Seisin 2000. aastal Torontos toimunud peakonverentsi (PK) töökoosoleku viimasel hingamispäeval koos oma vanematega rõdul ning vaatasin seda hulka – 50 000 usklikku – inimesi. Minu vanemad, kes olid mõlemad juba pikka aega koguduse heaks töötanud, olid sellele jumalateenistusele sõitnud üle 800 kilomeetri, et olla tunnistajaks sellele tähelepanuväärsele kristlikule kogunemisele.
Kui mu ema toonast misjoniaruannet vaatas, neid huvitavaid lugusid kuulas ja pilte jälgis, kuulsin tema vaikset omaette mõmisemist, mis meenub mulle nüüd iga töökoosoleku eel. „Ma soovin, et minu ema oleks seda näinud,“ ütles mu ema. „Ta ei teadnudki, kui suur tema kogudus on.“
Ja see oli tõsi. Minu itaalia päritolu vanaema, nagu mu vanaemagi, teadis peamiselt vaid seda kogudust, kus ta igal hingamispäeval käis – keskmise suurusega USA keskosa kogudus, kus osadust läbisid kirikuhoone renoveerimise teemad, kohaliku koguduse algkooli toetamise teemad ja parkimisplatsi puhastamine talvel. Jah, ta oli teadlik koguduse laiematest misjoniplaanidest – igal hingamispäeval loeti ette misjonilugu –, aga nendes lugudes ei peegeldunud selle üleilmse liikumise kõik värvinüansid ja erisused.
„Ta ei teadnudki, kui suur oli tema kogudus.“
Need, keda on õnnistatud tööga koguduse peakorteris, unustavad sageli selle eesõiguse, mis neil on – näha kogudust kogu selle ulatuses. Ristimistest antakse teada kümnete tuhandete kaupa, eelarved ulatuvad miljonitesse. Inspireerivad lood pühendumisest, usust, julgusest – kõik see jõuab meie kontorisse sellise regulaarsusega, et me ei pea seda enam tähelepanuväärseks. Enne COVID-i-aega veetis suur osa meie juhtidest üle 150 päeva aastas reisides, külastades kogudusi ja kõneledes koolitustel ning julgustades inimesi, kes kutsusid ellu uusi algatusi.
Aga suurem osa adventiste ei saa kunagi sellisest kogemusest osa, samuti ei osale nad PK töökoosolekul. PK töökoosoleku päevakorral on kaks eesmärki: teavitada 2713 saadikut, kes sel töökoosolekul osalevad, ning anda aru üleilmse liikumise 22 miljonile liikmele sellest, mida Vaim meie koguduses on alates möödunud töökoosolekust 2015. aastal teinud.
Ma julgustan sind palvetama kõigi meie tööharude pärast, nende pärast, kes unistavad, nende pärast, kes viivad täide, nende pärast, kes teevad tööd ja viivad edasi Jumala riiki.
Minu vanaema ei teadnud, kui suur on tema kogudus, aga tema lapselaps teab seda kindlasti. Ja tema süda – minu süda – on tulvil tundeid, kui mõtlen usu väele, kõigile värvinüanssidele, keeltele ja rahvustele, kõigile neile, kes on pühendunud minema edasi – meie üleilmsele koguduseperele, kes ootab Jeesuse tagasitulemist.
PK 61. töökoosoleku koduleht kogu infoga on siin.
In English