 2022. aasta jõuludele vastu astuda? Siimeon „tuli Vaimu ajel pühakotta“. Siimeoni nimi tähendab „see, kes kuuleb ja kuuletub“. Ehk peaksime just nõnda talitama? Kui Püha Vaim ajendab meid liikuma Jeesuse suunas, teeme hästi, kui kuuletume. Mida lähemale liigume Talle, seda suurem saab olema kogetav vaimustus Jeesusest. Meie silmad avanevad täituvatele tõotustele, suureneb usk lunastusse ja rõõm sellest kõigest teistele rääkida leiab uue hingamise. Siimeon tuli Vaimu ajel pühakotta ja Hanna tulemist on kirjeldatud sõnadega „tuli sel tunnil sinna“. Kui me järgime Jumala kutset ja vastame sellele, siis leiame Vaimu määratud kohtumispaigas Jeesuse oma armsuses ning saame rõõmustatud rohkem kui ükski jõulukink, kaetud pühadelaud või lastelaste külastus meile pakkuda võib.
Pühasid on ikka mõnus oodata. Soovides pühade tõelisest tähendusest uuesti vaimustuda, tuleks teha sammud sinnapoole, kuhu Vaim meid juhib. Ühendus taevaga läbi palve, Sõna ja vaikusehetkede, paigus, kus nii teenimise, piiblitundide kui jutluse kaudu edastatakse lunastusesõnumit, on eeskuju, mille Siimeon ja Hanna oma eludega jätsid. Just kogudusekojas kohtusid nad Jeesuslapsega ja usun, et selline praktika teeb jõulukuust püha kristliku advendiaja kõigi jaoks, kes seda Kristuse auks ja inimeste rõõmuks pidada soovivad.
In English