Kogemuste kotike: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Jehoovat…“

Avaldatud 5.12.2021, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Loeme Taaveti kogemusest 2Sm 22:7: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Jehoovat ja kisendasin oma Jumala poole! Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu!“ Minu – ja ma loodan, et ka iga lugeja – kogemus on, et meie appihüüd mitte üksnes ei jõua Jumala kõrvu, vaid Tema abi jõuab sekundite jooksul meieni ja meid tõmmatakse hädast välja ning meie ümber on Jumala kaitsvad käed. Teada-tuntud on fakt, et ka need inimesed, kes arvavad headel päevadel end ise hakkama saavat, leiavad end hädas olles ikkagi Jumalat appi hüüdmas. „Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) kõlab Jumala julgustus igale hädasolijale. Just sellisest appihüüdmise ja abi saamise kogemusest, mis Eliise elus toimus, saamegi lugeda. 

Tahan jagada kogemust, kuidas Jumal mind ja mu venda päästis. Käisime suvel noortelaagris, mis toimus Saaremaal Pähklimäel. Võtsime sellest osa vaid ühel päeval, hingamispäeval. Õhtu lõppes öömänguga, millest ka meie osa võtsime. Kes öömängus osaleda ei soovinud, sai samal ajal nautida eemal järvekaldal sauna. Sauna läks ka meie isa Rain. Kui öömäng läbi sai, siis mu vend tahtis isale sauna järele minna. Ma ei tahtnud, et ta üksi läheks, ja seega otsustasin temaga kaasa minna. Kuna me olime seal esimest korda, siis me ümbruskonda ei tundnud ning me ei teadnud päris täpselt, kuidas saunani jõuda. Vaatamata sellele otsustasime öösel pimedas metsateed pidi seiklema minna, et saun üles leida. Kahjuks eksisime ära ning pöördusime tuldud teed mööda laagri poole tagasi. Äkki nägi minu vend Kaspar, kuidas minu taga umbes meetri kaugusel on suur loom mulle peale hüppamas. Samal ajal karjus Kaspar: „Jookse!“ ja me jooksime nii kiiresti, nagu me varem kunagi jooksnud polnud. Me kuulsime, kuidas see elajas meid taga ajas. Meil oli kohutav hirm. Hüüdsin mõttes Jumalat appi. Varsti jäid sammud meie taga vähemaks, kuni me enam ei kuulnud neid. Vaadates selja taha saime aru, et loom oli kadunud. Me peatusime, panime oma käed kokku, tänasime Jumalat ja palusime abi, et leiaksime laagri üles, sest olime vahepeal jälle eksinud. Lõpuks leidsime puhkekeskuse üles. Alguses arvasime, et see loom oli hunt, aga tõenäoliselt oli see suur koer, kuna olime eelnevalt kuulnud ka aina lähemale tulevat haukumist. Ma olin tükk aega peale seda kogemust hirmul, aga nüüd ma teadsin, et Jumal on mind surmast päästnud ja ma tundsin, et nüüdsest tahan ma veel enam Jumalat usaldada. Tema päästab ja abi on palve kaugusel.

Eliise Siim (11 a)

Meilgi on hea meeles hoida olukordi, kus Jumal on meid päästnud. Kõiki neid Jumala sekkumisi meenutades püsib meie usk elav ja igas järgmises kitsikuses olles hüüame üha kiiremini ja suurema usaldusega Jumala poole. Sealjuures on eluliselt oluline meeles hoida seda päästmist, mis ei taga meile üksnes siinse, maise elu jätkumist, vaid igaviku Jumala juures, mille Jumal oma Poega surma andes meile taganud. Seda Jumala päästmist kallina südames hoides ei pane me vastu Jumala päästmis- ja puhastustööle, mis meie südames aset leiab. On ju Jumal meie patust Päästja vähemalt kahes mõttes. Esiteks makstes kinni meie poolt juba tehtud pattude võla ja teiseks päästes meid edaspidi pattu orjamast ja tehes meid täiesti vabaks Temas.

Piiblit lugedes leiame näiteid selle kohta, kuidas Jumal – kohati ka ootamatuid teid kasutades – pani inimesed teatud olukordadesse, kohati ka väga rasketesse olukordadesse, selleks, et oma rahvast päästa või aidata. Mulle meenub kuninganna Estri lugu, kus Ester viidi vastu tahtmist ja vägisi kuninga haaremisse ning see süütu ja usklik tütarlaps koges seal kõike, mida ühes haaremis kogetakse ja oli selle kõige tulemusena olukorras, kus tema tegevuse kaudu toimus kogu tema rahva päästmine. Päästjaks oli siingi loomulikult Jumal, kuid Ta tegutses inimese kaudu. 

Või Joosepi lugu, kui Joosep noormehena viidi Egiptusesse ja talus seal süütult alandamist, valesüüdistusi ja vangistust ning osutus viimaks kogu oma isa soo päästjaks näljasurmast. Siingi oli tegemist Jumala ettenägevusega, ehk küll see polnud Jumala tahe, et vennad Joosepi sel viisil hülgasid, korraldas Jumal sellest olukorrast pääste suurele hulgale Temasse uskuvaile inimestele. 

Olev Tralla lugu räägib ka olukorrast, kus inimeste teid juhiti viisil, mis osutus hiljem päästeks rahalistest raskustest. 

Kord käis minu tollal 8–9-aastane poeg ajas mulle peale, et ostaksin talle keemiliste ainete õppe-komplekti. Ma polnud asjaga nõus, sest sellega võis kardetavaid asju kokku segada ning poeg oli selliste otsuste tegemiseks liiga noor. Minu naine oli aga poisi poolt ja hääletusel jäin mina vähemusse ja nii sai poiss selle keemia­komplekti. Ja siis läks tõeks see, mida ma olin kartnud. Näiteks trepist alla keldrisse minne, käis mu jalatalla all hirmus pauk, mis mind ehmatas, aga poisile tegi see suurt nalja. Ta oli tilgutanud trepiastmele mingit joodisegu, mis muutus kuivades lõhkeaineks. Peale selle sigines meie tagaaeda naabruse poisse, kes jälgisid eksperimente, mida mu poeg sooritas. Muidugi jälle tule ja paukudega. Kord süttis naabri poisi seljas olev nailonist särk põlema, tekitas ihu külge kleepudes haava, mille parandamiseks oli vaja teha nahasiirdamist. 

Mulle teatati, et mind kaevatakse kohtusse. Asi oli väga tõsine, sest kartsin kaotada kogu meie vara. Kuna mul oli kodukindlustusega koos ka õnnetusjuhtumikindlustus, siis ma teatasin sellest oma kindlustusseltsile. Peakontorist tuli ametnik, kes teatas, et neil pole selle juhtumiga mingit tegemist, kuna keemiakomplekti tarvitamine peab toimuma täiskasvanu juuresolekul.

Sellest sai teada mu abikaasa vennanaine, kes oli saanud sekretäri töökoha meie linna kuulsa advokaadi büroosse ja kes minule andis nõu palgata see advokaat, kelle juures ta töötas. Seda ma tegin. Advokaat käskis mul saata temale mu kindlustusseltsi leping koos arvetega, mida ma neile olen tasunud.  Hiljem ta helistas tagasi ja küsis, kas ma tean, et olen ühe aasta topelt tasunud. Ma vastasin, et olen neile tasunud arved, mida nad mulle saatnud on. Varem nad saatsid arve kahe aasta tagant, siis läksid üle aastasele maksele. Mõne aja pärast teatas advokaat, et kogu asi on lahenenud, õnnetusega seotud oleva perekonnaga on ilma kohtuta kokku lepitud ja ma võin olla mureta. Tahtsin teada, mida ma nüüd temale võlgnen. Tema vastas, et minule see ei maksa sentigi, tema saavat oma kulud makstud minu kindlustusseltsilt. Tänasin teda muidugi ja nägin selle kaudu, kuidas Jumala ettenägelikkus andis töökoha mu naisevenna abikaasale õigesse kohta õigel ajal.

Olev Tralla Kanadast

Ja nüüd küsimus sulle ja mulle: kas meie oleme täna seal, kus Jumal tahab, et me oleksime? Kas meie endale töö- või elukohta otsides või valides läheme Jumala ette juhtimist otsima? Ja kas me oleme valmis nõustuma ka meile vähem soodsa või vähem tulusa pakkumisega, kui saame aru, et see on hetkel tee, millel Jumal meid juhatab? Me ei näe tavaliselt, kuhu meie valikud meid viivad ja seetõttu ongi tark usaldada Jumalat, kes näeb, kuhu meie valikud meid viivad ja millist kasu toob meid ümbritsevatele inimestele see, et oleme mingil ajal mingis Jumala poolt ettenähtud kohas Tema tahet tegemas. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat