Adventistidest lapsevanemate südantlõhestav küsimus: „Miks nad ära lähevad?“

Andmed on ühemõttelised: jääk on ohustatud liik

Seitsmenda päeva adventistide kogudus kaotab oma noori. See on tõde igal pool, eriti aga globaalses põhjas, mis on majanduslikult heal järjel, kus asuvad ilmalikud riigid, kus omakorda valitseb postmodernne ja postreligioosne kultuur. Aga see fakt peab paika igal pool – meie lapsed hülgavad meie usu.

Esiteks, andmed. Seitsmenda päeva adventistide kogudus kaotab oma liikmeskonda igal pool ja palju. Meil on üle 50 aasta väga üksikasjalikke andmeid inimeste kohta, kes on meie kogudusega liitunud (ristimise või usutunnistuse teel); meil on andmed surmade ja kogudusest lahkunute kohta – olgu nad kogudusest välja jäänud või kelle liikmelisuse kohta öeldakse, et nad on „kadunud“. Selle poole sajandi pikkuse perioodi kohta on meie kadu 41%, kui surmasid mitte sinna sisse arvata. Meie koguduseperest lahkuvad elavad inimesed – teatud piirini on see alati kinni inimese tahteavalduses, isegi kui lahkumine ei ole vabatahtlik (näiteks osaduse kadumise tõttu), kuna koguduse liige tegi valiku toimida viisil, millega kaasnes lahkumine. Teistel juhtudel (kui koguduseliige palub end koguduse liikmeskonnast välja arvata või me ei tea, mis temast on saanud) on kogudusest eemale jäämine ilmselgelt vabatahtlik. 

Silmitsi andmetega 

Me teame, et viiest koguduseliikmest lahkub kaks. Aga millal nad lahkuvad – missugusel eluperioodil?

Selles osas meil ei ole nii häid andmeid, kuna enne viimasel ajal kasutusele võetud digiteeritud liikmelisussüsteeme ei kogunud me andmeid koguduseliikmete vanuse kohta, me teadsime vaid seda, kas nad on meie koguduse liikmed või jumalateenistuste külastajad. Selle aastakümne lõpuks, kui süsteemid on igal pool ühtlustatud, saame selgema pildi sellest, mis vanuses koguduseliikmed jäävad ja mis vanuses lahkuvad. Kuid meil on siiski teatud näitajad selle kohta, kui suure osa sellest 41%-st, kes lahkuvad, moodustavad noored.

Esiteks on meil teavet uurimustest, mis on viidud läbi endiste koguduseliikmete hulgas. Selliseid uurimusi on keeruline teha, kuna sellist andmebaasi, kus oleks olemas kõik endiste adventistide aadressid, ei ole olemas. Sellest tulenevalt peab tulemuste hindamisel olema tähelepanelik. Sellegipoolest on tähelepanuväärne, et 62,5% lahkunutest tunnistas, et nad olid koguduse liikmelisuse peatamisel noored täiskasvanud.¹ Tähelepanu peab pöörama ka sellele, et selles uurimuses on koos üleilmsed andmed. 

Teiseks, kui me vaatleme neid paiku, kus koguduse liikmeskonnaga seotud andmed on juba digitaalsed, siis on meil olemas andmed ka inimeste vanuse kohta. Suures osas meie kogudusest on andmed ikka veel paberil ja vanades süsteemides, kus liikmeskonda vaid loendatakse ning muud infot ei koguta, kuid samas on piisavalt neid koguduse organisatsioonilisi üksuseid, mis kasutavad uusi liikmelisussüsteeme, neid andmeid saab kasutada üleilmse esindatuse näidisena. Me teame, et noored (35-aastased ja nooremad) moodustavad koguduse liikmeskonnast 51% ja alla 18-aastased moodustavad 14%. Aga siia hulka kuuluvad vaid need, kes on juba koguduseliikmed, seega on noorte osakaal kohalikes advent­kogudustes suurem (teatud kohtades oluliselt suurem), kuna statistika ei hõlma teismelisi ja lapsi, kes pole veel ristitud. Me ei tea seda, kui paljud lapsed ja teismelised langetavad valiku mitte ristitud saada. Me ei tea nende paikade kohta, kus liikmeskonna auditit pole tehtud, kui paljud teismelised ja noored täiskasvanud, kes on meie andmesüsteemis märgitud, on enda sees langetanud otsuse kogudusest eemalduda – meie süsteemis ei ole selle kohta märget.

Me teame erinevate andmebaaside põhjal, et mitme miljoni koguduseliikme keskmine vanus on 38 aastat ja 2 kuud. Vastandina sellele näitab Põhja-Ameerika divisjoni (NAD) tellitud uurimus, et Põhja-Ameerika koguduseliikmete keskmine vanus aastal 2008 oli 51 aastat! Selle uurimuse järeldus oli, et võrreldes USA ja Kanada rahvastikuga on „adventistid üle 55-aastaste ja vanemate seas üleesindatud“ ja üldiselt „alaesindatud vanusegrupis alla 45 aastat“ ning eriti alaesindatud nende seas, keda nimetatakse millenniaaliseks (sündinud 1977–1994, kes on praegu vanusevahemikus 20 kuni varased 40ndad).² Viimase aja andmed näitavad, et olukord ei ole võrreldes 2008. aastaga paranenud: 2018. aasta üleilmsest liikmeuuringust selgus, et 58% NADi vastajaid olid üle 55-aastased ja selle piirkonna vastajate keskmine vanus oli 57 aastat.³

Andmete ja reaalsuse vahel

On tõsi, et eAdventist liikmelisussüsteem, mida NAD kasutab, näitab teismeliste ja noorte täiskasvanute suuremat osakaalu kui uurimused. Kuigi ristimised kantakse regulaarselt süsteemi sisse, ei ole neid andmeid alates sisestamise ajast auditeeritud. Paljud noored, kes on ristitud ja kes on koguduseliikmetena kirjas, ei osale enam koguduse tegevustes ja enda otsuse järgi ei ole nad enam seitsmenda päeva adventistid. Meie ametlikud andmed ei ole reaalsusele järele jõudnud. Andmebaas näitab teooriat, uurimused tegelikkust. Teisisõnu: on ilmne, et kogudusel Põhja-Ameerikas on suuri raskusi sellega, et hoida noori koguduses.

Me teame, et see fenomen ei ole ainuomane Põhja-Ameerikale. Tänu sellele, et NAD on pikka aega liikmeskonda puudutavat infot digitaalselt pidanud, saame sealt detailsemat infot.

Ja kolmandaks, me pöördume koguduse praeguse ja pikaajalise liikmeskonna statistika poole. Me teame, et kogudus hakkas statistikat koguma alates 1965. aastast, alates sellest ajast on meile teada, et suremus (surmade arv tuhande inimese kohta rahvastikus) Euro-Aasia divisjonis, Inter-Euroopa divisjonis ja Trans-Euroopa divisjonis on igas divisjonis kõrgem kui selle divisjoni piirkonna rahvastikus. Millest see pealtnäha segadusseajav tõdemus pajatab? See tähendab, et koguduse liikmeskond on vanemapoolne. Teoorias tähendab adventsõnumi tervisesõnum seda, et adventistide eluiga peaks olema kõrgem kui muus elanikkonnas. Kui see on kõrgem, siis see näitab, et kogudus koosneb eakatest. Seega, isegi kui koguduse liikmeskonna andmeid nendes kolmes divisjonis veel digiteeritakse, näitab statistika meile, et Euroopa kogudus on vananev kogudus – hallipäine kogudus. Meie ristitud noored lahkuvad ja adventlapsi ei ristita – või kehtivad mõlemad tõdemused. 

Kui me vaatame üht Põhja-Aasia ja Vaikse ookeani divisjoni, Jaapani uniooni, näeme sama olukorda: adventistide suremusmäär on kõrgem kui terve rahva suremusmäär. Kuid Jaapanis on vanim elanikkond kogu maailmas – 28% jaapanlastest on 65-aastased või vanemad. Meil ei ole Jaapani kohta üksikasjalikku vanuseandmestikku, kuid me teame, et sealne koguduse liikmeskond on vanem kui maailma kõige vanem rahvastik.

Põhja-Ameerika, Euroopa ja Jaapan – kolm piirkonda, kus vananev kogudus on silmitsi ebakindla tulevikuga ja vajab helgeks tulevikuks noorte elujõudu. 

Põhjuste otsinguil

Kõik andmed, mis meil on – alates vanadest liikmeskonna statistikatest kuni uute ja üksikasjalike andmebaasideni ja koguduse liikmeskonnauuringuteni –, räägivad meile, et meil seitsmenda päeva adventistidena on probleem oma noorte hoidmisega. Me kaotame oma lapsi ja see kehtib igal pool.

Tõsi, teatud paikkondades on kogudus väga noor – eriti Ladina-Ameerikas, Sahara-taguses Aafrikas ja teatud piirkondades Kagu-Aasias. Aga see on suuresti tänu evangeelsele edule. Pole ühtegi sellist piirkonda, kus kogudus ei kannataks noorte koguduseliikmete lahkumise tõttu.

Mis on selle põhjus? Kui andmed näitavad, et meil on probleem, siis mis seda põhjustab? Meil ei ole kuulikindlat vastust, kuid 2013. aasta ja 2018. aasta liikmeskonnauuringutest on siiski abi. 

2018. aasta uuringus olid 7 inimest 10st (n = 55,554) täiesti nõus väitega, et „ma sain ühe või mõlema vanemaga rääkida usulistel teemadel“.⁴ See annab mõista, et uskude teemal on hea põlvkondadevaheline kommunikatsioon, kuid samas: need, kes ei ole enam koguduse liikmed ja kes ehk ei saanud oma vanematega usu teemadel rääkida, ei osalenud selles uuringus. Sellegipoolest saame järeldada, et peame põhjuste otsimiseks vaatama mujale.

Üks põletavamaid avastusi, mille nii 2013. kui ka 2018. aasta uuring andsid, on see, et perekondlike teenistuste arv on väga madal. 

Joonis 1. Perekondlike teenistuste osakaal 2013. aasta uuringu järgi (n = 26,809)⁵

2013. aastal oli igapäevane perekondlik teenistus vaid 36% vastanute peres ja ka nende osakaal, kes pidasid perekondlikke teenistusi kord või rohkem nädalas, oli alla 60%. Üks kuuest vastajast ütles, et neil ei ole kunagi olnud perekondlikke teenistusi. Kahes divisjonis ületas nende osakaal 20% piiri.⁶

Tunnistades regulaarsete pereteenistuste üliolulist osa, on üleilmse koguduse strateegilisse plaani kirjutatud üks tegevusnäitaja: koguduseliikmete regulaarse piibliõppe ja pereteenistuste märkimisväärne kasv. 2013. ja 2018. aasta vahele jäänud viie aastaga võis näha koguduseliikmete regulaarse isikliku piibliuurimise kasvu, kuid missugune oli tulemus pereteenistuste vallas?

Joonis 2. Pereteenistuste sagedus 2018. aasta uurimuse järgi (n = 56,850)⁷

Nende osakaal, kes kinnitasid igapäevaste pereteenistuste toimumist, kasvas, kuid vaid ühe protsendi võrra, ent nende osakaal, kes vastasid „mitte kunagi“, kasvas 21 protsendini. 2013. aasta uurimus oli 2018. aasta omast poole väiksema mahuga ja selle veaprotsent oli +/- 3 protsenti; 2018. aasta uurimuse veaprotsenti oli +/- 1. Seega, 2013. aasta tulemus võinuks olla 19% ja 2018. aasta tulemus 20%, ühe protsendi asemel pigem 5 protsenti. Vaatamata statistilistele nüanssidele on see osakaal kahtlemata kasvanud. Samal ajal on vähenenud nende osakaal, kes kinnitasid pereteenistuste toimumist mitu korda nädalas. Kokkuvõtteks võib öelda, et regulaarsete pereteenistuste kasv kui üleilmse seitsmenda päeva adventistide koguduse strateegiline eesmärk ei andnud tulemusi ja on läbi kukkunud. Pigem näib, et me liigume vastupidises suunas. 

2018. aastal lisati uurimusse küsimus, mida 2013. aastal ei olnud ja seegi oli märkimisväärne. Küsiti, kas vastajal oli lapsepõlve kestel „hommikune või õhtune pühendushetk ühe või mõlema vanemaga, kas see oli tavapärane perekondlik praktika“ (n = 55,687). Nende osakaal, kes sellega üldse ei nõustunud, oli 21%, veidi rohkem kui nende osakaal, kes olid sellega täiesti nõus, mis oli vaid 20%. „Nõus“ ja „täiesti nõus“ andsid kokku veidi vähem kui pool vastanutest. 20% vastas „ei kehti minu kohta“, kuna nad olid kasvanud väljaspool kogudust. Aga teised vastused näitavad, et regulaarsed pereteenistused ei ole tänapäeval tavapärane vaimulik praktika, kuid lisaks sellele: see ei ole olnud meie tavapärane vaimulik praktika juba mõnda aega.

Kui vaatame tagasi meie küsimustele, tekib pereteenistuse kohta käivate andmete põhjal küsimus: kas uurimuste kaudu on teada saadud, kuhu koer on maetud? Kas me oleme sõnastanud põhjuse, miks meil ei õnnestu hoida nii paljusid noori? Siin on palju ohumärke. Me näeme tõendeid selle kohta, et pereteenistuste osakaal väheneb, teine suundumus näitab, et liikmeskond ammendub, eriti noorte seas. Kuid me ei saa öelda, et üks on tingimata teisest põhjustatud – selle järelduse tegemiseks oleks tarvis rohkem tõendeid. On tähelepanuväärne, et 2013. ja 2018. aastal uuritud olid peamiselt seitsmenda päeva adventistide koguduse liikmed (97,25% ja lisaks neile veidi mitteliikmeid, kes osalesid küsitluse väljajagamise ajal hingamispäevakoolis või koguduse jumalateenistusel). Missugune oleks pereteenistuste osakaal endiste adventistide seas? Kui sealt selgunuks veelgi kehvemad näitajad, olnuks see kinnitav tõend kausaalse suhte toimimisest. See oleks tulevaste uurijate jaoks hea uurimisteema.

On üks punkt, mille tahaksin veel sõnastada: meie süsteemne ebaõnnestumine peredena pühendushetki veeta ei aita meid noorte eemaldumise probleemi juures. Kui aina enam peresid otsustab koos ja regulaarselt pühendushetki veetma hakata, teeks see kindlasti palju head. Ellen White kirjutas pereteenistustest kui millestki, mis peab seisma eraldi inimese isiklikust piibliuurimisest. Ta kirjutas: „Perede kokkusaamisel peaks olema ülestõstev ja pühitsev vägi, alles siis saab Kristuse usk selles kodus oma täieliku mõõdu; siis on pereteenistusel ülesehitav ja jumalik mõju, selle asemel et selle eesmärk oleks ühel kindlal ajal kõik koos kokku saada.“⁸ Kui sageli mõtlevad vanemad või isegi lapsed pereteenistusest kui kohustusest? Ellen White kinnitab meile, et see on eesõigus – ja kui me mõtleme oma koguduse noorte adventistide kohutavale verejooksule, siis me vajame tingimata rohkem pereteenistuste „ülesehitavat ja jumalikku mõju“.

Me ei saa igavestele mõjudele mõeldes oma pereteenistuste praeguse olukorraga rahul olla. Me peame tegema kõik, et aidata noortel adventistidel jääda adventkoguduse perre – et nad saaksid osana sellest õnnistatud ja et nemad ise oleksid oma elujõu ja kirega kogudusele õnnistuseks. Pole kahtlustki, et noorte äravoolu küsimuses on ka administratiivne vastutus, kuid mina usun, et parim koht, kust alustada, on see, et meie ise veedame koos oma laste ja lastelastega rohkem aega Jumalast rääkides ja Teda ülistades.

Kui me palvetame koos, uurime Jumala Sõna koos ja laulame koos ja kui me teeme seda kõike elujaatavalt, siis muutume eeskujudeks, kes pakuvad haiget tegevale ja valusid täis maailmale alternatiivi. Perekond, kes teenib koos Jumalat, jääb kokku – igavesti. 

David Trim on üleilmse seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi arhiiviosakonna juht. 
 

[1] David Trim, “Foundational Research”, presentation at the Trans-European Division Nurture and Retention Summit (2018), https://www.adventistresearch.info/wp-content/uploads/NR2017TED_2.pdf, 13. slaid.

[2] Monte Sahlin ja Paul Richardson, Seventh-day Adventists in North America: A Demographic Profile (North American Division, 2008), http://circle.adventist.org/files/icm/nadresearch/NADDemographic.pdf, lk 5, 6 (tsitaat lk 5).

[3] Petr Činčala et al., North American Division Report: Global Church Member Survey 2017-2018 (2018) www.adventistresearch.info/wp-content/uploads/2017-2018-GCMS-NAD-final-public-report-pages.pdf, p. 19, cf. Karl G. D. Bailey et al., 2017-2018 Global Church Member Survey: Meta-Analysis Final Report (2019), http://documents.adventistarchives.org/Resources/Global Church Membership Survey Meta-Analysis Report/GCMSMetaAnalysis Report_2019-08-19.pdf, lk 19.

[4] Bailey et al., lk 25.

[5] David Trim, “Seventh-day Adventist Global Data Picture: Report on Global Research 2011-2013,” presentation to 2013 Annual Council, https://www.adventistresearch.info/wp-content/uploads/AC-2013-Statistical-Report-revised-1.pdf, 27. slaid.

[6] Ibid., 28. slaid.

[7] Bailey et al. lk 36, 37.

[8] Kiri 145, 1893 (8. märts 1893) (kursiiv lisatud).