Kasvuvalud

Kevade lähenedes hakkame vaikselt jõudma kasvu- ja arenguhooaega. Kuigi kasvamine on põnev, oleme kõik tuttavad teatud kasvuvaludega. Kui lastel on kasvuspurdi aeg, siis tihti nende kehaliikmed valutavad. Samuti on valus uute hammaste saamine ja ka lihaste kasvatamine eeldab teatud moel valu. Võin kihla vedada, et kui taimed räägiksid, ütleksid nad, et seemnekestast välja murdmine teeb haiget ja külmunud mullast läbi surumine ei ole ka valutu protsess. Sellega seoses tahaksin teiega jagada oma iseloomu kasvatamise valusat külge, mis on meile kõigile tuttav, kuid mitte päris meeltmööda. Olen teile juba varem kirjutanud nõuandmise olulisusest, aga seekord tahaks välja tuua oma õppetunni konstruktiivse kriitika osas. 

Eluteel kõndides on kasvamine möödapääsmatu ja Jumala teenimises lausa hädavajalik. Hetk, mil keeldume oma iseloomu kasvatamisest, on hetk, mil seame piirid sellele, kui kaugele lubame Jumalal end viia. Õpetussõnade raamatus on mitmes kohas kirjutatud teiste nõu kuulamise kohta. Näiteks 15. peatükis öeldakse: „Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi. Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame. Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.“ (Õp 15:31–33)

Kui asusin Newboldi õppima, öeldi mulle, et Jumala heaks töötades on vaja paksu nahka, sest inimestega töötamine tähendab konflikte ja valuga öeldud sõnu. Ma ei hakka valetama, olen suhteliselt tundlik inimene, mis tähendab ka seda, et sõnadel on minule tugev mõju. Noorena võtsin negatiivset tagasisidet väga raskesti vastu ja andsin inimeste sõnadele tähendusi ja väge, mida nad tegelikult ei pidanud kandma. Seetõttu valmistasin tööd alustades end juba vaimselt ette, sest võimalus Teda teenida oli minu jaoks palju olulisem kui oma õrnade tunnete päästmine. Hea oli, et ma seda tegin, sest ma ei mõistnud kunagi, kui palju mu tundlikkus mind varem tagasi hoidis, kuna olin liiga hõivatud oma pahameelega, et öeldud sõnu täpsemalt analüüsida ja näha, kus võiksin end parendada. Ka Õpetussõnades on öeldud, et rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda (Õp 12:15).

Niisiis, hüppame tänapäeva. Mõnel päeval kujunevad meie kontoris töövestlused olukorra analüüsideks, tagasisideks või ajurünnakuteks, mida ja kuidas saaks paremini teha, mis sageli tähendab ka peeglisse vaatamist. Ühel õhtul sügava arutelu käigus kogesin oma iseloomu arendamise kasvuvalu. Nimelt, tolle õhtuse vestluse ajal juhtis kolleeg minu tähelepanu minu vastumeelsusele esitada täpsustavaid küsimusi, kui mulle antakse ebaselge või uus ülesanne. Ta tõi välja et peaksin tihedamini ja julgemini küsima, kui ma midagi ei tea, sest sellistel juhtudel pole küsimused mitte ainult vastuvõetavad, vaid isegi vajalikud. Tema kommentaar peatas mind hetkeks. Minu esimene mõte oli, et mul on kõik korras, laske mul olla, millele järgnes sisemine hääl, mis sosistas: „Sa tead, miks sa ei küsi kunagi küsimusi ja proovid lihtsalt hakkama saada sellega, mis sul on... sa tead ka, et see on saanud nii mõnelgi korral väga rängaks takistuseks sinu töös, kas sulle meeldib seda tunnistada või mitte.“ Niisiis, ma neelasin oma ego alla ja ütlesin talle, et on tabanud naelapea pihta, ja selgitasin lühidalt, miks see nii on. Sel päeval läksin koju, aju mõtetest kihamas nagu kirbud orava seljas. Tahtsin olla pahane, aga tundsin hoopis tänulikkust. Ta oleks võinud lubada mul end edasi saboteerida, lubada mul läbi põleda või kes teab mida, kuni jõuaksin ise arusaamani, et tuleb end muuta, kuid selle asemel avas ta mu silmad ja avaldas mulle valdkonna, milles saan kasvada.

Me kõik otsime ju endale seda sõpra, kes ütleks meile, kui meil on kuskilt lukk lahti või toit hambavahes, kas pole? See on piinlik, jah, ja mõnikord elaksime pigem teadmatuses, kuid pikas perspektiivis päästab see meid rumalatest olukordadest. Aga kas me tahame enda ümber ka neid sõpru, kes teevad seda sama meie iseloomu jaoks? Mina olen viimaste aastate juures avastanud, et parem on teada, millal olen rumaluse poole teel, kui võidelda oma ego õigluse eest, isegi kui see tekitab ebamugavust või valu. Lõppude lõpuks on need nagu meie iseloomu kasvuvalud. Mitte kõik negatiivne tagasiside ei ole konstruktiivne, kuid mitte kõik negatiivne tagasiside pole pahatahtlik kriitika. Olgem ümbritsetud nende sõpradega, kes ütlevad meile, kui meie olemusel on lukk lahti või spinat hambavahes, sest õli ja suitsutusrohi rõõmustavad südant, aga sõbra magusus tuleb südamlikust nõuandest (Õp 27:9). 

Krõõt Lõbus on Kompassi koguduse piiblitööline