Vene vägede rünnaku tõttu on 3,8 miljonist ukrainlasest viimase kuu aja jooksul saanud sõjapagulased väljaspool riiki, Ukrainas on sõja eest pidanud pagema 6,5 miljonit inimest. See on alates II maailmasõjast suurim põgenikelaine Euroopas. Õõvastavad pildid, mida oma ekraanidelt näeme, ehmatavad meid, sest see kõik toimub meie enda koduukse ees.
Kui pommid ja raketid tabavad kodusid, tavainimesi ja taristut ja … kõike, võib tekkida mõte, et kirikutel selles riigis ei jää üle muud kui kustutada tuled, lukustada kirikuuksed ja jääda vait. Jah, nad palvetavad, ja meie koos nendega.
Kuid praegu tuleb välja, et adventkogudus Ukrainas ei ole valmis tulesid kustutama ja nad ei käi vaikselt ringi. Ukraina koguduse juht Stanislav Nosov on näinud sõja tagajärgi. Oma e-kirjas adventist.no (Norra koguduse koduleht) selgitas ta, et vaatamata kujuteldamatule kannatusele kogeb kogudus praegu ootamatuid õnnistusi.
„Meil on imeline võimalus levitada evangeeliumi,“ ütles koguduse meediajuht ja Hope kanali kohalik juht Maksim Krupski. „Mul ei ole täpseid arve, aga ma arvan, et 30% meie koguduse liikmeskonnast on jäänud koduta ja pagenud sõja eest.“ Koguduses, mille liikmeskond on 43 307, tähendab see veidi alla 13 000 adventisti, kes on kaotanud oma kodu.
„Praegu on võimatu täpseid arve öelda, kui palju on meie seast haavatuid, aga me teame, et kaks koguduseliiget on surnud. Kaks õde Mariupolist, kes tulid keldrist välja vett võtma, said pommitabamusest surma.“
„Mõned koguduse hooned on hävitatud, kuid neid, mis on alles, kasutatakse põgenikekeskustena. Koguduse üle 40 koolimaja on kinni ja õpetamine toimub interneti vahendusel. Ukraina kõrghariduse keskus on saanud väikseid kahjustusi ja on samuti praegu suletud. Nii töötajad kui ka tudengid on evakueeritud. See piirkond on okupeeritud ja seal käivad aktiivsed lahingud, meil ei ole infot linnakus toimuva kohta.“
Nosovi hääles on korraga kuulda nii masendust kui ka lootust. „Me ei tea, mis edasi saab. Kõik on Jumala käes. Aga me teame, et Tema käed on õnnistanud ja andnud lootust. Seitsmenda päeva adventistide kogudus ise on hõivatud õnnistuste jagamisega. Meie pastorid aitavad iga päev inimeste evakueerimisega lahingupiirkondadest. Nad pakuvad peavarju, meditsiiniabi, toitu, informatsiooni ja koos palvetamist.“ Krupski kirjeldab seda kui tavapäraseks saanud rutiini.
„Meie koguduse liikmetel on puudu toidust, veest ja toasoojast. See on humanitaarkriis. Lisaks sellele elavad nad pidevas surmahirmus,“ räägib Krupski, lisades loo vaprast pastorist, kes pääses ime kombel, et seejärel uusi ja uusi inimesi päästa. Pastor Mõhailo Prodanjuk Tšernihivist, mis asub Kiievist põhja pool, koges, kuidas Jumal ta päästis, kui pomm tabas kirikut, kus olid tema ise ja kogu tema pere. Pärast seda on ta aidanud päästa väga paljusid inimesi, seades iseennast ohtu.
Seep ja supp
Mõeldes kõigile nendele tragöödiatele, mis igas küljes aset leiavad, võiks Nosovi hinnangul mõelda, et supp ja seep on parim, mida kogudus praegu anda saab, ja parim pääsetee on Ukrainast ära minna. Kuid Nosov sõnas, et on midagi rohkemat, on palju suuremaid imesid.
„Ukrainlased on avatud vaimulikele teemadele ja Jumalale. See annab meile võimaluse kuulutada evangeeliumi, kuna inimesed on praegu vastuvõtlikumad. Surma ja hävingu varjus otsivad inimesed Jumalat, see on kõige suurem ime. Nad ei küsi, miks Jumal seda sõda lubab, vaid otsivad lähedust Temaga.“
„Kõik meie pastorid töötavad praegu ületundidega ja aitavad nii paljusid kui võimalik. Aga nad peavad ka jutlusi ja meie kirikutes on praegu rohkem inimesi kui kunagi varem.“
Kirikud, mis ei ole hävitatud, toimivad tavapäraselt ja seal toimivad nii hingamispäevakool kui ka jumalateenistused.
„Ma usun, et adventistide mõju Ukrainas on kahe- või kolmekordistunud,“ sõnas Nosov. „See on imeline õnnistus. Osa sellest tuleb meie pastorite ennastsalgavast tööst, kui nad kuulutavad päästvat evangeeliumi elu ohustavates tingimustes. Suures osas tuleb see meediatööst, mida kogudus praegu teeb. Hope Channel annab iga päev kell 11 ja 18 eetrisse otsesaateid. Krupski rõhutas, et meediaosakond teeb kõik endast oleneva vaatamata oludele. „Pärast esimest sõjašokki on adventkogudus Ukrainas keskendunud lõpuaja sõnumitele Taanieli ja Ilmutusraamatus. Evangeelne sari algab aprillis.“
„Meil on siiani olnud 30 ristimisteenistust, kus on ristitud 30 inimest. Tänu Jumalale selle eest,“ sõnas Nosov.
Mis edasi saab? Keegi ei pea sellele küsimusele vastama. Meie ei tea vastust. Kui Venemaad saadab edu, siis on usuvabadus ohustatud. Aga me teame, nagu aeg siiani on näidanud, et relvad, pommid ja kaotused toovad inimesi Jumala juurde.
In English