Neil päevil, kui ma seda artiklit kirjutan, on just oma lõpu leidnud end „Vabaduse konvoiks“ nimetava rahvaliikumise kolm nädalat kestnud protestilaager Kanada pealinnas Ottawas.
See oli suuresti rekkajuhtide eest veetud protest pandeemiaga seotud piirangute vastu. Protestiaktsiooni raamistasid rahvuslikud emotsioonid, lehvisid Kanada vahtralehe-lipud ja valitses tugev ning toetav õlg-õla tunne. Peamised tegijad paistsid toredad ja töökad Kanada inimesed, sekka vähe käredamaid selle ka. Ei puudunud muidugi ka segasem rahvas.
Rekkajuhtidega liitus tuhandeid inimesi, kes on kas üldse vaktsineerimise või piirangute vastu või on neist tüdinenud. Kanadas nimelt on kehtinud ühed rangeimad koroonapiirangud kogu maailmas. Protestijaid ühendab tõdemus, et nad on vangistatud ja allasurutud omaenese maal.
Rekkajuhtide protesti vallandajaks said uued piirangud, mis keelasid vaktsineerimata veokijuhtidel ületada USA ja Kanada piiri. Ja kuigi 90% juhtidest on vaktsineeritud, on vaktsineerimata veokijuhid arvuliselt piisavalt suur hulk kitsikusse jäänud kodanikke. Nad nõudsid piirangute lõpetamist ja peaministri tagasi astumist.
Ja nii sõitsidki nad oma „vabaduse“ konvoiga Kanada pealinna Ottawasse sisse. Sõitsid otse kesklinna ja okupeerisid selle. Nad täitsid Ottawa kesklinna oma hiiglaslike veoautodega ning seadsid sisse põhjalikult organiseeritud laagri. Neil oli korraldatud toitlustus, küte, kaasasolevate laste meelelahutus, mähkmemajandus ja isegi saunad.
Aga mida mõtlesid Ottawa kesklinna inimesed? Kas nad olid rõõmsad, et neid tuldi vabastama? Ottawa kesklinna rahvas oli surmani tüdinud ja vihane. Paljud ärid pidid end sulgema. Esimestel päevadel kostis pidev ja läbilõikav veokite signaal. Inimestel oli tänavatel käia hirm. Pandeemia on olnud niigi räsiv ja väsitav. Nüüd, kui mõni asi hakkas juba helgemaks minema, siis veel see… Ottawa linnarahva soov oli, et kogu see kamp, kes ütles end esindavat Kanada rahvast, läheks tagasi sinna, kust nad tulid.
Kumb neist gruppidest esindas Kanada rahvast? Protestijad või Ottawa linna rahvas? Kumma eest pidanuks palvetama?
Ilmselgelt oli mõlemal poolel palju palvetajaid. Tuhandeid. Ilmselt kümneid tuhandeid, kes Kanadas iga päev palvetasid.
Ja Jumala ette tõusid need palved: „Jumal anna jõudu neile, kes on Ottawas eesliinil! Õnnista kogu „Vabaduse konvoid“ – mehi, naisi ja lapsi! Ja tõuka peaministri troonilt Justin Trudeau!“
Ja siis jõudsid Jumalani need palved: „Jumal, täida oma väega korrakaitsjad ja anna jõudu Justin Trudeau’le vastu pidada! Anna talle otsustavust, nagu oli tema isal, kunagisel peaministril Pierre Trudeau’l sõjavägi välja kutsuda ja need mässajad vaigistada!“
Kelle eestpalvetega pidanuks meie liituma? Kellele kaasa elama? Mis on üldse meie osa kõige selle keskel, mis maailmas toimub? Nii kaugel Kanadas, kui veel enam, meie koduses Eestis?
Meie eesõigus suuremale pildile
Jeesuse järgijatel, Jumala Sõna lugejatel on eesõigus suuremale pildile praegusest maailmast, sellest, mis tuleb ja meie osast selle kõige keskel.
Jeesuse apostel Peetrus kirjutas usukaaslastele ja meenutas, et see maailm, kus me elame, liigub oma huku poole: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.“ (2Pt 3:10)
Ja samal ajal ei tundnud Peetruse ja teiste apostlite aegne maailm demokraatiat ja inimõigusi kaugeltki sellisel kujul nagu meie kaasaegne läänemaailm. Igasugused mässud suruti maha veriselt. Kristlasi kiusati taga. Erinevate kampaaniate käigus konfiskeeriti nende vara, neid peksti, piinati ja vangistati, löödi risti, visati kividega ja saadeti lõvide ette lõhki kiskuda.
Kõige selle keskel elavaile Jeesuse järgijaile kirjutas Peetrus: „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:11-13)
Kaks linna
Johannese Ilmutusraamatus kirjutatakse kahest linnast. Üks on Jeruusalemm, mille kuningas on Jeesus Kristus ja mille kodanikud on Jeesuse järgijad (Fl 3:20; Ef 2:19; Hb 11:10). See linn on meile kättesaadav ainult Jeesuse päästva armu kaudu.
Teine linn on Paabel, maine linn ja patu tulem. Seda maist linna iseloomustab himu maise ülemvõimu järele.
Me elame praegu selles maises linnas. Selles maises linnas oleme me alati teel, mitte kunagi kodus. Sest meie lõppsiht on taevases Jeruusalemmas.
Augustinus Hippost oli see, kes tegi kuulsaks kahe linna motiivi. Ta kirjutas, et me kristlastena peame piirama oma lootust, mida me paneme ükskõik, millisele poliitilisele süsteemile. Augustinuse veendumus oli, et kristlased saavad elada ustavate kodanikena väga erinevate poliitiliste jõudude valitsemise korral. Kristlaste kohus on järgida nende poliitiliste ühiskondade seadusi, tavasid ja institutsioone, kus nad elavad. Tingimusel, et need seadused, tavad ja institutsioonid ei takista neid kummardamast ja teenimast Jumalat. Poliitilised süsteemid võivad tulla ja minna, kuid meie taevase linna kodakondsus jääb.
Me teame suures pildis, et täielik õigus ei ole selles maises linnas võimalik. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:13) See maine linn hävineb. Ja õigus elab selles tulevases linnas, mitte siin.
Jeruusalemma kodanikud Paabeli elanikena
Ja siiski, kuigi me oleme uuestisündimise läbi Jumala tulevase linna kodanikud, on meie osa taotleda selle linna heaolu, milles me elame. Just selline oli prohvet Jeremija üleskutse juutidele, kes olid viidud Paabelisse asumisele: „Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:7)
Meie maine linn saab pakkuda meile heaolu. Ja me saame osaleda selle saavutamises. Kuigi see heaolu ei ole võrreldav heaoluga, milleks me oleme loodud ja lunastatud.
Mõelgem näiteks rahule. Elu selles maises linnas ei iseloomusta iialgi see rahu, mis on saadaval ainult Jeesuses Kristuses. Aga ometi jagame selle maise linna kodanikega sarnast igatsust maise rahu järele. Ja me võime liituda nendega, et otsida rahu nüüd ja praegu.
Kuid meie taotlus ei pea olema ega saa olla teha Paabelist Jeruusalemma. Me ei saa panna Paabeli elanikke elama Jeruusalemma põhimõtete järgi. Võitlusega kogu ühiskonna moraalse palge eest ei olnud omas ajas hõivatud ei Peetrus ega Paulus ega ka asumisel olevad juudid Paabelis. Jeesus käis „linnast linna ja külast külla ning jutlustas ning kuulutas evangeeliumi Jumala riigist“ ja parandas „kõik haigused ja kõik nõtrused“ (Lk 8:1; Mt 9:35). Sama tegid apostlid.
Murdelised ajad
Elame ilmselgelt murdelisel ajal. Kogu maailmas on kasvav rahutus. Igas mõttes toimub polariseerumine.
Ja milline on meie osa selles? Igagi ärksam inimene tahab ju ka märgilistes sündmustes kaasa lüüa.
Anton Hansen Tammsaare kirjutab oma „Tõe ja õiguse“ seeria III jaos murdelisest ajast 1905. aasta revolutsiooni ümber Eesti ühiskonnas. Eestimaal toimuv oli muidugi osaks laiemast rahutuse liikumisest terves Euroopas ja kaugemalgi.
Suuremates linnades kogunevad üliõpilased ja töölised koosolekuteks, kus kõneldakse inimeste võrdsusest ja vabadusest. Kihutuskoosolekute kõnelejad räägivad üks ülevamalt kui teine. Peategelase Indreku vana koolivend Otstaavel väljendab, kuidas need kihutuskõned panevad tal kihvad kasvama ja ta tahaks näha verd.
Isegi tavalised inimesed, kes on kogu eluaja ainult korralikud ja kuulekad olnud, lähevad sellisel ajal rahutuks.
Näiteks Joosep Bõstrõi, vabriku raamatupidaja, on eluaeg korralik ja kuulekas mees olnud. Nüüd, vanas eas, vaatab ta neid mässavaid noori ja talle tuleb pähe, et ta on kogu oma elul lasknud raisku minna. Tal on tuline kahju, et tema ei ole ilmaski kellelegi hirmu peale ajanud. Sest siis oleks kõik teisiti olnud.
„See hirm ongi, mis mulle meeldib, liiatigi kui mõelda, et elad kogu elu ja pole kunagi ajanud ühelegi elavale hingele hirmu peale. Tõsi jutt! Varblasedki ei karda mind õieti /../. Ja siis mõtlen ma mõnikord – need mõtted tulid mul alles hiljuti, – et mis oleks, kui võiksin äkki teistele hirmu nahka ajada? Kui saaksin nõnda teha, et äkki varblased hakkavad mind tõelikult pelgama ja ühes varblastega ka kassid, koerad ja lõpuks isegi inimesed, näiteks meie pearaamatupidaja, insenerid, kas või direktor ise. Mina istun kõveras oma puldi otsas, aga nemad kardavad, nemad värisevad.” (Tõde ja õigus III jagu, 4. peatükk)
Ka tavaline inimene tahab nüüd tõusta ja osaleda otse millegi mõjutamise juures. Ajada ennast puhevile ja teha midagi, mis ajaks tema üle otsustajatele ja valitsejatele hirmu peale.
Tammsaare kujutab ühiskonda nagu vabriku masinat, mis peab auru välja laskma. Ühiskond lasi neil päevil ka auru välja. Sest oli põhjust. Miski oli nii hirmsasti kogunenud. Noored mehed käisid punalipu all linna servas metsas end üles kihutamas. Ja Indrekki sattus esimest korda mäsu keskele ja tundis vajadust sandarmeid ja politseid teravate servadega raudkividega loopida ning tundis rõõmu, et politseiülem ainult teiste talutades koju tagasi sai.
Ja lõppeks tehtigi revolutsiooni. Ja tehti veel. Aga kas siis tuli õigus meie maale?
Kuidas Paabelis koos teistega elades toime tulla
Ühiskondlik konsensus mureneb. Inimesed teadvustavad aina enam, et nende vaated erinevad üksteise omast drastiliselt. Samal ajal koguvad hoogu sellised sotsiaalsed nähtused nagu individualism ja autonoomia, mis on ära söönud usalduse ühiskondlikesse institutsioonidesse nagu ettevõtlus, meedia, valitsus, kirik ja isegi perekond. Ükski uus suundumus ei ole asendanud varem eksisteerinud konsensust.
Sellessamas kontekstis me küsime, et milline on siis meie ühine pind. Isegi kui me ei nõustu, mis on ühine hea?
Timothy Keller ja John Inazu on kogunud kokku peale nende veel kümne autori lood sellest, kuidas elada Jumalale ustavalt erinevusi täis maailmas (Timothy Keller ja John Inazu “Uncommon Ground: Living Faithfully in a World of Difference“).
Keller ja Inazu pakuvad, et meile on selles maailmas elamisel abiks mh kolm omadust: alandlikkus, kannatlikkus ja sallivus. Need on need omadused, millega Paulus kutsus Efesose kristlastele kirjutatud kirjas Jeesuse järgijaid elama.
„Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses…“ (Ef 4:2)
Alandlikkus meenutab meile, et meie arusaamine on piiratud. On täiesti kindel, et meil ei ole kõikides, võibolla paljudes asjades õigus ja pole seega kindel, et „teised“ eksivad. Me saame olla kindlad küll ühes asjas: Jumal on meid päästnud usu läbi, mitte meie headuse ja kõige täiusliku mõistmise kaudu.
Kannatlikkus julgustab kuulama, küsimusi esitama ja mõistma. Kannatlikkus ei too meid ilmtingimata teistega asjadest sarnasele arusaamisele. Aga meie kannatlikkus põhineb meie teadmisel, et selle maailma loo lõpp on juba ette teada. Me võime Jumalaga koos vaadata sellele maailmale lootusega, mitte ängistava ärevusega. Meie lootus on Jeesuse Kristuse surmal, ülestõusmisel ja igavese elu tõotusel.
Sallimine on üksteise uskumuste ja teguviisi talumine, millega me pole üldse nõus. See ei tähenda, et me need omaks võtame. Igaühel meist on tõekspidamisi, mida keegi teine peab täielikuks eksituseks. Selleks peame kellegi armastuses sallimiseks lahutama inimese tema ideedest.
Maailmas toimuvaid arenguid jälgides võime tähele panna, et meil inimkonnana jääb järjest vähemaks neid inimesi, kes on võimelised kaasa tundma, mõistma ja rääkima näost näkku nendega, kellel on meist erinevad vaated ja uskumused.
Ja kui meie ühiskond ei suuda toota selliseid inimesi, kes räägivad üle laiutavate lõhede, kes räägivad ühtaegu veendumuse ja samas empaatiaga, räägivad tõde armastuses (Ef 4:15), siis seda olulisem on, et Jumala kogudus toodaks selliseid inimesi.
Keller ja Inazu meenutavad, et Kristus kutsub meid: ma vormin teid, ma kujundan teid ümber inimesteks, kelle iga mõtet ja tegu iseloomustavad usk, lootus ja armastus. Ja kes siis räägivad ja tegutsevad maailmas alandlikkuse, kannatlikkuse ja sallimisega.
Kuidas me kohtleme neid, kes on meie sõbrad, aga kellel on meist erinevad tõekspidamised? Me oleme nendega ju enamat kui lihtsalt sallivad? Me naerame nendega koos. Nutame nendega koos. Leiname koos ja rõõmustame koos.
Ja kuidas on nendega, kes eiravad meid või on meie suhtes koguni vaenulikud? Sama. Jeesus ei öelnud, et püüdke sallida oma vaenlasi. Ta ütles, et neid tuleb armastada. Ja tänu Jumalale, et Ta ei piirdu meie sallimisega, vaid on meid nõnda armastanud, et on meie eest andnud oma ainusündinud Poja.
Kõigile kõigeks
Paulusel oli oma aja erinevuste rägastikus selge elamise viis. Ta embas kõiki oma aja võitlevaid pooli. Tema eesmärk oli inimesi sellest maisest linnast suunata tulevase Jumala linna kodanikeks. Paulus kinnitas, et kuigi ta oli sõltumatu kõigist ja ta oleks võinud tegeleda oma vabaduse realiseerimisega, hakkas ta vabatahtlikult kõikide orjaks, et võita võimalikult palju inimesi Jumala riiki. Ta püüdis samastuda erinevate inimestega nende erinevates vaatenurkades, kuigi ta ei olnud päriselt nendega ühes paadis, et igal juhul kedagi päästa (loe 1Kr 9:9–22).
Ja selleks, et täita Jumala ülesannet, ei ole Jeesuse järgijate osa kaasa minna selle enam ja enam polariseeruva maailma kisakooride ja vihaga. Me oleme siin maailmas selleks, et kutsuda kõiki inimesi meeleparandusele. Et kutsuda kõiki paganahõime, suguharusid, keeli ja rahvaid kummardama Jumalat, sest tema kohtutund on tulnud.
Johannese ilmutusraamatu lõpusalmides on viide maailma polariseerumise kohta enne Jeesuse tagasitulekut. „Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!“ (Ilm 22:11)
Selles ettekuulutuses ei ole juttu maailma või Eesti ühiskonna jagunemisest reformierakonna või EKRE poliitika pooldajateks. Või seksuaalvähemuste õiguste poolt või vastu võitlejateks. Või vakseriteks või antivakseriteks. Vaid on jutt õigetest ja ülekohtustest.
Meie palved ei keskendu ühes või teises ühiskondlike rahutuste pooles olijate tõusule või langusele. Meie palume ja anume, et kõik tuleksid pääseteele. Et paljud sellest maisest linnast, kus me koos elame, võiksid saada taevase linna kodanikeks.
Ja kiirendagem selle päeva tulekut, mil Jumal loob uued taevad ja uue maa, kus elab igavesti õigus!
Ivo Käsk on Balti uniooni esimees
In English