Türgi-reisil uuriti, missugused olid Ilmutusraamatu seitsme koguduse eluolud

19.–28. aprillini viibis grupp seitsmenda päeva adventistide koguduse liikmeid ja Eesti koguduste liidu töötajaid reisil Türki – käidi kunagises Väike-Aasia piirkonnas, kus asusid omaaegsed seitse algristikogudust, kellele adresseeritud sõnumeid saab lugeda Ilmutusraamatust. Reisi eesmärk oli käia kõigis seitsmes linnas, kus kogudus tegutses, aga mis ise ei olnud sugugi kristlikud.

Reisi alustati kunagisest Nikaia linnast, kus aastal 325 sai kokku I kirikukogu, mis arutles Jeesuse olemuse üle. Kunagises kirikus, mida I kirikukogu ajal veel ehitatud ei oldud, asub nüüd mošee. Nikaiast viis teekond Pergamoni, kus keset linnamelu on aiaga eraldatud väike ala, kus asub muistne Pergamoni ala. Seejärel sõideti edasi lõuna suunas Smürnasse ja Efesosse. Efesos on kõige paremini säilinud ja kõige suuremas ulatuses restaureeritud antiiklinn Väike-Aasias. Laodikeia varemetes oli väga suur amfiteater ja muidugi palju mööda kaljut alla voolavat vett, mille leigusest Johannes kirjutab. Kunagiste Filadelfia, Sardese ja Tüatiira linnade asupaigal olid aimatavad kaubatänavad ja ebajumalakummardamise templid. Kõikjal neis linnades kordus sama ajamuster – kunagistest Kreeka ja Rooma ebajumalatele püstitatud templitest said ajapikku kristlaste kirikud – mitu sajandit pärast Ilmutusraamatus mainitud koguduste tegutsemist –, hiljem aga juutide või moslemite pühapaigad, kuniks need sootuks unarusse jäid ja varemeteks muutusid.

Sellise reisi idee käis välja pastor Aleksandr Glamozdinov (teksti juures olevate fotode autor), kes on varem käinud samasugusel seitsme algristikoguduse õppereisil Venemaa pastoritega koguduste liidust, kus Aleksandr varem töötas. „Minu jaoks oli oluline, et saaksime näha neid linnu, millest Piiblis juttu on,“ sõnas Aleksandr. „Et saaksime näha Pauluse teekonda, rohkem teada koguduse arengust ja kristlaste elust sel ajal. Nii et saaksime rohkem ette kujutada kui ainult Piiblit lugedes – ise neid kohti vaadata ja puudutada.“

Eesti koguduste liidu esimees Andres Ploompuu sõnas, et ettepanek selline reis korraldada tuli Aleksandrilt eelmise aasta lõpus ja kuigi korraldamisega läks kiireks, sai reis siiski teoks. „Tol hetkel, kui see idee tuli, lükkasin selle kõrvale, kuna tundus, et läheb kiireks. Mõtlesin, et see on tore mõte ja saame kunagi hiljem minna,“ meenutas Andres. „Panin selle teema jaanuaris adcom’i päevakorda ja seal oldi seda meelt, et lähme käime ära. Järgmine samm oli rahastuse küsimus. Kui liidu nõukogu andis heakskiidu, et on valmis teatud ulatuses oma töötajaid toetama, siis läks kiireks organiseerimiseks.“

Nii Aleksandr kui ka Andres kinnitavad, et oma silmaga kõigi nende kohtade nägemine, kus kunagised apostlid töötasid, annab suurema pildi tajumisele oluliselt juurde. „Sain selgemaks asju, mis on olulised suurema pildi tajumiseks: kuidas inimesed tol ajal elasid,“ ütles Aleksandr.

„Varem ei olnud mul arusaamist, mis on nendest kohtadest alles,“ rääkis Andres. „Mingis mõttes oli see kurb avastus, et kristlusest me Aasias enam rääkida ei saa – neid linnu ei ole enam, on ainult varemed. Me räägime algristikogudusest, mida siin enam ei ole. Ootasin, et on mõni koht või kogudus, aga on ainult varemed. See reis maalis mulle pildi, missugune oli see kontekst, kus Paulus ja teised apostlid kõndisid ja toimetasid – kujutada oma vaimusilmas ette, millised olid need tänavad ja milline võis elu siis olla.“

Aleksandr lisas, et peab enda jaoks tähtsaimaks koguduseks Efesose kogudust. „Mulle meeldib väga Apostlite tegude raamat, seal kirjeldatakse apostel Pauluse teekonda. „Ta tahtis Efesosse tulla ka varem, aga Ap tegude raamatu 16. peatükis on kirjas, et Vaim ei lubanud teda siia. Siis ta läks Kreekasse ja tuli suure ringiga hiljem Efesosesse, kus ta töötas mitu aastat. Efesos oli tol ajal nagu Brüssel Euroopa liidus tänapäeval – see oli suur linn. Paulus oli enne töötanud väikestes linnades ja ka siin töötas ta üsna edukalt.“

Seitsmest Ilmutusraamatu kogudusest on kõige rohkem restaureerimis- ja väljakaevamistöid tehtud just nimelt Efesoses – see linn jättis sügava mulje teistelegi. „Loen selle reisi ajal Efesose raamatut, siin oli kristlaste tagakiusamine. Lugesin hiljuti märtreid puudutavat ajaloolist raamatut, kus on samuti väga rasked ja rängad kirjeldused. Tagakiusamiste vahele jäänud rahulikematel perioodidel ei saanud kristlased kindlat tagatist ega kaitset. Kui kohalik valitseja ütles, et miski ei sobi, siis nii oli. On palju mõtlemisainet, mõtted välguvad peas,“ rääkis Galina Lõhmus reisil kogetule ja nähtule tagasi mõeldes.

„Mulle meeldis Efesos, teistest linnadest ei ole nii palju säilinud,“ ütles Virve Toom. „Minu jaoks on see reis reaalsusesse tulek – näha, kuidas ajad on siinsetest kohtadest üle voolanud. Kohad on samad, aga kord oli see kirik paganluse käes, siis kristlaste käes, nüüd moslemite käes. Aeg voolab ja on küsimus, kes jääb peale. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, aga me mõtleme inimeste osas nii, et südames käib võitlus ja kes jääb peale – kohtade osas on täpselt samamoodi.“ Virve nentis, et loeb Imutusraamatu kirju kogudustele Piiblist nüüd kindlasti teise pilguga. Väga mõjusa mulje jättis ka Laodikeia kiriku põrand. „Kui peen töö see kõik oli! Kui palju energiat sellele kulus, seda ei oska ette kujutadagi – see töö ja ilu jäänused panevad mõtlema, kõigele sellele, mis on patu poolt ära rikutud. Meie imetleme selle ilu jäänuseid, aga tahaks näha juba päris asja.“

Ülemisel pildil hingamispäevase piiblitunni arutelu. 

David Nõmmik rääkis, et temale on reisi ajal oluline olnud näha maastikku ja rohkem teada saada ajaloolisest taustast, kus kogudused tegutsesid. „Nägime siin selgesti, et need linnad olid suured keskused. Imekspandav on see, et apostlid, olgu Johannes või Paulus, kes nendes piirkondades evangeeliumi kuulutasid, liikusid siit edasi. Kui palju oli neis pühendumist ja Jeesuse Kristuse käsu täitmist! Nendes linnades – nagu Efesos või Sardes või Laodikeia – olid ebajumalad ja need olid võimsad linnad. Julgeda kuulutada Jumala Sõna ja olla kiusatud – nüüd näha neid kohti ja mõelda, mida mina oleksin sellises olukorras teinud, see on mõtlemapanev.“

Ruth ja Veljo Lobjakas arutlesid kristluse ajajoone ja kunagiste mõjude üle. „Kristlaste tegutsemise aeg siin on olnud küllaltki lühike: paganlus oli siin neljanda sajandini, kui tekkis riigikirik. Hiljem hakkasid ristisõdijad seda piirkonda hävitama, see oli 12.–13. sajandil,“ mõtiskles Veljo. „Giid ütles mitu korda, et need linnad asusid siiditeel – neist käis läbi palju rahvast ja need olid väga rikkad linnad. Meil on tänapäeval tekkinud võimsaid ja rikkaid linnu, aga siin ajalugu ja varemeid vaadates on selge, et miski siin maa peal pole püsiv – isegi vaatamata sellele, et kuskil võib olla palju rikkust. Siin maa peal on asjad ebapüsivad, ajutised,“ lisas ta. „Mina jõuan mõttega sinna, et me ei saa määratleda asja või olukorda selles hetkes, kus me oleme – omistada sellele igavest tähendust,“ rääkis Ruth. „Kunagises ebajumalale ehitatud templis teenisid hiljem oma jumalat kristlased, pärast neid moslemid. Me peame kogu aeg oleme avatud mõttele, et täna on asjad nii, aga homme võivad need olla hoopis teistmoodi. Kõik on Jumala käes.“

Krõõt Lõbus ütles reisile tagasi vaadates, et Piibli aegadel oli ebajumalateenistus suur osa elust. „Kui kõndida neis varemetes, siis saab reaalselt aru, et nad hingasid ja elasid ja äritsesid ebajumalarütmis. Jumalad olid nende põhjus äritsemiseks – see oli nende usk ja elu, nende rütm. Kõik kohad olid ebajumalateenistust täis. Kui minna sinna kristlasena, apostlina, Jumala kuulutajana – kujutan ette, et see oli suur väljakutse. Kas me julgeksime täna nii teha samasuguses kontekstis? Apostlid läksid täiesti teise kultuuri- ja usukeskkonda ja kuulutasid seal elava Jumala nime.“

David lisas Krõõta kuulates, et saab paremini aru, miks on kogudusele suunatud sõnumid sageli seotud komporomissidega. „See oli tohutu raske olukord – kas lähed kompromissile ja teed ebajumalakummardamisega seotud otsuseid, et saada kauplemiseks uut sertifikaati. Meie tänapäeval suudame seda mõista seoses kaasaegse terminiga „sanktsioonid“.

Kõiki reisimuljeid kokku võttes sõnas Veljo, et meie giid, kes on moslem, nimetas meid õdedeks-vendadeks. „Me oleme Türgis, moslemikultuuris, aga tegelikult me olemegi Aabrahami kaudu õed ja vennad. Siin on soe ja turvaline tunne ja ka siin on armastus, rõõm ja rahu. Olen seda siin tundnud. Jumal tegutseb kõikjal.“