Mida kõneleb Jumala Poja sündimise lugu maailmale?
Miks on meil Piiblis Jeesuse Kristuse, Immaanueli sündimise lugu? Ja miks on see nii dramaatiline? Kas lihtsamalt poleks saanud? Ikka ja jälle pöördume advendiaja saabudes selle tähendusrikka sündimise loo juurde. Seekord vaatan ma seda lugu taaskord uue pilguga: läbi oma lapse sündimise loo. Meie pisike tütreke sündis siia ilma keerulisel ajal, ülemaailmse pandeemia keskele. Mure veel sündimata lapse pärast sai alguse juba siis, kui minu abikaasa puutus kokku koroonahaigega. Siis põlvitasime mõlemad Jumala ette ja palusime väriseva südamega, et Jumal meie kaua oodatud lapsukest selle uue ja tundmatu haiguse eest hoiaks. Siis ei teadnud keegi, kuidas uus haigus võib sündimata last mõjutada. Me ei saanudki muud teha kui usaldada kõik Jumala hoolde.
Oma lapse sündimise ootus tuletas mulle meelde, et minu isa on korduvalt rääkinud lugusid sellest, kuidas tema nooruspõlves räägiti koguduses Kristuse peatsest saabumisest ja kuidas koos sellega anti hoolega nõu, et lapsi ei peaks sellisel raskel ajal üldse saama. Hoiatab ju Mt 24:19: „Aga häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil!“ Kahtlemata on ka nüüd ajad keerulised. Ja sellepärast arutasime ka meie enne lapse saamist, millisesse maailma me pisikese tuua tahame. On see ikka mõistlik plaan täna üldse lapsi saada?, küsisime arutlevalt. Tahtsime ju oma lapsele pakkuda parimat võimalikku tulevikku. Õnneks kaalus lootus meie hirmud siiski üle.
Kui oodatud päev kätte jõudis ning meie tütreke siia katkisesse maailma sündis, ei valmistanud miski mind ette selleks eriliste tunnete tulvaks, mis ees seisis. Kui nägin vastsündinud tütart ema rinnal oma esimesi hingetõmbeid tegemas, siis valdas mind üheaegselt terve laviin emotsioone: rõõm, imestus, imetlus, lootus, armastus ja enneolematu side minu ja just selle lapse vahel, soov anda temale kõik, mida anda saan, kaitsta teda kõige halva ja kurja eest kasvõi enda elu hinnaga. Nüüd, juba rohkem kui aasta hiljem on see armastuse side minu ja tütrekese vahel ainult tugevnenud. Teda vaadates näen ma kõike puhast, siirast, lootusrikast, mida see maailm väga vajab. Tema toob tagasi minus hääbuvad mälestused maailmast, mida kunagi lapsena nägin ja ette kujutasin.
Ja siit jõuangi Jumala Poja sündimise erilise loo juurde. Ka Jeesus sündis mingis mõttes väga ebasobival ajal, tingimused polnud kaugeltki ideaalsed. Palestiina oli roomlaste võimu all ja aastal 47 eKr määrati tänaseks kurikuulus Heroodes (Suur) Caesari käsul Juudea maavalitsejaks ehk prokuraatoriks. Ta oli äärmiselt auahne ja võimuihar ning selle võimu säilitamise nimel oli ta valmis vahendeid valimata ka oma lapsi tapma. Sajad inimesed, sealhulgas Heroodese lähedased perekonnaliikmed, langesid tema haiglasliku umbusalduse ohvriks. Tema valitsemise perioodi langes ka Jeesuse sünd ning Petlemma laste tapmine. Ehk siis Jeesuse sünniks igati ebasobiv aeg.
On raske ette kujutada midagi kohutavamat kui täiesti süütute laste tapmine. Selles mõttes pidid Jeesuse vanemad kohe alustama lapse ellujäämise nimel olelusvõitlust. Kas oleks Jumal pidanud Jeesuse sündimist paremini ajastama? Valima lapse sündimiseks mõne ohutuma ja sobivama aja? Miks sündis Jeesus nii pimedasse aega? Eks ikka sellepärast, et just kõige suuremasse pimedusse on vaja kõige heledamat lootuskiirt, et olukorrast välja tulla. Ja iga lapse sündimine on nagu särav valguskiir pimedas maailmas.
Kui vaatan enda lapsukest, kes maailma kurjusest midagi teadmata laia naeratusega minu haardesse jookseb mind täielikult usaldades, siis tärkab ka minus uuesti elule üks lootusrikas valguskiir: minus ärkab seesama laps, kes ka kunagi samamoodi kõike säraga silmades vaatas. Kunagi oli maailm parem, ilusam, toredam paik. Meie kõik, kes oleme piisavalt kaua elanud, näeme maailma sellisena, nagu see on. Palju ilusat on loodetavasti veel alles, aga raske on säilitada piiritut optimismi ja usku inimkonna paremusse, kui näeme haiguste, konfliktide, sõdade ja inimese ahnusest, isekusest ja puhtal kujul kurjusest põhjustatud kohutavaid tagajärgi. Me peame pidevalt pettuma, ja mitte ainult teistes, vaid ka iseendas. Meie ootused isendalegi võivad saada aastatega tugeva tagasilöögi. Kõik unistused ei täitu, enesele seatud ootused ei realiseeru, võimalused hääbuvad koos meie vananemisega. Kurb on sellepärast vahel vaadata, kuidas vananedes mõned muutuvad kõige suhtes kriitiliseks, kibestunuks, kurvameelseks, süüdistavaks. See kõik on patuse ja katkise maailma mõju. Ongi raske ja peaaegu võimatu jääda mõjutamata sellest keskkonnast, kus elame. Kuid kas selline asjade käik on vältimatu? Kas on kuidagi võimalik säilitada ka laste siirast ja looturikast maailmapilti?
Mis saab seda patuse maailma needust murda? Ainult see, kes on veel maailma halvast mõjust puutumata: üks vastsündinud laps. Ja sellepärast on ka Jeesuse sündimise lugu nii eriline. Selle sõnum kajab läbi ajastute ikka ja jälle lootusrikkalt Luuka evangeeliumis öeldud inglite sõnumina: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” (Lk 2:10–14)
Sellepärast ma usun, et iga lapse sündimine kannab kuni tänase päevani endas lootust. See tähendab, et isegi kui mina oma elus tehtud valikutega ebaõnnestun, siis iga sündinud laps loob uue võimaluse uues tulevikus. Kristuse sündimise lugu on selles kontekstis taevariigi tulemise lootuse absoluutne sümbol.
Meie lapsed on tõepoolest tuleviku lootus. Ja minu meelest on Jeesuse sündimise loo juures veel üks oluline õppetund. Tasub küsida, millele tugineb meie tulevikuväljavaade. Kas lootusele või hirmule? Kui hirmule, siis oleme nagu Heroodes. Tema tegutsemise ajendiks või sundmõtteks kujunes üha kasvav hirm ilma jääda oma võimust, positsioonist, privileegidest. Hirm kaotada võim pani teda hirmsaid asju tegema kuni selleni välja, et vahetult enne iseenese surma lasi ta hukata oma vanima poja Antipateri, rääkimata Jeruusalemma laste tapmisest, sest lugu võimalikust „juutide kuninga“ sündimisest pani Heroodese taas oma tuleviku pärast kartma. Hirm on tugev motivaator. Hirm laastab ka täna suhteid. Hirm süüdistab, hirm võtab ära võimalikud õnnistused, halvab ja takistab. Kui hirm oleks ka minu ja minu abikaasa üle maailmas aset leidvate sündmuste tõttu võimust võtnud, siis poleks meile tütart sündinud. Meie maailm oleks siis hirmude tõttu palju vaesem.
Kui aga meie tulevikuväljavaated tuginevad lootusel, siis on kõik võimalik. Siis saab ka võimatu võimalikuks ning saame kogeda palju imelist ja ilusat. Meie, kristlaste maailmapilt peaks toetuma lootusele, mitte hirmule. Ütleb ju ka meile hästi tuntud armastuse ülemlaul: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13)
Olgu praeguse aja pimedus ükskõik kui suur, Jeesuse sündimise lugu toob sellesse pimedusse palju valgust, lootust ja armastust. Iga laps, kes ka täna meie keskele sünnib, on sellesama lootuse kehastus. Nii vaatan ma oma väikest tütart. Meil igaühel tuleb lõpuks otsustada kas laseme end juhtida hirmul või lootusel. Esimene vaatab pidevalt selle maailma ebaõnnestumistele ja kasvavale pimedusele, teine vaatab aga sündinud lapse silmadega lootusrikkalt ja põnevil tulevikku. Kui meie päevinäinud silmad enam helget tulevikku näha ei suuda, siis tasub vaadata laste peale, tasub meenutada Jeesuse Kristuse sündimise lugu ja sellega kaasas käinud rõõmusõnumit: „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ Lootusrikast advendiaega teile!
Andres Ploompuu on seitsmenda päeva adventistide koguduste Eesti liidu esimees
In English