Umbes kümme aastat tagasi avastasin ma tänu internetile ühe itaalia muusiku ja helilooja nimega Luca Turilli. Sellest ajast peale olen üsna mitu korda kuulanud tema kirjutatud laulu „Of Michael the Archangel and Lucifer’s fall“ („Peaingel Miikaelist ja Lutsiferi langusest“) – veidi rohkem kui veerand tundi kestvat heliteost, kus kirjeldatakse sõda taevas, saatana väljaheitmist maa peale ja Jeesuse lõplikku võitu tema üle. Kuna laul annab edasi Turilli enda kujutluse vastavatest sündmustest, ei tasu sealt otsida absoluutset teoloogilist paikapidavust, aga sellele vaatamata on laulus palju häid mõtteid. Mulle on eriliselt meelde jäänud sissejuhatus, mis võiks eesti keelde tõlgituna kõlada järgnevalt:
„Selleks et kaitsta kõike, mis on sulle kallis, võid sa lukku panna iga ukse, tõkestada iga tee, kahtlustada iga võõrast. Aga ükskõik, kui turvaliselt sa arvad end tundvat, on üks surmav oht, mida sa ei saa endast eemale hoida. Ja see on sinu oma hirm.“
Eesti keele seletav sõnaraamat nimetab hirmuks erutusseisundit, mida põhjustab selgesti tajutav hädaoht. Psühholoogiline kirjandus lisab hirmu mõiste seletusele teadmatuse aspekti – inimene on hirmul siis, kui ta ei tea, missuguseks võib ohtlik olukord kujuneda ja kuidas peaks sel puhul käituma. Kuna hirm on otsene vastus elu ähvardavale ohule, kutsub see esile kas võitlemis-, põgenemis- või tardumisreaktsiooni. Esimese reaktsiooni puhul saab inimene aru, et ta on jõu poolest ohust üle, ja astub enda kaitseks võitlusse. Teine variant, põgenemine, läheb käiku siis, kui oht on liiga suur ja oma elu päästmiseks on targem sellest eemale hoida. Ning viimast käitumisstrateegiat, tardumist, kasutatakse sel juhul, kui oht on väga suur, aga põgenemisvõimalus puudub ja ainus võimalik kaitsetaktika on igasugune tegutsemine lõpetada, et olukord enam hullemaks ei läheks.
Möödunud kahe aasta jooksul ikka ja jälle pead tõstnud viirus on endaga kaasa toonud küllaltki palju hirmu. Osalt on hirm praeguses olukorras kasulik. Kuna hirmutunde eesmärgiks on inimest hoiatada, aitab sellega arvestamine nii ennast aktiivselt kaitsta, suurema ohu eest kõrvale tõmbuda kui ka vajadusel tegutsemast lakata, et midagi enam halvemaks ei muutuks. Enamik – kui mitte kõik – viimasel ajal kasutusele võetud kaitsemeetmetest on ühel või teisel viisil hirmust juhitud. Hirm paneb inimese turvalisust otsima ja hoiab teda seega elus.
Samas mõjub pikemat aega hirmu all elamine kehale ja vaimule üpris kurnavalt. Hirmust on kasu otsese hädaohu korral, kui on vaja kohe tegutseda. Pikale veninud ohtlik olukord tekitab aga pideva hirmu õhkkonna, kus inimene ei karda mitte hetkel toimuvat, vaid seda, mis võib juhtuda kunagi tulevikus. Psühholoogide sõnul käivitab kujuteldava ohu kartmine kehas füüsilise reaktsiooni ning see omakorda võimendab kohutavat kujutluspilti, kuni inimene ei tee enam vahet tegelikkusel ja ettekujutusel. Selline hirm toob endaga kõige muu hulgas kaasa ebamõistliku käitumise, mis võib nii endale kui ka teistele sündivat kahju hoopis suurendada.
Koguduseliikmena olen ma leidnud, et korrapärane kirikuskäimine, teiste kristlastega suhtlemine ja vaimulikel teemadel vestlemine vähendab hirmu üsna suurel määral. Üksinda või oma kristlastest sõprade ja tuttavatega koos olles ei pruugi ma end ümbritsevat rahu märgatagi, aga kui jälgin uudiseid ja unustan ennast artiklite alt kommentaare lugema, tuleb kontrast teravalt esile. Veel silmapaistvamal kujul avalduvad inimeste kartused mitmesugustel sotsiaalmeediaplatvormidel. Jumala usaldamine ja üksteise julgustamine leevendab seevastu hirmu ning aitab säilitada kainet mõistust ja mõelda rahulikult läbi, mida oleks hetkel kõige targem teha. Teisalt tundub mulle jälle vahel, et just kaaskristlastega koos olemine muudab olukorra isegi õudsemaks. Vestlused eeldatavast peatsest maailmalõpust võiksid ju tuua südamesse kindlustunde, et Jumal kontrollib kõike ega jäta inimesi üksi. Mõnikord muutuvad niisugused jutuajamised aga võrdlemisi paaniliseks lõpuaja märkide otsimiseks, hirmust pimestatuna nähakse kõiges enda ümber toimuvas saatana kätt ning sellise suhtumise loomuliku jätkuna asub kogudus kaitsepositsioonile ja tõmbub endasse. Sel viisil võivad küll koguduseliikmed end veidi turvalisemalt tunda, aga samal ajal kaugenetakse maailmast – ning kahjuks mitte maailmast ideoloogilises mõttes, vaid maailmas elavatest inimestest, kes kogudusse ei kuulu.
Olen täiesti nõus sellega, et maailmas on palju halba ja inimkond ei muutu suures plaanis paremaks, vaid üha kurjemaks. Kuna elu on viimasel ajal kiiresti ohtlikumaks läinud, ei poolda ma ka arutute riskide võtmist ega turvanõuete eiramist. Samas ei arva ma, et kristlaste vaimulik põhieesmärk peaks olema iseenda kaitsmine ümbritseva halva eest, ning ammugi mitte ei tasu oma aega sisustada maailmas valitseva kurjuse kartmisega. Soovitus keskenduda selle asemel hoopis enda ja Jumala vahelise suhte arendamisele võib kõlada mõneti kulunult ja läbileierdatult, aga olen enda puhul korduvalt tähele pannud, et kui ma õpin paremini tundma Jumalat ja Temas leiduvat head, ei muretse ma enam nii palju selliste probleemide pärast, mille lahendamiseks mina kuigi palju ära teha ei saa. Just nagu eelmainitud Luca Turilli laulus, võin ma kindel olla, et Jeesus võidutseb kord kurjuse vägede üle. Maailm – sellisena, nagu mina seda tunnen – lõpeb varem või hiljem niikuinii, aga ma ei pea tulevaseks lõpuks hirmuga valmistuma. Selle asemel on mul võimalus leida Jeesuses rahu ja oodata rõõmsalt Tema tulekut.
Niisuguse rõõmu ja rahu kaudu liigub kogudus maailmast ühe külje pealt veel kaugemale, aga jõuab teisalt maailmale hoopis lähemale. Jumalalt saadud rahu vähendab põhjendamatut hirmu ja ümbritsevasse olukorda rahulikult suhtudes satub kogudus ideelisse vastuollu kartusest juhitud maailmaga. Samal ajal soovivad inimesed nii seest- kui ka väljastpoolt kirikut olla seal, kus nad tunnevad ennast hästi, ning kui kogudus seostub neile hea meele ja turvatundega, tulevad nad sinna. Praegu, jõuluajal, on kristlastel tavapärasest tunduvalt suurem võimalus näidata, et Jumala kogudus ei ole mitte sünge ja kohutav maailmalõpukuulutaja, vaid rahusadam hirmutavas maailmas. Jeesus on juba ühe korra Saatana võitnud ja tuleb kord taas, et oma võidutasu vastu võtta. See on kahtlemata sündmus, mis väärib nii igapäevast meenutamist kui ka iga-aastast erilist rõõmupidu.
In English