Augustis toimunud Balti uniooni töötajate laagris jagasid oma mõtteid hingamispäevakooli kohta kolme eri riigi kogemusega inimesed: Dainis Rudzits Lätist, Bertold Hibner Leedust ja Sanda Veidemane Thomollari Albaaniast. Küsis Averonika Beekmann.
Kui kaua olete hingamispäevakoolis käinud?
Dainis: Olen hingamispäevakoolis osalenud 32 aastat.
Sanda: Olen koguduses kasvanud, nii et alguses käisin lastetundides ja sealt edasi kogu elu. Viimased 18 aastat olen olnud Albaanias, kus olen nüüd viis aastat hingamispäevakooli õppetükki albaania keelde tõlkinud. Minu abikaasa on pastor ja hingamispäevakooli tööharu juht Albaanias.
Bertold: Praegu olen pastor Vilniuses, hingamispäevakooliga olen tuttav väga pikka aega, peaaegu 45 aastat. Ma täpselt ei mäletagi, kui vana ma olin, kui isa mind kirikusse kaasa võttis, umbes 10-aastane.
Kas hingamispäevakoolis on midagi, mis teid pärast kõiki neid aastaid ikka veel imestama paneb, eriliselt käivitab või eriliselt rõõmustab?
Bertold: Alati on rõõm olla sarnase mõttelaadiga inimestega, kes soovivad jagada oma mõtteid. Muidugi meeldib mulle hea alusmaterjal, mida on hingamispäevaks meile antud. Hiljuti on head teemad olnud, need on seotud Piibli raamatutega, oli õppetükk 1. Moosese raamatu ja heebrealastele kirjutatud kirja põhjal. See teeb mulle rõõmu. Huvitav on kuulata inimeste lugusid, teinekord avavad nad oma südame ja näitavad, kuidas Jumal on neid leidnud.
Sanda: Hingamispäevakool on imeline viis meie õpetamiseks, näitamaks, et me oleme nii erinevad, aga samas me ei saa öelda, et keegi on parem kui teine. Me hindame enda arvamust ja lugusid kõrgelt, enda arusaama Pühakirjast, aga siis räägib keegi, kes on hiljuti kogudusega liitunud, ja annab täiesti värske vaate. Ta näitab Pühakirja kuidagi teistmoodi. Sa oled ise lugenud mingit salmi lapsepõlvest saadik ja näed seda ühte moodi, nüüd loed tänu kellelegi teisele teistmoodi: vau, ma ei ole seda salmi kunagi nii näinud. See on väga tore.
Dainis: Rõõm suhtlemisest, osadusest Jumala Sõnaga, kui me selle koos avame ja leiame koos selle, mis meid täna kõnetab, mis on meile täna oluline. Näen sageli piiblitunnis, et inimesed saavad rahu, mida Jeesus meile lubas. Sel rahutul ajal loevad inimesed Piiblit ja näevad Jumala suurt plaani, oma kohta selles. See teeb palju rõõmu.
Te olete ka ise piiblitundi juhatanud. Missugused mõtted on teil siis, kui valmistute nädala sees piiblitundi juhatama? Mis on teie jaoks oluline? Kas õpite seda materjali siis teistmoodi?
Dainis: Kui valmistun tunni läbiviimiseks, siis on minu kui õpetaja jaoks kõige olulisem mitte rääkida, vaid esitada õigeid küsimusi. Minu meelest on kõige parem tund see, kui õpetaja ei räägi ise pikki monolooge, vaid esitab küsimusi, äratab ja ärgitab inimesi. Ja loetakse koos Pühakirjast tekste. Meil käib piiblitund ainult väikegruppides, terve koguduse tund on väga harv juhus, kui on midagi teistmoodi. Muidu peab tund ikka väikegrupis olema, üks põhjuseid selleks on, et siis saab igaüks oma mõtteid väljendada. Kui tund on terve kogudusega, siis räägib kaks-kolm inimest, teised igavlevad, unistavad. Väikegrupis räägivad kõik ja jagavad oma mõtteid ja selle kaudu õpitakse oma usust rääkima. Seejärel saab minna maailma ja seal oma usust rääkida – seda on piiblitunnis õpitud. Kõige olulisem on mõelda välja õiged küsimused ja mõelda, missuguste järeldusteni me võiksime koos jõuda. Kui ma ei ole õpetaja, siis ma ei mõtle neile küsimustele sel moel. Siis mõtlen, mida need tekstid, mis õppetükis antud on, just minule kõnelevad.
Bertold: Jah, ka mina toetan mõtet, et piiblitund peab olema väikegrupis. Meil Vilniuses on see keelepõhine: leedu, vene ja poola keeles. Kui valmistun piiblitundi läbi viima, on oluline mõelda selle tunni peamisele mõttele ja mida inimene sealt kaasa võtab – mõtisklen nende küsimuste üle. Mulle meeldib esitada küsimusi, et mida te iseendale sellest õppetükist õppisite, mida see materjal teile isiklikult ütles. See annab võimaluse näha, kuidas inimesed Jumala Sõna vastu võtavad ja seda oma elus näevad, kuidas see nende elus töötab ja neid puudutab. See on väga oluline. Täiskasvanud õpivad eelkõige dialoogi, mitte loengute abil. Selle kaudu, kui nad saavad oma kogemustest rääkida.
Kas oled siis esimene oma kogemusest rääkima või kuidas sa inimesi rääkima ärgitad?
Bertold: Jaa, võib rääkida enda kogemusest, aga võibolla on piiblitunni materjalis mõni õppetund sel teemal. Kuidagi ikka võimaluse leiab, mis inimestes huvi äratab. Eesmärk on püüda rääkida, kuidas see teema praktiliselt meie elus oma koha leiab.
Sanda: Albaanias on hingamispäevakool inimeste lemmikosa jumalateenistusest, kuna nad armastavad rääkida ja oma mõtteid jagada – nad õpivad niiviisi palju rohkem. Albaanlaste seas on suur moslemite mõju, mitte ainult maailmatajus, vaid ka traditsioonides. Üks on see, et inimesed ei armasta eriti lugeda – see tuleb moslemi traditsioonist anda mõtteid edasi suulise kultuuri kaudu. Seal soovitakse pigem filmi vaadata või arutleda. Väga vähesed loevad nädala sees piiblitunni materjali. Kõik tulevad arutlema, aga nad ei ole eriti midagi lugenud. Juhi jaoks on oluline näha ja otsustada, missugust Pühakirja lõiku peab kindlasti koos lugema. Me loemegi koos neid kirjakohti. Me ei saa muidugi kõike lugeda, siis peab valima olulisemad kohad. Arutame, mida sellest kirjakohast eelolevasse nädalasse kaasa võtta. Me peame hakkama saama piiratud ajaga ja nädala sõnumi kokku võtma.
Kyle (Kyle B. De Waal; Trans-Euroopa divisjoni jüngerluse tööharu juht, kes uniooni töötajate suvelaagris seminari pidas) näitas siin laagris erinevaid slaide ja mulle jäi meelde üks selline, kus oli öeldud, et hingamispäevakool on ebatõhus, kui see jääb ainult mõttesse ega ulatu südameni. Mida teie sellest tõhususe määratlusest arvate?
Bertold: Kui me räägime hingamispäevakoolist, siis sel on kindlad eesmärgid. Hingamispäevakooli mõte on esitada teatud materjali teatud teemal ja sel omakorda on kahekordne eesmärk. Üks on anda teatud teadmisi, informatsiooni mingil teemal, mida peame lugema ja protsessima. Teine on rakendada seda teadmist praktilisse ellu, et see teadmine ei jääks meie teadmiste tasandile. Mis jääb sellele tasandile, kaob üsna varsti. Oluline on see, et inimesed kasutaksid seda, mida nad õpivad, jagaksid, mida õpivad ja mis veelgi parem, õpetaksid ka teisi selles. Et teisi õpetada, peab seda teadmist armastama. Tee peast südamesse on oluline, aga see on teinekord väga pikk.
Dainis: Südameni jõuab teema ja sõnum siis, kui see pole üksnes teadmine, vaid kui inimene soovib seda teadmist kasutada, kui see täiendab tema elu, see saab osaks temast endast. Hingamispäevakoolis on oluline, et õpetaja jätaks jälje või raja, kuidas seda teadmist südamesse viia. Ma kuulan, mõtlen ja ilmselt on tal õigus. Õpetaja ei tohi kunagi öelda, et see mõte on vale, pigem et see on huvitav. Kui öelda, et sul ei ole õigus, võib see olla segaja, ja sõnum ei jõuagi südamesse. Inimene on protsessis, ta kuulab teiste tunnistusi ja jõuab järelduseni, mida Jeesus silmas pidas.
Sanda: Ma olen nõus, et ebatõhus hingamispäevakool on selline, mis ei julgusta oma usku praktiseerima. See on pigem teoreetiline, sa õpid, mitu ruutmeetrit on templi pindala ja muid selliseid asju. Aga kui sa ei õpi praktilist usku, kuidas elada oma elu nii, nagu Jumal silmas peab, kuidas levitada Jumala armastust – siis see on ebatõhus piiblitund. Meie piiblitunnis on ka küsimused Piibli kirjakoha kohta – mida see ütleb Jumala kohta, inimeste kohta, missugused me oleme, mis on selle isiklik sõnum Jumalalt minule, kellele ma saan sellest loost rääkida, missugusele inimesele. Kellele see võiks olla julgustuseks? Me arutame nende küsimuste üle, mitte niivõrd teoreetiliselt, vaid nii, mis võiks aidata teistele tunnistamisel. Kui sa kohtud kellegagi, kes ütleb, miks sa usud Jumalat, miks sa loed Piiblit, siis mida sa vastaksid? Me arutame nende vastuste üle ja inimesed saavad neid vastusevariante kasutada, kui järgmine kord sellisesse olukorda satuvad.
Meie hingamispäevakool on imeline võimalus olla koos, arutada Piibli teemade üle, olla osaduses. Kuid kas on midagi, mille osas meie piiblitunnid peaksid olema paremad, arenema? Kas midagi peaks olema teistmoodi?
Dainis: Hingamispäevakoolil on palju erinevaid eesmärke. Üks on, et grupi liikmed peaksid tajuma üleilmse koguduse olemust. See osa jääb teinekord puudu. Siin saaksime veel õppida, kuidas koguduseliikmed, kes on oma väikeses koguduses – ma ei tea, kas teil on nii, aga mina olen teeninud koguduses, kus on väga vähe liikmeid – tunnevad, et me oleme siin väikses koguduses üksi, aga me oleme tegelikult suur liikumine. See aitab teinekord. Mind aitab see küll, kui tajun, et ma ei ole üksi, mul on palju kaasamõtlejaid ja üleilmne missioon, mille osa ma suures koguduses olen. Siis näen, kuidas saan osaleda ka suurtes projektides.
Sanda: Me võiksime piiblitundi parendada, kui me ei lõpeta seda tunni aja järel väga jäigalt. Hingamispäevakool peaks õpetama ka hoolimist: kui me organiseeriksime, kes saab kellele külla minna, kui kedagi ei ole kirikus. Meil on nii, et enne piiblitundi arutame, kuidas kellegi nädal läks. Igaüks ütleb ühe asja, mille eest on tänulik ja mille eest tahaks, et palvetataks. Alguses jätame oma koormad maha, palvetame koos, arutame koos. Inimesed räägivad oma kogemustest, mis on olnud head ja mitte nii head. Mõnikord otsustame sealsamas, kes kellele külla läheb. Albaanlased teavad kõigist kõike ja nad on kiired lahenduste pakkujad. Hingamispäevakool on koht, kus mõelda evangelismiplaane, valmistuda selleks.
Bertold: Ma olen eeskõnelejatega nõus ja alati on ruumi parendamiseks. Võibolla saame mõelda piiblitunni õhkkonnale, olla sõbralikumad oma ligimeste suhtes – ka nende suhtes, kes soovivad tulla ja end lihtsalt hästi tunda. Mõtlen üsna sageli inimestele, kes tahaksid tulla – kujutagem ette uskmatut inimest või kes otsib Jumalat – kuidas ta saaks aru hingamispäevakooli keelest ja terminoloogiast? Meie mõistame seda keelt, aga mida nemad sellest arvavad? Üks asi, millele peame mõtlema, on see, kuidas olla inimeste suhtes avatud meelega. Kui nad otsivad Jumalaga, peame leidma viisi, kuidas nad saaksid meiega suhestuda – keel, keskkond, õhkkond. Teinekord meeldib inimestele lihtsalt tulla ja istuda. Kui me soovime igaühte küsida, siis see inimene ei tunne end hästi. Kõige olulisem on luua õhkkond, kus inimene tunneb end turvaliselt.
Dainis: Ehk on vaja teinekord üle vaadata hingamispäevakooli aeg – võibolla on see liiga vara. Eriti noortele inimestele. Kui kõik lepivad selles kokku, võib ka kell 11 või 12 alustada.
Sanda: Me proovisime seda. Alustame nüüd jumalateenistust jutlusega ja seejärel on piiblitund, et see saaks kesta nii kaua, kui kestab. Mõnikord on nii hea arutelu ja siis äkki peab kella järgi lõpetama. Aga kui alustatakse jutlusega, siis saab ka koos lõunat süüa ja arutada nii palju, kui soovitakse. Kes soovib ära minna, saab varem minna. Kui piiblitund on huvitav ja kenasti korraldatud, siis miks lahkuda.
Bertold: Meie koguduses Vilniuses on ka nii. Jutlus algab kell 10 ja hingamispäevakool kell 11. Inimesed ei lähe pärast jutlust ära.
Dainis: Olen kuulnud kogudustest, kus hingamispäevakooli ei tulda. Meil soovivad kõik hingamispäevakoolis osaleda. Uurime koos Piiblit.
In English