Ühel armsal proual Atlanta lennujaamas oli õigus, kui ta ütles mulle, et alles teisel päeval jõuab ajavahest tingitud väsimus tõeliselt sinuni. Jõudis tõesti. Eilse 14-tunnise päeva viimased tunnid olin valimiskomisjonis (nimetan seda kapiks, sest sealt ei tohi ükski kommentaar väljuda) ja kolmandast päevast osa veedan samuti seal, kuid mul on teile siiski eilsest päevast mõned huvitavad tähelepanekud rääkida.
Teine päev algas peakonverentsi peasekretäri aruandega, mis käsitles suuremas osas ülemaailmset misjonitööd. “Kas teie kohalikus koguduses on misjonistrateegia? Kas see toimib?” küsis peasekretär Erton Köhler. Igast ettekandest käib mingil moel läbi tõdemus, et kõik, mida me teeme, peab olema misjonimeelne. Koguduse administratsioon peab teenima misjonitöö vaimu ja huve ning iga koguduseliige peab olema misjonär seal, kus ta on. Ellen White ütles, et meil peaks olema 1000 misjonäri seal, kus praegu on ainult 1.
Peasekretäri aruande lõpuks tuli delegaatide ette tagasi valimiskomisjon, kes oli hommikust peale arutanud peakonverentsi asepresidendikandidaate. Ja meie maailmanurga suureks rõõmuks oli asepresidendikandidaatide seas üks nimi, mis igas mõttes esile tõusis – Audrey Andersson. Ja esile tõusis ta muuhulgas muidugi ka seetõttu, et tegemist oli ainsa naiskandidaadiga asepresidentide seas, aga lisaks sellele on tegemist Trans-Euroopa divisjoni pikaaegse peasekretäriga. Vaadates ringi ruumis, kus on esindus Aafrikast Aasiani, tekib tõesti vist esimest korda elus tunnetus, kui väike on Euroopa ka koguduslikus mõttes. Ja seetõttu on Audrey Anderssoni valimine meie divisjonist peakonverentsi meie piirkonna jaoks suur asi. Jumal õnnistagu tema tööd!
Kui asepresidendid 96% häälteenamusega heaks kiidetud, läksime peakonverentsi laekuri aruande juurde. Kõige rohkem kahju oli vast sellest, et laekuri aruanne jõudis saadikuteni alles vahetult enne ettekannet, mille üle avaldati korduvalt ka avalikku nördimust. Nördimust on siin tegelikult mitmel puhul avaldatud – nii selle kohta, et elektroonne hääletus ei toimi nii, nagu vaja ja ka selle kohta, et Ted Wilsoni aruandele esimesel päeval ei saanud tagasisidet anda. Kuigi need avaldused võivad tunduda teatud juhtudel isegi veidi liiga järsud, eriti koguduse keskel, on need sõnavõtud tööriist, mis tagab ülemaailmses koguduses vastutuse. Ja see on vajalik. Võib vist öelda, et mulle on avaldanud muljet see, et kogudus ülemaailmse organisatsioonina tunneb vajadust läbipaistvuse, avaliku vastutuse ja tagasiside järele, sest see ei ole üldse iseenesestmõistetav. Tänu Jumalale selle eest ja andku Ta igaühele tarkust ja armastust tagasisidet anda nii, et see ehitab, mitte ei lammuta!
Laekuri aruandest võtaksin ehk kaasa ja annaksin edasi tõdemuse, et kuigi COVID (mida siin maailmajaos endiselt tugevalt tunnetatakse) ja maailmamajanduse hoovused mõjutavad ka koguduse rahaasju, on Jumal kogudust läbi oma liikmete ustavuse kümnise maksmisel ja annetamisel väga õnnistanud.
Ma lubasin seekord lühemalt kirjutada ja kuidagi ei õnnestu, sest ma pole enda jaoks kõige huvitavama osani veel jõudnudki. Mäletate, ma kirjutasin eile elevandist ruumis? Kogenud delegaatidele ootuspäraselt, mulle veidi ootamatult oli ta ka sel päeval tagasi. Seekord ilmutas ta end väga olulise sisulise punkti all koguduse käsiraamatu muudatuses, mis käsitleb pastorite ja liidu juhtivtöötajate rolli ümbermõtestamist. Peakonverentsi poolt tehti töökoosolekule ettepanek tuua pastorirolli määratlusse tugevalt jüngriks tegemise ja koguduseliikmete jüngriks kasvatamise eesmärk. Et pastor ülemaailmses koguduses ei oleks ühe või mitme koguduse püsiv hoidja, vaid pigem kui Paulus, kes kasvatab koguduseliikmed jüngriks ning liigub siis edasi järgmisse piirkonda. Võite arvata, et sõnavõtte saadikute seast tuli rohkelt. Diskussioon, mille lähtekohaks on koguduse käsiraamatu selgituste kohaselt Jeruusalemma algristikoguduse rajamise mudel ning Ellen White’i juhised, suundus ka seekord naiste rolli teemale koguduses, kui Euroopast tuli seisukoht, et me ei peaks rääkima liidu esimehe puhul vaid ordineeritud pastoritest, vaid ka volitatud pastoritest. On lausa füüsiliselt saalis tunda, kuidas selles teemas jookseb lõhe maailmajagude vahelt, sest Euroopa istub paremas ülemises nurgas koos ja Aafrika vasakus alumises. Ülemisest paremast nurgast tulnud sõnavõtu puhul plaksutab ülemine nurk ja alumisest vasakust nurgast sõnavõtu puhul alumine nurk. See oli iseenesest nagu kajamäng või mingi sõnadeta regivärss, kus üks alustab ja teine vastab ja kõik algab taas otsast peale.
Oleksin väga tahtnud jääda kuulama seda diskussiooni pastori rolli üle, sest see mõjutab ju absoluutselt igat liiget meie koguduses. Pidin paraku varem lahkuma valimiskomisjoni ja ei saanud kõiki sõnavõtte lõpuni kuulata. Kuna see teema vajab ilmselgelt laiemat arutelu, mis oli eilse sõnavõttude rohkuse järgi juba selge, otsustas koosoleku juhataja saata punkti tagasi koguduse käsiraamatu komiteesse arutamiseks ning on lootust, et saadikute ette tullakse veel täna-homme uue sõnastusega ning diskussioon jätkub.
Lõpetan sama üleskutsega, mis eilegi – vajame kõik Teie palveid, et Jumala tahe sünniks igas punktis.
Vaata Adventist Review pilte siit.
Vaata Adventist Review lühikesi vaheintervjuusid Adventist Review Facebooki-lehelt.
Vaata meie divisjoni pilte Trans-Euroopa divisjoni Facebooki-lehelt.
Vaata töökoosoleku otseülekannet siit (vene ja inglise keeles).
In English