Olen omajagu spordihuviline ja terve elu mingil määral jälginud erinevaid võistlusi. Eriti on mulle meeldinud spordialad, kus üksik võistleja annab endast maksimumi ja mõõduvahendite abil tehakse kindlaks tulemuste paremusjärjestus. Seetõttu on mul kahju, et viimasel ajal on kiirusspordialadel, näiteks murdmaasuusatamises, hakanud eraldistartide asemel levima võimaluse korral ühisstardid. See toob küll kaasa vahetu võistluse, kuid eesmärgiks on saanud pigem teise enda taga hoidmine ning ajaliselt hea tulemuse tähtsuse osakaal on vähenenud.
Minu õnneks on siiski veel küllalt neid spordialasid, kus võistlus on jäänud sekundite ja sentimeetrite otsustada. Ei kujutaks ju ette kümnete meetrite laiust kaugushüppekasti, kuhu maandub ühekorraga mitukümmend võistlejat ja kus siis vaadataks, kes kõige kaugemale hüppas. Või suusaslaalomit, kus üheaegselt startinud võistlejad maanteekiirusel sõitva auto liikumisega võrdväärses tempos kõik korraga ühes puntras suuskade raginal esimest rajamärki võtavad. Järgmise märgini ei jõuaks siis vist keegi.
Kooliajal kujunesid spordis minu lemmikaladeks pikamaajooks ja suusatamine, mis mõlemad nõudsid, et võhm kestaks, ning kaugushüpe. Kestvusspordialad sobisid mulle minu füüsilistest omadustest johtuvalt, kaugushüpe hakkas aga meeldima ühe algklassides toimunud seiga tõttu. Nimelt juhtus meil sel minu jaoks märgilisel päeval olema kehalise kasvatuse tund koolipäeva viimane. Ja selle tunni pühendas õpetaja meie klassi kaugushüppeoskuse treenimisele. Saime alguses teha üksteise järel proovihüppeid ning siis tuli hüpata hinde peale. Katsete arv ei olnud piiratud. Õpetaja ütles, et kes on teda ja õpilast ennast rahuldava tulemuse kirja saanud, võib koju minna. Tegin esimese hüppe viiepallisüsteemis hindele neli, aga kuna see polnud maksimumhinne ja ma tundsin, et suudan enamat, läksin uuele katsele. Neid katseid kogunes päris palju, ma hakkasin väsima ning õpetaja ütles, et ma lõpetaksin, sest ta pani mulle juba nelja kirja. Palusin siiski veel mõneks hüppeks luba ja sain selle, sest osa klassikaaslasi polnud senini rahuldavat tulemust saavutanud ning õpetaja ei kiirustanud ise kuhugi. Need paar viimast hüpet tegin ma hästi läbimõeldult ja sain tehnika lõpuks ometi nii heaks lihvitud, et isegi füüsiliselt väsinuna tuli mulle igatsetud maksimumhinne kätte. Sellest ajast alates on kaugushüpe mulle meeldinud ja kuigi ma ei teinud küll mingeid rekordeid, sain selle ala eest koolis alati hea hinde.
Luuka evangeeliumi 15. peatüki teises pooles on kirja pandud Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast. Kui noormees oli oma elu peale läinud, kui ta oli isalt saadud varanduse ära raisanud ja lõpuks seakarjuseks alandatud, hakkas ta elu üle järele mõtlema. Tema sisekaemus on kirjas Lk 15:17–19. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!““
Loo peategelane, tuntud kadunud pojana, on seni teinud rohkem kui lihtsalt väikese vea. Juudi traditsiooni järgi on ta teinud mitu parandamatut viga. Ta on küsinud isalt endale kuuluvat pärandosa, millele tal oleks tekkinud õigus alles pärast isa surma. Kaudselt oli tema soov justkui isale surma soovimine. Lisaks ei osanud ta kasvatada ega isegi mitte hoida vara, mida isa talle tegelikult oma armust oli andnud. Need vead olid viinud kadunud poja olukorda, kus tal polnud midagi. Peale selle ei olnud ta arvestanud võimaliku näljahädaga, mistõttu oli ta lõpuks seakarjas ja sõi sigadega ühes lauas. Selline olukord oli juutide jaoks eriti jälk, kuna siga on Iisraelis ebapuhas loom.
Selline oli kadunud poja olukord, mille tõi talle kaasa oma unistuste piiranguteta realiseerimine. Juudi mõistes oli see noormees igasugused armu piirid ületanud, tal poleks pidanud olema lootustki oma perelt mingit abi saada. Tal poleks olnud võimalust saada isegi sulaseks, kelle ametist ta unistas. Pole ju põhjust arvata, et selline sulane oleks oma töös pädev, kelle käes on varandus seni ainult vähenenud. Mõte saada isa juurde palgaliseks näitab, et noormees ei mõistnud ise ka oma lootusetut olukorda ja arvas, et ta võib ehk ennast uuesti üles töötada. Tegelikult oli temasugune oma kodukandis persona non grata, ebasoovitav isik, sest ta oli varanduse kättenõudmise ja selle laiaks löömisega kogu oma usalduskrediidi ära raisanud. Niinimetatud armu ja andestuse piir oli pika puuga ületatud.
Ometi andis isa oma sellisele pojale armu. Seda hoolimata tõigast, et noormees tuli temalt tööd küsima, mitte armu paluma. Siinse tähendamissõna järgi peaks Jumala arm olema nii piiritu, et sellest saab osa isegi see, kes armu küsida ei märka.
Küsimus, kus algab ja kus lõppeb Jumala arm, on kristlasi kõnetanud vist kogu ristikoguduse ajaloo kestel. Selle kohta on loodud teoloogilisi teooriaid, kus on määratletud suhet Jumala armu ja inimese tegude vahel, mida inimene Jumala armust teeb. Ajal, mil Martin Luther otsis armulist Jumalat, tunti kirikus põhiliselt kolme teooriat inimeste päästmisest. Tomistlikus (Aquino Thomase) ja frantsiskaanlikus traditsioonis käisid Jumala arm ja inimese tegu lihtsustatud kujul öelduna vaheldumisi, alates Jumalalt tasuta saadud armust, läbides vahepeal ka inimese teeneid sisaldavaid etappe ja lõpetades Jumala õndsakstegeva armuga. Kolmandas, keskaja teoloogilt Gabriel Bielilt pärinevas inimese päästmise teoorias on aga Jumala tasuta antud arm juba kõige algusest kõrvale tõrjutud ning esmavajalikuks on selle asemel saanud inimese head teod. Luther oli nimelt viimatimainitud teooria pooldajatelt õppinud idee, et kadunud, patune inimene peab esmalt tegema Jumala suunas esimese sammu, saamaks selle peale Jumala armu, et edasi juba armu toel häid tegusid teha. Oled võib-olla isegi kuulnud sellest õpetusest kantud lauset „Astu üks samm Jumala poole ja Jumal astub kümme sammu sulle vastu!“.
Kui mõtlen nüüd, kuidas oleks Jumal oma armus aidanud mind, algklassi poisikest, soovitud kauguseni hüpata, siis, kui ta oleks mind aidanud nii, nagu ta võtab minu arusaamise järgi inimese vastu oma riiki, poleks tema abi kindlasti sisaldanud hüppetehnika õpetamist. Sest minu hüppega ei oleks tema abi kõrval midagi teha. Jumala arm inimese suhtes on samavõrra piiritu, nagu oli isa arm oma kadunud poja vastu. Hulguse, kes ei suutnud ise sentimeetritki „hüpata“, võttis isa ometi täieõigusliku pojana vastu. Ühes teises tähendamissõnas on kirjutatud, et päeva – minu arusaamise järgi siis inimese elukaare – lõpuks saavad kõik võrdse tasu.
Kuigi Jumal võtab vastu ka kõige hullemini eksinud inimese, on mul ometi hea meel, et olen õppinud õige tehnikaga ja loodetavasti ka õiges suunas hüppama – täitma Jumala tahet, mille kohta võib lugeda Pühakirja lehekülgedelt. Hiljem olen huviga jälginud telerist kaugushüppevõistlusi ja avastanud oma heameeleks, et see hüppetehnika, mida minu lapsepea parimaks võimalikuks pidas, oligi laias laastus õige kauguse hüppamise viis: jalad hüppel ette viia ja kui kannad maad puudutavad, siis kogu ülejäänud keha kiiresti ettepoole heita, et mõne muu kehaosaga jalalabadest tagantpoolt mitte maad puudutada.
Kadunud poja näite põhjal saab minu hinnangul vaid järeldada, et Jumala arm on ilma piirideta. Aga see piirideta maa on mulle endale väga valus õppeplats, kui jätan oma ettevõtmistele seadmata Jumala tahte kohased piirid. Piiridega või piirideta elu on inimese enda valik selles mõttes, milliseid süümepiinu ta võtab endas kanda.
Toivo Kaasik on Rakvere ja Jõgeva adventkoguduse pastor
In English