„Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega. Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?“ Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel. […] Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõgaga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.”” 1. Saamueli 17:42–45
See lugu algab hirmunud ja lüüasaanud sõdurite hulgaga, kes peidavad end pilkava hiiglase eest, kuid kartmatu poiss siseneb areenile nii sügava usuga, et möödub argpükslikust armeest ja astub välja hiiglase ette. Taavet näitab selles tuntud loos kolme tüüpi julgust. Esiteks julgust väljakutsele vastu astuda, seejärel julgust mitte painduda pilkavate valede all ning kolmandaks julgust tegutseda võimatus olukorras, usaldades Jumala päästvat väge.
Ülaltoodud kirjakoht kajastab Taaveti julguse teist sammu. Julgus mitte alluda hiiglase valedele. Vaenlase valede juures on kõige hullem see, et öeldus on tavaliselt terake tõtt. Taavet oli noor ja tuntud oma ilusa välimuse poolest, kuid see ei muutnud teda nõrgaks ega rumalaks, nagu hiiglane paistis kõigile pasundavat. Aga Jumal teadis Taaveti tõelist väärtust: tema usku Jumala suveräänsusse ning tema südame tugevust ja siirust. Selles loos teadis ka Taavet tõde ega allunud vaenlase valedele. Ta rääkis Tõe sõnu, et võidelda hiiglase valedega. Õpetades kõigile, et see sõda ei puudutanud Taavetit ja Koljatit, vaid Jumala au ja Tema elava nime väge.
Mõned meist lasevad ka tänapäeval koormata oma südant iidsetel valedel, kuna tunneme, nagu oleksime oma hiiglaste ees langenud, kuid kunagi ei ole liiga hilja astuda teine julgussamm ja seista sirgelt hiiglase valede ees, uskudes Jumala häält. Tõde, mis ütleb, et see on Tema sõda ja Tema au, nii et me ei pea oma jõuga hiiglast maha niitma, ta langeb Jumala käe läbi.
Me kõik seisame kogu elu ikka ja jälle oma hiiglaste ees, kes ütlevad meile, et me ei võida kunagi, sest me pole muud kui ilusad näod või targad loomad, kes on uppunud pattu ja truudusetusse. Mõne hiiglasega oleme ka varem silmitsi seisnud ja nad tuletavad meile väsimatult meelde kõiki neid teisi aegu, mil astusime välja võitlema ja kaotasime. Nad näevad meie nõrkust ja kõiki maiseid põhjuseid, miks me peaksime ebaõnnestuma. Kuid nagu Taavet Koljatile ütles, on see Jumala sõda ja seda peetakse Tema auks. Isegi kui see tähendab seitse korda hiiglasega silmitsi seismist, enne kui ta langeb nagu Jeeriko müür, lõpuks hukkub ta ikka, sest Jumala sõnad ja tõotused on tõesed.
In English