Möödunud paari kuu jooksul on küllap enamiku Eestis elavate inimeste mõtetes olnud esikohal sõda Ukrainas. Lahingutandril viibivad reporterid hoiavad kuulajaid-vaatajaid kursis kõige värskemate uudistega, analüütikud püüavad ennustada, mis saab edasi, ja interneti vahendusel kantakse üle reaalajas kaamerapilti Ukraina suuremate linnade tänavatelt. Otseste sõjasündmuste kõrval on aga olulised ka inimeste reaktsioonid: mida keegi olukorrast arvab, kes keda pooldab ning kuidas mõlemad vaenupooled oma tegutsemist põhjendavad. Mõtted ja sõnad on võimas relv ning läbimõeldud retoorikaga on sõja kulgu võimalik suuresti mõjutada.
Keelehuvilisena olen kõige muu hulgas jälginud sedagi, milliseid nimetusi antakse sõdivatele pooltele eri riikide meedias ning kuidas kutsuvad nii Ukraina kui ka Vene pool iseend ja oma vastast. Kuna ma armastan fantaasiakirjandust, on mulle eriti teravalt silma jäänud ühelt oma lemmikkirjanikult, J. R. R. Tolkienilt laenatud nimetused „Sõrmuste isanda“ triloogiast. Üheks „Sõrmuste isanda“ läbivaks teemaks on võitlus Sauroni, võimuahne pooljumaliku olendi vastu, kes elab oma sünges kuningriigis, Mordoris, ja kelle suurim soov on kõik vabad rahvad enda hirmuvalitsusele allutada. Selleks, et oma plaane täide viia, on Sauron valmistanud endale võlusõrmuse, mis annab kandjale väga suure väe. Ei ole kuigi üllatav, et nii mõnigi ajakirjanik on näinud märkimisväärseid sarnasusi Sauroni ja Vladimir Putini vahel, ning sedasama joont järgides on Venemaad vahel võrreldud Sauroni kurjusest läbi imbunud Mordoriga. Veel levinum nähtus, mida võib märgata lausa mõne kõrge valitsusametniku sotsiaalmeediapostitustes, on Vene sõdurite nimetamine orkideks – Sauroni jõhkrateks ja rumalateks käsilasteks, keda nende julm isand ilma igasuguse kahjutundeta karjade kaupa lahingusse saatis.
Tolkien, kes võitles noore mehena esimeses maailmasõjas ja keda teinegi maailmasõda üsna lähedalt puudutas, on Sauroni tegelaskujus esitanud lugejatele tüüpilise diktaatori koondportree. Sauron on vägev, kaval ja võimuahne. Nagu enamik hirmuvalitsejaid, on ta oma tegevust alustanud võrdlemisi tagasihoidlikult, aga soovinud aja möödudes tõusta üha kõrgemale positsioonile ja koondada enda juhtimise alla aina suuremaid valdusi. Süües kasvab teatavasti isu ning „Sõrmuste isanda“ sündmuste algusajaks ei ole Sauronil mõttes ei midagi vähemat ega rohkemat kui Keskmaa – terve talle kättesaadava maailma – vallutamine. Ainus probleem seisneb selles, et kunagi ammu valmis tehtud sõrmus on Sauronilt vahepeal ära võetud ja juba mitusada aastat ei ole sellest jõudnud temani ühtegi teadet.
Sauroni talitsematu võimuiha on kindlasti tema kõige märgatavam omadus ning seesama joon lööb ikka ja jälle välja ka selle maailma diktaatorite iseloomus. Niisuguse võimujanu äärmuslikku avaldumisvormi kohtab inimeste juures õnneks harva, sest lihtrahval ei ole maailma vallutamiseks kas piisavalt ressurssi, toetajaid või tahtmist. Samas jagavad nii Sauron kui ka tegelikud ajaloolised ja praegused hirmuvalitsejad veel üht ühisjoont, mis kipub nii mõnigi kord pead tõstma isegi täiesti harilike inimeste seas. Tegu on omadusega, mis näib esmapilgul ohutuna ja on mõõdukas koguses lausa kasulik – praktilise mõtlemisega.
Bioloogilisest vaatepunktist on elusolendite peamiseks eesmärgiks elus püsimine ja oma liigi säilitamine ning seetõttu on loomulik, et midagi tehes kaalutleb inimene esialgu, kuidas saada tehtust suurimat võimalikku kasu ja vähimat võimalikku kahju. Praktiline, oma kasu suurendamisest ja kahju vähendamisest lähtuv tegutsemine aitab inimesel ellu jääda. Probleem tekib aga siis, kui head omadust saab sedavõrd palju, et see tõrjub välja empaatiavõime. Nii „Sõrmuste isanda“ raamatutes kui ka tegelikus maailmas iseloomustab hirmuvalitsejaid äärmiselt küüniline kasupõhine mõtteviis. Iseenda elus hoidmisest ja oma turvalisuse tagamisest on saanud nende peamine eesmärk ning kuna kõige tõhusamalt tekitab turvatunnet vastaste puudumine ja kontroll olukorra üle, püütaksegi üha rohkem inimesi endale allutada ja teisitimõtlejaid kõrvaldada. Viimaks nähakse teistes ainult vahendeid enda unistusteni jõudmiseks või takistusi oma ilusa elu kujundamise teel.
Samas tundub, et oma raamatute tegelasi välja mõeldes on Tolkien tugevalt lähtunud Jeesuse sõnadest Jh 12:25: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle.“ Kuigi Sauron püüab kõigiti oma heaolu tagada, ei ela ta täisväärtuslikult. Ainult iseendale keskendudes on ta jätnud kõrvale suure osa sellest, mis ei too küll otsest kasu, aga muudab elu elamisväärseks. Tal ei ole kellegagi häid suhteid, ta kahtlustab kõiki, elab ise pidevas hirmus ning külvab hirmu ja hävingut kõikjal enda ümber. On üpris tähenduslik, et pärast enda valmistatud sõrmuse kaotamist on Sauron ilma jäänud isegi oma kehast ning eksisteerib veel ainult hiiglasliku punase silmana, jälgides oma valdusi päeval ja öösel nagu kartuse ja kontrolliiha võrdkuju. Tal oleks justkui väga palju – ja samal ajal ei ole tal mitte midagi.
Sauronile vastanduvad teravalt positiivsed raamatutegelased. Nad ei sea eesmärgiks mitte enda mugavat äraelamist, vaid on valmis kaitsma nii oma lähedasi kui ka kaugemal olijaid ja hoidma kõike head ning ilusat enda ümber. Inimesed lähevad Sauroni vastu sõtta, teades, et nemad ei pruugi küll enam lahingust eluga tagasi tulla, kuid lootes, et nende ohver aitab vähemasti teistel elada. Haldjad püüavad hoida loodust ja abistavad vajadusel hädasolijaid. Mõnes mõttes suurima töö teeb aga ära üks väike kääbik, Frodo, kes on poolkogemata saanud Sauroni sõrmuse omanikuks. Ta on nõus võtma sõrmuse ja viima selle Mordorisse, Sauroni kuningriiki, kuna ainult seal on võimalik sõrmust hävitada ja Sauroni plaane takistada. Frodo saab Mordori poole teele asudes väga hästi aru, et ta kõnnib surmasuhu, aga ta on valmis tegema oma osa, sest tunneb, et ta ei saa teisiti. Kuigi sõrmuse võlujõud teeb kõik endast oleneva, et keelitada Frodot sõrmus sõrme panema ja ise Sauroni asemel Keskmaa valitsejaks saama – ning päris teekonna lõpus annab Frodo hetkeks kiusatusele järele –, saab sõrmus viimaks siiski hävitatud ja kurjusele tehakse lõpp otse tema kuningriigi südames.
„Sõrmuste isand“ on küll väljamõeldud jutustus, aga ma arvan, et seda saab suurel määral kohandada ka päris maailmale. Kurjus ei kao iseenesest ära, vaid sellega tuleb võidelda. Samas ei ole mõtet kurjusele vastu astuda selle enda taktikaga. Puhtpraktiliselt mõeldes ja oma kasu kõiges esikohale seades ei jõua inimesed kuigi kaugele. Nad pillutatakse kas laiali või saavad neist endist kurjuse tööriistad, kes tegutsevad ainult iseenda heaolust lähtuvalt. Headus seevastu ei otsi oma kasu, vaid väärtustab nii ilu ja rõõmu kui ka inimesi enda ümber lihtsalt sellepärast, et nad on olemas. Selleks, et kurjust võita, on vaja endast lahti lasta: olla valmis oma turvalisuse ja hea elu arvelt teisi aitama ning ohverdama vajadusel enda unistused selleks, et rõõm ja ilu saaksid püsima jääda. Praktilist meelt peab tasakaalustama empaatia; enese alalhoidmisele lisaks on tarvis sotsiaalsust. Kristlastel on selles osas ka suur eeskuju, Jeesus, kes loobus iseendast, jättis taeva, tuli siia maailma kurjuse keskele ja suri, et inimesed võiksid elada.
Üks oluline põhjus, miks kurjus ei saa kauaks püsima jääda, peitub selle isekusest tingitud rumaluses ja piiratuses. Frodo jõudis Mordorisse, sest Sauronile ei tulnud pähegi, et keegi võiks tahta sõrmust hävitada. Olnuks tema Frodo olukorras, oleks ta sõrmuse sõrme pannud, oma vaenlased puruks löönud ja kogu Keskmaa alistanud. Kurjusele ei jõua kohale, et keegi võib oma elust ja turvalisusest tähtsamaks pidada nõrgemate eest seismist ja kehvemates oludes viibijate aitamist. Headus võidutseb lõpuks aga sellepärast, et isetu armastus ja enda elu andmine teiste eest on suurem jõud kui kasuahnus ja võimuiha. Ma ei saa ette näha, kuidas lõppeb praegune sõda, sest ma ei oska öelda, mil määral on inimesed valmis lahti laskma oma heaolust, andma käest kontrolli oma elu üle, loobuma üksnes praktilisest kasupõhisest mõtlemisest ja aitama neid, kes süütult kannatavad. Võin kindlalt teada aga seda, et Jeesuse isetu ohver hävitab kord Saatana omakasupüüdlikud plaanid, ning kristlasena on mul au ja eesõigus minna oma Päästja jälgedes nii kaugele, kui ma vähegi suudan.
In English