18. detsembril 2021 läks puhkama seitsmenda päeva adventistide Tartu koguduse liige ja kunagine kogudusevanem Kalju Johanson.
Kalju sündis 29. novembril 1950 Põlvamaal Lootvina külas neljalapselise pere esimese lapsena. Samas Lootvina külas õppis Kalju neljaklassilises algkoolis, misjärel lõpetas Vaste-Kuuste 8-klassilise kooli. Seejärel kutsus Kaljut töö merenduses ning ta õppis Tallinna Kalatööstuslikus Merekoolis (nüüdne merekolledž) radistiks. Pea kümme aastat töötas Kalju merel, hiljem Pärnus kaldajaamas.
Kalju oli juba noorena aktiivse eluviisiga ja oma abikaasa Reedaga kohtus ta Pärnu matkaklubi tegevuste käigus. Kui vanaisa pärandas Lootvinas asuva talu Kaljule, kolis ta tagasi kodukanti, kus elas oma surmani ja kus ta oli väsimatuks misjonäriks oma naabertaludes kui kaugemalgi, nii et oma kodukülas ei olnud talu, kus Kalju poleks käinud inimesi külastamas.
Kooliajal käis Kaljuga ühes klassis adventperekonnast pärit Helmut Kolga, kes tõi Kaljule usualast lugemist, mis äratas Kaljus huvi. Kalju osales adventistide koguduse seminaridel ja loengutel ning otsustas kogudusega liituda. Oma pöördumiskogemusest Kalju ei vaikinud, vaid kutsus ka pereliikmeid koguduse seminaridele kuulama – nii pöördusid Jumala poole Kalju ema, ämm ja üks õde ning vend. Vend Toomasele oli Kalju eluviis varemgi mõju avaldanud – Kalju paistis nooremale vennale teistsugune kui tavaline teismeline, tema moraal kõrgemana kui teistel inimestel.
Koguduseliikmena oli Kalju aktiivne misjonär ja kogudusevanem. Ta töötas ka koguduste liidu kirjanduslaos. Koos pastor Ain Soosaarega pidasid nad aastaid seminare ja piiblitunde erinevates väikekohtades: Mellistes, Põlvamaal, Peipsi ääres. Kirjanduslao töölisena tegi Kalju koostööd toonase kirjandusala juhi pastor Mart Variga. Paljudele sai Kalju tuntuks juba kaugelt, kui oli näha väikest valget mikrobussi, millest võiks tagaukse avades leida kahte sorti varandust: Venemaalt toodud venekeelset vaimulikku kirjandust, Eestis avaldatud eestikeelset vaimulikku kirjandust või tema talu põllusaadusi.
Kalju käis sageli kogudustes õpetamas kirjandusevangelisti tööd, tõmmates sellesse tegevusse palju noori. Kirjandustööle kuulus Kalju süda ja seda osa misjonitöös tegi ta suure innuga. Samuti pakkus ta aastate kaupa kaugema kandi inimestele võimalust Tartu kirikusse pääseda, sõidutades neid kodust kirikusse ja hiljem tagasi koju. Enda koduõuel võõrustas ta Tartu koguduse väljasõite.
Lähedased meenutavad Kaljut kui head suhtlejat ja tagasihoidlikku inimest, kes oli ühtaegu ise hästi lihtne, kuid suur usumees. Kaljut kirjeldavateks sõnadeks on kindlasti abivalmidus ja korralikkus, levitamine ja jagamine: tema aia- ja põllusaadused olid alati korralikult sorteeritud ja kuigi talu andis rohkem saaki, kui pere ise jõudis tarvitada, ei läinud midagi raisku, kuna Kalju jagas kõik koguduse või sõprade vahel ära.
Neli aastat tagasi, kui Kaljul diagnoositi raske haigus, leidis Kalju Jumalas vastupidamist ja jõudu, et ka selles olukorras Jumalat kiita. Viimasel eluaastal, mille lõpp kujunes raske haiguse tõttu keeruliseks, ei kuuldud Kalju suust kaebamist, vaid ainult palvet: Issand, aita.
Kalju põrm sängitati Võnnu vanale kalmistule 26. detsembril. Isa ja vanaisa jäid leinama kolm last ja viis lapselast.
In English