Ligimesearmastusest

Inimese armastus on kummaline ja tundub, et tohutult isiklik teema. Sageli paneb see inimesi nii kirikus kui ka väljaspool armastust pilkama või lausuma sarkastilisi repliike, et varjata selle sõna pärast oma ebamugavust. Me nimetame seda imalaks ja liigkasutatud süžee-elemendiks, kuid oma mõtete salakambris peame seda hoopis unelmaks. Olen saanud Jumala Sõna uurides ja lugedes palju sügavaid õppetunde, kuid üks neist on eriliselt jäänud minu mõtetesse kajama. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus pärast paasasöömaaega ja jalgade pesemist oma jüngritele järgmist: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ Oma läheneva surmaga silmitsi seistes on Jeesusel südamel vaid üks mure: armastus.

Maailm õpetab meile, et armastust tuleks näidata ja väljendada ainult kõige lähedasematele, meie kallimatele, perekonnale, ainult kõige lähedasematele sõpradele… ja sedagi ainult teatud piirini. Maailm ütleb, et me ei tohiks usaldada oma südant täielikult teistele, sest nad võtavad selle ja kasutavad seda meie vastu, me peaksime usaldama ainult iseennast. Ometi ütleb Jeesus hoopis vastupidist. Armastage nii, nagu mina olen teid armastanud, isegi reeturit endi seas. Armastage kogu oma olemusega, ka selle hinna tipus. Olles olnud üks neist lugematutest inimestest, kes on kogenud, et nende kiindumust ära kasutatakse ja nende vastu pööratakse, on mul varem ja sageli ka praegu tõeliselt raske inimesi kogu südamest armastada. Kuid minu teenimisaastate jooksul on Jumal võtnud oma missiooniks lasta mul kogeda, miks on avatud armastamine ilma diskrimineerimiseta nii oluline.

Tegelikult algas too õppetund juba palju varem, siis kui oma elu Jumalale andsin. Aga alustan lugu veidi hilisemast ajast, kui ma juba Newboldi sisenesin ja kohtasin tüdrukut, kes kandis oma südant kõigile nähtavalt peopesadel. Ta astus klassiruumi valju pulbitseva energia ja kergelt ilmuvate naeratustega ning ma teadsin, et tahan teda endale sõbraks. Kulus mitu kuud, mil ma teda kohmetult jõllitasin ja mitmetel seltskondlikel koosviibimistel juhuslikult temaga koos osalesin, kuni ühe kuuvalge õhtuni. Kõndisime kahekesi koos tagasi ühiselamusse ning öökatte varjus jagas ta minuga muret, mida tavalise tuttavaga kergelt jagada ei sooviks. Nii saigi jää lõpuks murtud, saime sõpradeks. Minu meelehärmiks kaasnes sellega ka teadmine, et ka tema oli vaadanud üle selle klassiruumi ja tõotanud minuga sel esimesel päeval sõbraks saada, mida ta asus siis saavutama oma tavapärase elava vestluse ja võluva iseloomuga. Tema pingutusi tervitas aga minu koostöövõimetu vaikimine ja tema sõnul kergelt tüdinud ilme, mis pani teda aja möödudes mõtlema allaandmisele. Nüüd mõtlen õudusega sellele tagasi, mis oleks olnud siis, kui ta olekski alla andnud enne, kui jõudsime paljastada oma vastastikuse sõprusesoovi. Veelgi hullem, kui paljud teised inimesed tõesti loobusidki pingutamast ning kelle sõprust ma ei saagi eal tundma?

Sellest päevast peale vandusin endale veel kord (sest see on vaid üks lugu paljude sarnaste seas), et püüan alati läheneda inimestele läbipaistva südamega ja valmisolekuga armastada nii, nagu Jeesus seda tegi. Nüüd inimestega töötades on mul olnud kirjeldamatu rõõm kohtuda erineva taustaga inimestega. Tõde on see, et kõik kardavad oma südant näidata, kuid igal inimesel on midagi ainulaadselt armastusväärset, mida me kõik saame avastada. Ja selleks, et see ühendus tekiks, peame esmalt astuma välja armastuses, olles valmis jagama oma tähelepanu meie ees olevate inimestega. Sa ei saa kunagi teada, millised kalliskivid sind ümbritsevad, enne kui uurid neid ja vaatad, kuidas valgus murdub läbi nende hinge tahkude ja lõigete, luues vikerkaari sinu ümber.