Kujuta ette, et 25 aastat järjest sa õpid midagi. Esmalt üritad aru saada baasteadmistest ning sellest, mida see õpitav asi üldse endast kujutab. Teekonna keskel kaob motivatsioon ja huvi ning siis sa keskendud rohkem muudele tegevustele või vaatad niisama ilusat sinist taevast. Siis ühel päeval avastad ennast jälle edasi õppimast ja peale 25 aastat saad aru, et oled arenenud küll, aga tegelikult on minna veel pikk tee. Väga lühidalt kokku võttes kirjeldaksin umbes taoliselt oma teekonda Jeesuse jüngriks kasvamisel. See teekond on olnud 25 aastat kestev samm sammu haaval edasi liikumine. Jaa, kui ma ütlen edasi liikumine, siis ma mõtlen ka just kõiki neid vahepealseid tagasipöördeid või seisakuid, mis on mind kasvatanud ning toonud sellesse olukorda, kus ma täna olen. Täie veendumuse juures ning spoilerina võin juba ette ära öelda, et see teekond ei ole veel lõppenud. Seda, kas ma kunagi ka valmis küpsen, ei viitsi ma ausalt öeldes ära oodata, sest Jeesuse jüngreid on vaja täna ja praegu ning Jumala töö on minu jaoks olulisem sellest, kui osav, hea või tark mina milleski olen.
Minu kristlaseks kasvamise teekond sai alguse lapsepõlvekodu seinte vahelt. Sellel ajal algas see minu jaoks muidugi teadmatult, sest mina ise seda teekonda siis veel valida ei osanud, aga see ei tähenda, et puudus võimalus selle keskel kasvada. Sealt edasi liikus see kogudusse, lasteaeda, sõprade keskele, kooli, abiellu, tööle ja igale poole mujale, kuhu ma oma elus kordki olen nina pistnud ning tundnud südametunnistust kõnelemas. Ja see ongi selle juures kõige huvitavam minu jaoks! Koguduse keskel me peamiselt kuuleme ja räägime, kuidas peaksime kristlased olema, aga reaalne elu meie ümber on see, mis meid tegelikult õpetab. Igapäevaelu olukordades ilmutab Jumal meile meie tõelist olemust. Igal hetkel, kui ma seisan ees valikuga teha head või halba (vahel kahjuks lausa halba või väga halba), on mul võimalus tulla tagasi kuuldu juurde ja üritada seda praktiseerida. Kui Jeesuse järgimine oleks nii lihtne, et me Piiblist midagi loeme ja siis kohe oma elus seda kasutada oskaksime, oleksid paljud kristlased Jeesuse järgimises maailmameistrid. Tõenäoliselt leidub paljusid, kelle jaoks oma iseloomu, prioriteetide ja tegude kohandamine Jeesuse eeskujul osutub kohati väga keeruliseks ning võib mõjuda tugeva demotivaatorina. Kuidas siis mina ei suuda, kui kõik teised minuvanused näiliselt suudavad? Miks mina veel nii palju ei tea ega oska? Kõik taolised küsimused on mulle ka väga tuttavad. Kahjuks ei soosi seda olukorda ka tänapäeva meediakeskne maailm, kus iseennast teistega võrrelda on liigagi lihtne. Jumal õnneks meid kellegagi ei võrdle. Lisaks sellele on Ta nii äge, et Tal on sinu ning iga teise inimesega siin maailmas oma individuaalne suhe, mis liigub ja areneb täpselt sellises tempos, nagu sina sellel juhtuda lased.
Minu number üks soovitus inimestele, kes soovivad kristlastena kasvada ning oma arengut Jeesuse jüngrina näha, on järgmine: lase Jumalal ennast kasutada! Senimaani, kuni olin laps või teismeline ega olnud eriti koguduse tegemistesse kaasatud, ei tundnud ma, et oleksin kuidagi väga eriliselt Jeesusele lähemale kasvanud. Hetkel tunnen, et mida rohkem ma Jumalale ennast kasutada annan, olgu need ülesanded koguduses või väljaspool, seda lähemale ma talle jõuan. See on nagu kui inimesed abielluvad ning ütlevad teineteisele oma ametlikud „jah“-sõnad või kui sa valid koolis eriala ning otsustad ühele kindlaks jääda ning ütled „jah“. See on koht, kus alles hakkab pihta tõeline kasvamine ja arenemine. Need hoiakud, mis täna minus on välja kujunenud, see, kuidas ma oma tegemisi planeerin ja mida oluliseks pean, ei ole tulnud minu sisse iseenesest. Ma ei tea, mitu eneseabiõpikut oleksin pidanud läbi lugema, et pingutus enesearengule oleks taoliselt vilja kandnud. Ainukesed kaks asja, mida oskaksin nimetada, mis on minu panus kõiges selles olnud, on seesama „jah“ Jumala kutsele ning kohusetunne ja järjekindlus oma ülesandeid täita. Kui ma lasen Jumalal ennast kasutada, annab Ta mulle oskusi, teadmisi, mudib minu kannatlikkust, kasvatab julgusemusklit ning kingib suhu sõnu täpselt nii, nagu Temal seda tarvis on. Ma näen, kuidas Ta tegutseb ning paneb mu südamele unistuse igavese kuningriigi heaks tööd teha. Isegi kui mõnel perioodil pean ennast jõuga tegutsema suruma, teen ma seda tööd ikkagi, sest sisimas tean, et töö Jumala riigi heaks on palju olulisem kui minu vingumine ning Jumal palju tugevam kui minu jõuetus.
Juba aastaid on mul üks palve, mida üritan igal õhtul enne magama jäämist palvetada. Mõnel perioodil on see mul kogu aeg meeles, aga mitte alati. Ma palun iga päev täpselt ühte ja seda sama: „Jumal, palun, et ma oleksin homme parem inimene, kui ma olin täna.“ Vaatamata kõigile ägedatele saavutustele ja tunnustustele, mida maailmas püüda on võimalik, on päeva lõpuks minu jaoks kõige olulisem see, et Jumal puhastaks mu südame, et ma võiksin olla pikameelne, kannatlik, lahke ja andestav ning ustav Jeesuse järgija. Mulle tundub, et kui me tõesti tahame kasvada Jeesuse jüngrina, siis peame ennast samm sammu haaval Jumala kasutusse usaldama ja paluma Temal meiega tööd teha. Seda on kindlasti lihtsam öelda kui teha, kuid oma kogemusest võin kinnitada, et see on seda väärt! Vahel tundub, et tahame endast ära anda nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Me oleme valmis tunnistama, et Jumal on meie päästja, aga me ei taha loobuda maailmast. Piibel on andnud meile suurepäraseid näiteid sellest, mis juhtub, kui me loovutame maailma ning võtame vastu Jumala, ütleme talle „jah“. Vana Testamendi ühe tuntuima mehe Moosese kõhkluste kohta võime lugeda Piiblist mitmeid kirjakohti. Sellest hetkest, mil ta ütles Jumalale oma „jah“-sõna ning andis ennast Tema kätte, pöördus nii tema enda kui kogu kristliku maailma ajalugu. Teine mees, kelle lugu mind on meeletult inspireerinud ja puudutanud, on Iiob. Mees, kes oli kõik kaotanud, hoidis ikka Jumala poole ning sai mitmekordse õnnistusega tagasi, mille ta oli kaotanud. Tänaseks olen ma seda lugenud ja olen seda kogenud, kuidas „jah“-sõna Jumala kutsele on meie kasvamise tee algus ning kõige väärtuslikum õpiteekond Jeesuse jüngriks saamisel.
Aastas on kaks päeva, millal ei saa mitte midagi teha. Need päevad on eile ja homme, seega julgustan sind juba täna kuulama Jumala kutset oma südames ning ütlema sellele „jah“. Ära muretse liiga palju selle pärast, mida sinul ei ole, vaid keskendu sellele, mis Jumalal on.
In English