PK töökoosoleku esimene päev: Karin Milleri märkmeid
Avaldatud 7.6.2022
Ma alustaks ehk sellest, kuidas ma siia St Louis’i Missouris USA-s üldse sattusin. Tegelikult oleks peakonverentsi töökoosolek pidanud juba 2020. aastal Indianapolises kokku saama, aga COVID-i tõttu lükati see edasi aastasse 2022 ja toimub nüüd esimest korda ajaloos hübriidkoosolekuna nii kohapeal kui Zoomis ja seda tavapärasest oluliselt tagasihoidlikumal moel. Need, kes on varem peakonverentsi töökoosolekul osalenud, on seekord nukrad, sest 50 000 külastaja asemel, näituste ja melu asemel on seekord tühjad tribüünid ja kohal vaid valitud delegaadid ja neistki arvestatav osa Zoomis. Olla kuuldud isegi ütlust, et kahju on neist, kelle jaoks see on esimene peakonverentsi töökoosolek.
Aga miks mina siin üldse olen? Minu hääletas delegaadiks tegelikult Balti unioon, kus ma olen Eesti tavaliikmete esindaja ja kuna Balti unioon kuulub Trans- Euroopa divisjoni alla, siis olen ma siin kui divisjoni tavaliikmete esindaja. Ja kui eelmine lause tundus liiga segane, siis ütleme nii, et meie piirkonna koguduseliikmed leidsid, et ma võiksin sobida esindama meie maailmanurga tavaliikmeid. Ja nii ongi osa ligi 2700st kohale tulnud delegaadist valitud tavaliikmed, nagu mina, ja teine osa ameti poolest siia määratuid. Eestlastest on siin nii Eesti liidu esimees Andres kui ka Balti uniooni esimees Ivo ning ka Jaanus-Janari liidu töötajana.
Sellest, kuidas ma füüsiliselt siia 19-tunnise seikluse, mitme maandumise ja hilinenud lendude (ja väääga vähese une) kiuste kohale sain, kirjutan ehk kunagi hiljem või siis püüan seda hoopis unustada. Tänu Jumalale igatahes, et oleme kõik kenasti siia jõudnud.
Kirjutan seda teksti teise koosolekupäeva eel, mil seljataga on 13 tundi koosolekuid esimesel päeval. Sel korral on kõik töö, mis varasematel kordadel on mahtunud 10-päevasesse perioodi, kontsentreeritud 4 päeva sisse. Nii et päevad on väga pikad ja intensiivsed. Varakult koosolekule, 13 tundi tööd ja õhtul hotelli magama, et ajavahest taastuda.
Aga nüüd sellest, mis teile ilmselt enam huvi pakub – koosoleku sisust
Peakonverentsi töökoosolek algas erakordselt pika ja südamesse mineva vaimuliku osaga, millest oli tohutu rõõm osa saada. Pastorid Mark Finley, Jerry Page, Dwight Nelson ning Barry Black, kes teenib senati kaplanina, jagasid sõna, mille võiks kokku võtta tegelikult nii: ilma Püha Vaimuta pole meil mõtet ei siin ega ka kuskil mujal midagi teha, sest seda ei kanna edu. Ja Püha Vaim saab tööd teha vaid alandlikus, oma piiratust tunnistavas südames, mis tajub vajadust pideva igapäevase palve järele, et saada Püha Vaimuga igal hommikul ristitud. Soovitan eilset vaimulikku osa järelvaadata, see oli tõeliselt ülestõstev. Fakt, et peakonverentsi töökoosolekule on eelnenud 40-päevane palveaeg ning töökoosoleku alguses võeti samuti korduvalt aega palveks, et Jumal puhastaks meid kõiki ning täidaks oma Vaimuga, annab kindluse, et Jumal juhib seda kõike meie kõigi inimlikele vigadele, piiratusele ja patususele vaatamata. Tänu Jumalale selle eest!
Eilse päeva kõige raputavam tunnistus tuli Melissa Gibsonilt – naiselt, kelle misjonärist perekonna tappis Palau saarel öine sissemurdja, kui ta oli 10-aastane, ning röövis ta, jättes kägistatuna surema. Melissa jagas lugu sellest, kuidas ta andestas mõrvarile ning külastas seda meest vanglas. Ta on kirjutanud sellest ka raamatu, mida tahan kindlasti lugeda: “Return to Palau”. „Andestus ei tule meie seest, see on Jumala and,“ kinnitas Melissa.
Teine väga liigutav lugu Jumala uueksloovast väest, mille jaoks pole miski võimatu, rullus lahti otse meie silme all. Ristimisvette astusid Filipiinide armee kolonel ja tema naine, kelle elu sai muudetud pärast seda, kui nad olid tunnistajaks tuhandete vastupanuvõitlejate pöördumisele Miduro saarel. Vast teate seda lugu, kuidas vastupanuvõitlejad, kes pidasid pikka ja verist võitlust valitsusvägede vastu, sattusid kuulama Adventist World Radiot ning pöördusid, panid oma relvad maha ja tuhanded neist said ristitud. See viis pöördumiseni ka valitsusvägede juhi ja tema abikaasa, kes andsid siinsamas peakonverentsi laval oma elu Jeesusele. Jumal on võimas!
Pikkadest ja sisukatest töökoosolekutest tooksin ehk välja kaks teemat, mis kõige enam arutelu tekitasid.
Delegaadid Kanadast palusid töökoosoleku alguses lisada päevakorda vaktsineerimise teema, kuna peakonverentsi seisukoht vaktsineerimise teemal oli nende sõnul ebapiisav ning nad soovisid, et seda sisuliselt arutataks. See tekitas pika diskussiooni kõigepealt selle üle, kas see on üldse peakonverentsi töökoosoleku teema, sest siin tegeletakse koguduse käsiraamatut ja juhtimist puudutavaga. Mitme tulise sõnavõtu järel nii saalist kui veebist, mis argumenteerisid nii poolt kui vastu, toimus hääletamine ning 88,6 % delegaatidest ehk siis valdav enamus hääletas selle poolt, et mitte alustada vaktsineerimise teemal diskussiooni. Mõtlesin seda kuulates, et see on nii huvitav, kuidas sõnavõtte kuulates tundub, et tegemist on suure probleemiga paljude jaoks, sest diskussioon oli häälekas ja tuline, aga tegelikkus on see, et valdav enamus koguduseliikmetest üle maailma arvab, et see ei ole isegi diskussiooniteema.
Teine pikemat arutelu pälvinud teema tekkis seoses koguduse käsiraamatu muudatusega, mis pakkus välja, et kogudusevanemate ordinatsiooniga liikmeid ei pea eraldi diakooniatööks ordineerima, kogudusevanema ordinatsioon katab diakoniordinatsiooni. Mulle tundus see pigem tehnilise punktina, kuid täiesti algajana ei osanud ma arvatagi, et teema tõstatub hoopis teise nurga alt ja selleks on naiste valimine kogudusevanemaks. Kuigi see ei olnud otseselt antud punktiga seotud, pigem ju lihviti muud sõnastust, oli selge, et ruumis on elevant, millest üle ja ümber ei saa.
Sõnavõtud voolasid sisse nii poolt kui vastu erinevatest maailmanurkadest, kuni lõpuks tehti ettepanek hääletada, kas jätkata diskussiooniga või mitte. Mõõtmatu (no tegelikult u 90%+) häälteenamusega leidsid saadikud, et see diskussioon ei ole isegi vajalik jätkuma. Ning seejärel hääletati punkti sõnastuse üle. Ka siin leidis ⅔ ülemaailmse koguduse esindusest, et pakutud sõnastus on sobiv. Ehk siis valdav enamus leidis, et probleemi ei eksisteeri. Taaskord läksid mõtted, nähes koguduse silmapaistvat ühtsust hääletusel, selle peale, et me vist tihti tajume mingeid teemasid teravamalt, kuigi tegelikult on kogudus ses teemas ühtne ja mitte tingimata samal seisukohal mis häälekas vähemus, nagu siin töökoosolekul ilmnes. See oli huvitav ja isegi veidi ootamatu tõdemus, sest diskussioonide taustal ei oleks ma tõesti oodanud nii suurt häälteenamust, pigem ehk nappi poolthäält või lausa vastuhääletamist.
Eilne päev lõppes, nagu te juba isegi teate, peakonverentsi juhi valimisega – õigemini tagasivalimisega. Terve päeva töökoosolekust eraldi töötanud valimiskomisjon tuli kell 9 õhtul tagasi ettepanekuga. Mis toimub valimiskomisjoni uste taga, see jääbki sinna ja on teada vaid valimiskomisjoni valitud liikmetele, seega töökoosoleku 2500 delegaadi ette tuldi ühe kandidaadi nimega ja selleks oli senine juht Ted Wilson. 75% töökoosolekul osalejatest hääletas pastor Wilson jätkamise poolt ülemaailmse koguduse juhina ka järgmisel tööperioodil (mis seekord kestab 3 aastat).
Mis tänane päev toob, saan peagi näha. Kuna olen valitud ka valimiskomisjoni, mis hakkab valima Trans-Euroopa Divisjonile juhikandidaate ja kõigi eelduste kohaselt saame tööle hakata juba täna, võib mu kokkuvõte teisest päevast jääda lühemaks. Mis pole iseenesest halb. :) Palvetage meie kõigi pärast, et Jumala tahe sünniks!
Vaata Adventist Review pilte siit.
Vaata Adventist Review lühikesi vaheintervjuusid Adventist Review Facebooki-lehelt.
In English