Selle aasta ajakirjade intervjuudes uurime hingamispäevakooliga seonduvat. Seekord on fookuses laste hingamispäevakool või nagu meil koguduses seda nimetatakse – lastetund.
Iga kuu teisel pühapäeval saavad Tääksis kokku Viljandi, Pärnu ja Türi askeldajad ning rajaleidjad – maja saab juttu ja sagimist täis. Aprilli teisel pühapäeval jagasid askeldajate ja rajaleidjate emad ja üks isa Averonika Beekmanniga oma kogemusi ja mõtteid seoses hingamispäevaste lastetundidega.
Teie seast kaks on ka ise lastetundides käinud. Missugused on teie enda lastetunnimälestused?
Piret Oja (Viljandi): Ma ei mäleta eriti lastetunde. Mäletan väga uduselt tädi Mairet, tädi Anellet, värvilisi pilte. Ma hakkasin ise üks päev mõtlema nende tundide peale, aga ma ei mäleta tõesti. Piltide pealt vaatasin, et ma olin väga väike, kõige väiksem. Ma mäletan, kuidas ma kirikusaalis istusin ja oma kleidipaeltega mängisin, kuidas koor ette tuli, vaatasin nende kontsakingi, aga ei mäleta lastetundi.
Külli Keel (Viljandi): Ma ka ei mäleta lastetundi konkreetselt, aga ema tegi meile – me elasime linnast päris kaugel ja iga kord ei olnud võimalik kirikusse minna – ise vildipiltide tahvli ja kõik asjad. Ta tegi meile lastetunde. Kirikust mäletan, et olid meelespeetavate salmide kaardid, saime neid teinekord ise kirjutada ja kaunistada. Pidime neid ka pähe õppima. Vastamist mäletan vähe, siis saime kleepsud kaardi peale. Meile tegid lastetundi Malle, Helle ja Virve.
Kui mõtlete enda lastetundide peale, mida praegu kirikus teete, siis mida teie soovite saavutada, mida tahate, et lapsed sealt kaasa võtaksid?
Aiki Pärna (Viljandi): Kui kirikuskäimisest rääkida, siis lastetund on praegu ainuke, kuhu nad kibelevad. Kui seda tahtmist säilitada, siis on kõik hästi.
Diana Sommer (Pärnu): Minu arust on kõige olulisem see, et lapsel oleks hea meel kirikus olla, et ta mäletaks, et see oli tore koht, mitte karm koht, kus peab kindlalt midagi tegema.
Aiki: Lastetund on hea koht, kus saab õppida ja ei pea nii tasa olema nagu kiriku saalis. Lastetunnis saab mängida, meisterdada, midagi jääb nii ehk naa külge piibliloost ja õpetaja jutust. Eesmärk on, et lapsed hakkaksid Jumalat armastama, et see oleks ka nende elu. Praegu on see meie elu, aga et nemad ka valiksid selle, et nad jääksid terveks eluks Jumalat usaldama. See ongi kõige suurem asi. Väiksemad asjad mahuvad sinna sisse.
Piret: Et neil oleks usku. Kui oled laps, siis tead, et kirikus räägitakse Jumalast. Et laps kogeks Jumalat, kogemuseks on usku vaja.
Külli: Ma arvan ka, et on väga oluline, et need põhimõtted hakkaksid külge. Väiksena laps on nagu käsn. Kui me igal nädalal õpetame neid asju, räägime sama asja eri nurkade alt eri moodi, räägime enda kogemustest, siis mida vanemaks saavad, seda rohkem saavad lapsed aru, panevad pusletükke kokku, märkavad rohkem, et Jumal hoiab iga päev.
Diana: Mina olen lastetundide juures tähele pannud, et lapsed saavad olla endasugustega koos. Lasteaias ja koolis ei julge nad oma veendumustest ja uskumustest rääkida, neile on tulnud halba tagasisidet. Kirikus saavad nad olla vabalt ja nautida, rääkida kogemustest, mis neil on.
Mis on teie jaoks need olulised punktid, mis lastetunnis kindlasti toimuma ja tegema peab?
Diana: Mõtlen välja küsimusi, mis julgustaks lapsi ise palvetama. Mitte et mina palvetan, vaid nad õpiksid ise palvetama. See on meil Pärnus oluline. See tuleb hästi välja, meil on sisukad palved ja kõik tahavad lastetunnis palvetada. Suunan neid, räägime koos, millest palvetada ja et neil oleks julgust.
Priit Keel (Viljandi, Põltsamaa): Kõik oleneb, mis vanuses lapsele tundi tehakse, sellest hakkab kõik pihta. Minu kogemus on see, et mida väiksemad, seda lihtsam.
Külli: Neile on lihtsam tundi põnevaks teha.
Priit: Aga 10-aastastega on juba raskem. Kindlasti oleneb see ka lastest. Üks viimane lastetund, mille tegin: Ruuben oli üksinda. GraceLinki materjalid on tihtipeale mõeldud suurele klassile, kus lapsed saavad omavahel teha ja jagada, aga meil on üks või kaks last, materjali teema vajub ära, peab ise leiutama. Olen püüdnud laste jaoks Jumala teenimise, Jumala olemasolu loogiliseks teha. Tean üht-teist nende kohta, tegelen siis selliste teemadega, kui räägin piibliteemast, kuidas tänapäeva elus sellega toimida. Näiteks koolivägivallast ja kiusamisest, kuidas sellega toime tulla. Mõelda temaga koos situatsioonid välja ja läbi. Igapäevapraktikat. Kuidas seda täpselt teha, see on iga kord küsimus.
Diana: Väiksed ei saa igapäevapraktikast veel aru, ei mõista seost, neile on teadmised Piiblist. Mida vanemaks, seda rohkem lapsed ise tunnevad, et vajavad abi, et luua seoseid elu ja Piibli vahel.
Piret: Tunni teema teha võimalikult lihtsalt ja arusaadavaks, juurde mängulised tegevused, muuta piiblijutu mõte reaalseks. Ei ole ainult Piibli Jumal, nii et Taavetil oli vägev kogemus ja sinna see jääbki, see võib olla ka lapse kogemus. Meil saab tunni alguses rääkida nädalast, mis oli head ja mis ei õnnestunud, siin saab ka seostada, kuidas Jumal sinu elus tegutseb, et laps oskaks näha, et Jumal on päris. Praegu ka. Meie elus ka.
Külli: Hea mõte seda küsimust endalt küsida, et fookust hoida. Mõnikord mina tunnen, et see kipub ära kaduma, isegi ei mõtle sellele. Mõtled, et lastel oleks tore ja et nad peaksid vastu, aga mõelda, mis on see point, mida tahan neile anda – ise seda meeles pidada.
Aiki: Lapsed ei pruugi mäletadagi, kui Pireti juttu kuulata.
Piret: Ma mäletan kirikuskäimist, aga mitte lastetunni teemasid konkreetselt. Mäletan, kuidas kirikus meiega tegeleti. Mäletan kõiki laule, mida Renata meile õpetas. Need jäävad pikaks ajaks meelde, tund ise ei ole meeles. Lastega võiks ka pärast lastetundi olla rohkem tegemist, neile jääb meelde, et nad on olulised.
Külli: Mulle jäävad ka laulud meelde. Tahan lastega koos laulda. Mulle on üllatus, et nad ei taha laulda. Laulud on sisukad ja sügavad, need jäävad saatma kas või terve nädala. Terve elu. Väga, väga olulised.
Priit: Tunnid on erinevad. Põltsamaal algab lastetund nii, et saalis on algus ära, minnakse laulma, kõik lapsed laulavad kristlikke lastelaule, see võtab juba osa lastetunnist ära ja lastetund peab olema lühem.Viljandis on teistmoodi, minnakse lastetundi, hakkab tund, vahepeal lauldakse tunnis.
Missugused on teie lastetunnid? Missugused on need kohustuslikud osad, mille kindlasti soovite oma tundi panna?
Külli: Lapsed tulevad kõige paremini kaasa kõige alguses oma nädalast rääkimisega, või pikast perioodist, mis on vahele jäänud.
Priit: Oleneb, mis vanuses lapsed on. Suurem laps ei mäletanudki, aga oli valmis koos raamatut lugema, see huvitas teda.
Aiki: Väiksed tahavad küll rääkida.
Diana: On ka neid, kes tahaks ainult meisterdada. Ülejäänud aja üritavad ära pingutada, teevad kõik kaasa, peaasi et saaks meisterdada.
Priit: Igal inimesel on oma viis, kuidas ta midagi talletab. Kui tahame anda lastele vaimulikkust, siis peab kõik sisaldama vaimulikkust: üks teksti kaudu, üks laulu kaudu, üks tegevuse kaudu.
Külli: Salmi õppimine on minu jaoks väga oluline asi. Mäletan omast lapsepõlvest, et tihtipeale kippus salm jääma unustusse. Kui oled kooli ja teiste asjadega hõivatud, aga siis tuled hingamispäeva ja siis on teine rütm. Tegelikult võiks see kasvada päevast päeva sinu sisse ja salmi õppimine hoiab sind lapsevanemana ja last ka selles rütmis natuke lihtsamalt sees.
Aiki: Meil lapsed enne õhtupalvet ütlevad seda salmi, õpime koos. Kui mul läheb vahel meelest ära, siis nemad tuletavad kohe meelde, et aga me ei öelnud piiblisalmi. Kui lapsed vastavad kümme korda salmi ära, siis tuleb väike üllatus, nad õpivad vist selle üllatuse nimel.
Piret: Mõned vanad salmid on veel siiani peas. Kõige olulisem on, et salm jääb meelde.
Aiki: Ükskord kirikus Priidu jutluse ajal lapsed sahmerdasid, Priit luges üht salmi ja lapsed reageerisid kohe: oota, see on ju meie salm! Keset sahmerdamist jäid seisma.
Piret: See on oluline, et ta tunneb ära, et see on Piiblist.
Teil on tund temaatiliselt läbi mõeldud ja ette valmistatud, aga kuidas tulete toime laste ohjeldamisega, lapsed on ju lapsed. Kui keeruline see osa teile on?
Külli: See on nii erinev, oleneb sellest, kui palju lapsi on tunnis, mis tujus nad parasjagu on, missugune on nende iseloom ja nende klapp omavahel sel päeval. Oma laste pealt näen, et kui me ei ole hommikul pühenduspalvet teinud, et Jumal saaks neid hoida ja juhtida ja aidata, siis kipub minema omasoodu. Kui oleme hommikul palunud, et Jumal õnnistaks ja juhataks eriliselt sellel väga erilisel päeval, siis läheb palju paremini. Oma lapsi on raskem ohjeldada.
Diana: Meil on suurem osa grupist minu lapsed. Ükskord lasin teisel õpetajal üksi tundi teha ja minu lapsed käitusid hoopis teisiti.
Külli: Oleks väga hea, kui tunnis oleks kaks õpetajat, üks on õpetaja, teine, kes loob vaikselt korda.
Diana: Meil nii oligi.
Külli: Teine õpetaja on suurem autoriteet kui oma ema.
Aiki: Meil ei ole kunagi väikestega tunnis üks inimene. Enamasti on emad need, kes oma lapsi korrale kutsuvad.
Külli: Võiksid ka teised kutsuda. Mulle väga meeldiks see. Teate, et kui minu lapsi on vaja korrale kutsuda, siis palun. Kord peab olema, muidu ei saa tundi teha.
Priit: Kipub nii olema, et lasteõpetajad on ikka need, kel on lapsed.
Aiki: Viljandis on päris palju neid, kes ei ole veel või enam väikeste laste vanemad: Maire, Mall, Maarek, Imbi, Vally.
Priit: Meil on palju klasse ka.
Diana: Meil peaks ka olema rohkem klasse, kuna laste vanused on erinevad.
Külli: Aiki on väga head tööd teinud. Ta on värbaja, Aiki oskab seda väga hästi.
Nii satub ema mingisse lõksu: ta tegeleb nagunii nädal otsa oma lapsega ja hingamispäeval tahaks õppetükitunnis olla, tulla välja korraks sellest rattast. Kuidas kutsuksite üles inimesi, kes veel ei ole või enam ei ole lapsevanemad, et ka ema saaks osaleda enda vaimuliku tervise huvides hingamispäevakoolitundides?
Diana: Mina olen sellel aastal saanud kaks korda olla õppetükitunnis, see oli ka nii, et ise ütlesin, et täna ma tahan minna, palun, kas sa teeksid ise, et saaksin minna. Üldiselt ma ei satu sinna juba aastaid, aga tahan minna õppetükitundi. Iga kord kui käin seal, saan nii palju rohkem. Ma alustasin kirikuskäimist lastetundides ja mis ma Piiblist olen õppinud, on tulnud lastetundidest, väga vähe olen saanud õppetükis käia. Mul on seda kogemust väga vaja. Nüüd olen usus rohkem arenenud ja tunnen, et tahaks veel rohkem, aga praegu olen lastetundides kinni. Tunnen kohustust, kuna tahan, et minu lapsed areneksid usus ja õpiksid. Ei ole võtta kedagi teist.
Priit: See on see kirjakoht, et töötegijaid on vähe, aga lõikust on palju. Ma olen kahe koguduse peal pastor ja jääb järjest vähemaks seda, et saan osaleda õppetükis – siin teen lastetundi, seal teen lastetundi. Jutlustan. Järjest keerulisemaks läheb.
Ma arvan, et oled ainuke pastor, kes teeb lastetunde.
Priit: Võibolla selle juures on see eelis, et ei pea õppetükitundi tegema. Muidu oodatakse ka seda, aga praegu mul seda ei ole, sest mul on lastetund. Iseasi on, et kui nii palju on teha ühel hingamispäeval, siis kas need tunnid on kvaliteetsed.
Diana: Kui sain kunagi teha kord kuus tundi, siis keskendusin rohkem ettevalmistusele, aga nüüd pean tundi tegema iga nädal, siis läheb tihtipeale vana rasva pealt, ei ole jõudu sinna tundi rohkem panna.
Aiki: Kui tahad korralikku tundi teha, pead lugema, uurima, korralikult ette valmistama kõik tegevused. Isegi kui tahad ülesandeid teha, need tuleb kõik ise teha, internetis on kõik inglise keeles.
Kas see on vanemate suhtes õiglane, et kui sul on laps, siis jäävadki õppetükitunnid 15 aastaks vahele?
Piret: Ka lastetunnis on vaimulik sisu, teema ja arutlus on lihtsalt teises võtmes. Lapsed võivad arukaid vastuseid anda, sa ei jää seal päris ilma. Nende vastused panevad mind ka mõtlema. Täiskasvanute juures on kõik teistmoodi lihtsalt. Meil on palju õpetajaid, meie saame hästi käia.
Mida sa, Aiki, paneksid igale kogudusele südamele lasteõpetajate osas, mis süsteemiga oled Viljandis õpetajaid värvanud?
Aiki: Vaatan koguduse pilti, kellel on potentsiaali ja kes ei ole liiga rakkes. Meil peab kuus korra või kaks tundi tegema, et oleks võimalikult harva, et saaksid ka mujal olla. Maarek ja Mall ja Imbi on kord kuus. Tuleb lihtsalt minna ja küsida. Osa saadab mind metsa viisakalt. Kui on kellegi käest küsida. Iga kogudus on ju erinev, aga sa näed, kes on võimeline.
Piret: Need, kellel lapsi ei ole, peavad olema lastekesksed inimesed. Peaks küsima vanaisade-vanaemade käest, kellel on lapselapsed, et nad oskaksid lastega olla. Need, kellel lapsi ei ole, võivad lastelt nõuda arulagedaid asju. Nad eeldavad, et lapsed peavad olema suured täiskasvanud, sageli nad ei mõista lapsi.
Diana: Olen Pärnus küsinud, aga inimestel tekib hirm: ei tea, kuidas ikka. Kutsusime siis tundi vaatama, aga asi lõppes sellega, et nad leidsid, et ei tule tunniga toime. Hirm on see, et nad ei suuda lapsi vaos hoida, mitte see, mida rääkida. Lastetund võib väga lihtne olla, piisab pisikesest jutust ja et lastel oleks tegevus. Niipalju kui oleme üritanud kutsuda…
Aiki: Et õpetajad teeksid tundi paarikaupa. Osad koguduseliikmed on sellised, kes on aastaid tunde teinud, kui nende lapsed kasvasid, nüüd nad ei taha, kuna just said sellest ringist välja.
Külli: Pärnuga seoses tuleb meelde, et Virve oli aastaid täiesti üksinda. Marjam võttis minu ja Ulla ja Diana pihtide vahele.
Diana: Ma ei olnud enne kirikus käinud ja läksin kohe lastetunde tegema.
Külli: Ütles, et nüüd hakkate teie tegema, Virvel on puhkust vaja.
Diana: Virve abistas meid väga palju.
Külli: Ta andis meile kõik vahendid, mis ta oli kogunud. See oli loomulik asjade jätk, noortel oli vaja üle võtta.
Priit: Vahel on ka nii, et õpetajad on need, kes juba on koguduses aktiivsed, kes teevad igal pool mujal ka. Kuidas sa võtad tagareast inimese ja tood ette – see on raskus, peab teiste vahel laveerima.
Diana: Aktiivseid on vähe ja neil on palju tegevusi, üritasime ka tagantreast inimesi ettepoole tuua ja vähemalt saime sinnani, et nad nägid lastetunnid ära.
Jääb tunne, et lastetund on nagu põrguauk, kuhu lähevad ainult kõige tugevamad?
Priit: See ongi küsimus, et mida need inimesed mõtlevad, kui arvavad, et nad ei sa hakkama. Kes need lapsed siis tõesti on. Võibolla peaks sellest rääkima.
Diana: Kardetakse, et lastega peab nii palju rohkem tegelema. Minule tundub just vastupidi, et õppetükitundi peab rohkem läbi mõtlema. Lastega saab olla loomingulisem. Tähtis on, et lapsed saaksid idee, mõttetera Piiblist ja selle leiab ükskõik kust, võtad Piibli lahti ja hakkad arutama.
Mina olen võtnud Meie Aja Silmaterade tekste, loeme lugu, arutame selle koos läbi.
Aiki: Eile võtsime viimase Meie Aja, seal oli ristsõna, meie mõlemad lapsed olid kõhuli maas ja nii põnev oli.
Ajakirja toimetajana soovitan ka vanu Silmaterasid.
Külli: Mul on Meie Aegadest kõik Silmaterad välja lõigatud.
Priit: Meil on Viljandis üks inimene, kes teeb ise ristsõnu – Imbi. Miks mitte kasutada seda vanemas grupis: loeb piiblisalmi ja leiab sealt vastuse.
Diana: Meil on Pärnus ka palju vanu materjale, tihtipeale kasutame neid. Vanades materjalides on vaja otsida.
Kui sageli on vaja, et lastetunniõpetajad omavahel kokku saaksid ja kogemusi vahetaksid? Isegi mitte koolituse vormis, vaid et igaüks tuleb oma kolme ideega ja vahetatakse neid. Kas te vajaksite selliseid ideevahetusi?
Külli: See on hea mõte, just nagu sa ütlesid, et igast kogudusest tullakse ja räägitakse oma ideedest, igal kogudusel on oma aeg ja näitavad, mida nad teevad. Kui ma olin Kuressaares, tundsin väga puudust sellest. Viljandis on palju inimesi ja ideid, seal olin täitsa augus.
Diana: Mina olen ka augus olnud. Ma ise ka ei teadnud Piiblist midagi, ühe-kaks korda olin näinud, kuidas lastetundi tehti, ülejäänud aja pidin ise jalgratast leiutama. Seda peab vahepeal täiendama ja hooldama.
Aiki: Põnev on vaadata, kuidas sama materjaliga tehakse erinevaid lastetunde. Igal õpetajal on oma käekiri.
Diana: Päris hirmutav oleks teistele lastetundi teha, mõnel võib see meele kurvaks teha: vaata, kui hästi teised teevad, aga minu tunnid… Lihtsalt ideid rääkida on teine asi. Mina olen ikka veel ebakindel, tunnen, et olen ainult lastetunnis arenenud. Kui olen täiskasvanute tunnis, tunnen, et olen nii rumal ja ei tea midagi, ma ei arene piisavalt, aga mul on vaja osata ka lastetunnis asju seletada.
Aiki: Igasugu vahvaid asju välja mõelda on lihtne, aga loo seletamine, õigete küsimuste küsimine on raske, et sa räägiksid nii, et lapsed saaksid aru – see on keeruline.
Külli: Igal inimesel on oma tugevad ja nõrgad kohad, me täiendame üksteist.
Piret: GraceLinkis on piiblilugu lihtsalt ja lastepäraselt. Kui lugesin „Patriarhidest ja prohvetitest“ huvitavaid nüansse juurde, näiteks Eedeni aiast, ja kirjeldasin lastele madu, nagu seal on kujutatud, kuulasid lapsed, suu ammuli.
Diana: Lastele meeldib palju detaile kuulda, jah. Nende fantaasia hakkab paremini jooksma.
Külli: Nokid igast allikast, mida saad.
Aiki: Mulle meeldivad ka sellised lood!
Piret: Uue Testamendi lood on „Ajastute igatsuses“. Vana Testamendi kohta on „Patriarhid ja prohvetid“ ja „Prohvetid ja kuningad“, sealt saab nii palju detaile juurde, saab loo teha värvikamaks. Tihtipeale avastan, et lapsed kuulavad nii hästi ja keset juttu ehmun ise ära, et kuulavad nii hästi.
Külli: Saad ise ka motivatsiooni juurde. Kui oli juttu, et lasteõpetajad jäävad vaeslapse ossa, siis mina ei tunne, et oleksin vaeslapse osas, kuna pean lastetunde tegema. Pigem püüan panna enda mõttemustrisse, et võtan seda positiivsena, et ju siis seda on mulle vaja, pean ka arenema selles suunas. Ei igatse nii väga täiskasvanute tunde, ma ei tea, kas see on siis hea või halb.
Diana: Ma sain paar korda maitse suhu ja mulle väga meeldis.
Külli: Ma olen rohkem saanud õppetükitundides käia, enne lapsi ka.
Priit: Kas sa Viljandi kirikus oled õppetükitunnis käinud all saalis?
Külli: Ei ole.
Priit: No vot, meil oli eile väga huvitav arutelu.
Külli: Siis ma olen ikkagi väga paljust ilma jäänud. Siis sa pead ise lastetundi tegema.
Priit: Hakkab pihta...
Aiki: Meil on ka isad lasteõpetajad: Priit, Madis ja Gunnar, pluss Maarek. Põltsamaal teeb meestest veel Kalle tunde, Kompassis on ka mõned meesõpetajad.
Diana: Meil on ka nii, et kui mind ei ole, siis Veiko teeb tunni, loeb nendega.
Piret: Meestega on nii, et nende tund on teistmoodi. Meie panime ka oma mehed tundi tegema, sest mehekätt on vaja. Kui Madis tuleb tundi, on lapsed nagu murumunad vaiba peal.
Külli: Ta teeb nalja ka.
Aiki, sa lõid Facebookis lasteõpetajate grupi. Missugust eesmärki sa soovid, et see täidaks?
Aiki: Alguses täitis see väga oma eesmärki: ühendada inimesi, kui keegi midagi teeb, siis jagab. Peaksin enda viimase asja sinna panema. Sageli unustan selle ära – kui teed lastetundi, siis pärast juba läheb meelest ära.
Külli: See pilt võib kedagi innustada nii palju.
Aiki: See eesmärk oli ka, et inimesed saaksid tuttavamaks. Enamus tunneb üksteist, aga kes on uuemad või kaugemal, siis kui oled juba Facebookis suhelnud, julged kokku saades rohkem suhelda.
Diana: Minu jaoks oli seal palju võõraid inimesi.
Aiki: See oli Helena (Nõmmik, toim) idee tegelikult, ma suure hurraaga tegin ära.
Mida soovite veel rõõmupunktina ära mainida?
Külli: Kui elasin tudengina Tartus, soovisin teha midagi koguduses, aga ma ei julgenud ise küsida, keegi ei pakkunud ka midagi. Ma ei saanud midagi teha, tundsin, et olen kõrvale jäetud, ma ei olnud selle koguduse liige, olin Pärnu koguduse liige, aga elasin Tartus. Kui oled noor, siis ei julge pakkuma minna kohustusi võtma. Kutsun üles ja julgustan noori rohkem kaasa lööma, vanemaid neid kaasa kutsuma ja pakkuma ülesandeid. Samamoodi vanemaid inimesi – et me ei annaks alla esimeste katsetega, võibolla esimeste katsetega ei tule, kolmanda, neljanda, kümnenda katsega tuleb juba välja. Veename neid inimesi, siis võibolla hakkavad kaasa mõtlema. Rohkem peaks palvetama ka nende inimeste pärast.
Aiki: Kui mul lapsi ei olnud ja mind kutsuti lastetundi tegema, siis see ei haakunud minuga. Täiesti null oli. Mul olid teised huvid, tahtsin laulda, noorteüritusi teha.
Diana: Mul ka ei olnud lapsi, aga ma ei julgenud Virvele öelda.
Külli: Mina ei julgenud Marjamile ei öelda. Marjam oli selline: nüüd sina tuled ja teed ja mingit juttu ei olnud.
Aiki: Mina ütlesin kohe, et mina ei tee midagi.
Diana: Väga paljud ütlevad ei kohe ära, ei võta mõtlemisaegagi.
Külli: Just selliseks tuleb kasvatada meie lapsed nii, et nad teeksid tulevikus. See peaks jääma neile lastetunnist, et nad ise tahaksid lastetundi teha.
Piret: Mina tegin ka tunde juba teismelisena. See ongi kõige parem, kui visatakse vette ja hakka ujuma.
Priit: Me peaksime endale taas meelde tuletame, kes lapsed meie koguduses on. Kas nad on lihtsalt lapsed või vaatame neid kui koguduse tulevikku? Mul on küsimus: kui palju tuleb adventkogudusse ristimise kaudu väljastpoolt inimesi? Kui mõtleme, et need lapsed võiksid tulla ühel hetkel ristimisele, siis mis on meie ülesanne? Kas me kardame neile lastetundi teha? Kas me kardame neid pärast ka, kui nad koguduses on?
Külli: Kas me üldse tahame neid kogudusse?
Priit: Peame aeg-ajalt mõtestama, kes on lapsed. See peaks olema rõõm, et meil on lapsed koguduses, mõnes koguduses polegi lapsi.
Diana: Lapsi tuleb juba lastena kasutada, ka väikestes asjades, näiteks annetuste kogumisel. See on ka lastetöö. Mitte ainult lastetunni tegemine, vaid kõik muu ka. Lapsed tahavad tunda, et nad on kirikuelus vajalikud.
Priit: Me peaksime suhtuma kogudusse kui oma perekonda, mitte ainult hingamispäeviti, vaid mõtlema laiemalt. Me hoolitseme oma pere eest ka koguduses.
Külli: Kogudusepere eest. Koguduse järelkasvu eest.
Piret: Tihti on kirikus nii, et lapsed teevad kõva häält ja on tüliks. Kõik oskavad öelda, mis lapsed teevad valesti, aga õpetage neid siis. Tulge ja tehke neist jüngrid.
Külli: Probleem on siis, kui täiskasvanu mõtleb, et laps on probleem. Kui täiskasvanu suhtub lapsesse, et ta on täieõiguslik osa ja võtab teda sellisena, nagu ta on, vahepeal häälekas ja tahab rohkem liikuda, siis on lihtsam.
Priit: Distsipliini peab ka hoidma.
Diana: On ka vanemaid, kes mõtlevad, et ei taha lastega kirikus käia, kuna lapsed segavad. See on kiriku osa, lapsed on kiriku osa.
Priit: Kas me ootame lapsi kirikusse siis, kui nad on täiskasvanuks saanud? Kas nad siis tulevad, see on teine teema juba.
Pärast seda, kui vanemad olid oma mõtted ära rääkinud ja lapsed end tühjaks mänginud ning jooksnud, vastasid küsimustele lastetunni peategelased – meie lapsed.
In English