„Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui leppemärgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Issand, kes neid pühitseb.“ Hs 20:12
Üsna hiljuti sain tugeva kinnituse senisele arusaamale, et kõige kindlam on toetuda usuteel Jumala Sõnale. Kindlamast kindlam prohvetlik sõna annab alati selguse, kui inimeste ja kogemuste juures jääb midagi vajaka. Ja ikka jääb, sest inimesed on puudulikud ja kogemused võivad olla näilised. Meie koguduse õpetuse üheks alustalaks on prohvetliku kuulutamise and, mis eriliselt väljendus Ellen White’i kuulutuses.
Prohvetid juba muistseist aegadest kuulutasid rahupäevast kui sümbolist. Paabeli vangide juures elanud Hesekiel rõhutas eriliselt määravat asjaolu, et Jehoova on see, kes inimest paremaks muudab. Jumala rahva ajalugu on ilmekalt kujutatud Piibli lehekülgedel, kust loeme, et inimesed püüavad end ikka ise paremaks teha. Põhjus on ka väga lihtne: siis kuuluks ka au iseendale. Auahnus on aga ülekohtu-inimese loomuse peamine edasiviiv jõud. Sellega saavutatakse vahel nii mõndagi.
Kui meie Õnnistegija noomis varisere, siis nimetas Ta kõigepealt nende vaimuliku tegevuse motiivina, et „kõik, mida te teete, teete te selleks, et inimesed teid näeks“. Ellen White kasutab tihti terminit „populaarsed jutlustajad“. Mõte on selles, et Jumala Sõna kuulutajad tegid populaarsuse saavutamiseks või säilitamiseks kompromisse Jumala Sõna arvelt. Peamine ärataganemine pole kunagi olnud selles, et loobutakse mõnest Jumala nõudmisest, vaid ikka selles, et õpetatakse kas siis otse või varjatult, et Jumala nõudmisi saab ise täita ja siis tuleb ka edu. See on kõigist valeõpetustest ohtlikem, sest tekitab illusiooni, et kõik on korras. „Nad ütlevad, et on rahu, kuigi rahu ei ole.“
Vahel arvatakse ehk, et variseride ja kirjatundjate õpetus tekkis alles Jeesuse esimese tuleku aegu. See pole kaugeltki nii. Esimene ja vast isegi kõige tuntum variser oli Kain. Jeesus ütles, et „Kaini teod olid kurjad“, aga kas Kaini kaasaegsed nägid neid tegusid ka kurjadena? Hilisem koguduse lugu näitab, et vaevalt. Inimestele ümberringi meeldisid üsna suure tõenäosusega Kaini filigraansed viljad väga. Mees oli nende kasvatamisel suurt tahtejõudu rakendanud ja ilmselt ka palju vaeva näinud, nõndasamuti nagu Jeesuse-aegsed iisraellased pidasid hingamispäeva – rahupäev oli neile suur vaev ja koorem. See, mis pidi olema eriline õnnistus, muutus needuseks, kuigi päev nädala seitsmendana oli Jumala määratud. Ka prohvet Jesaja räägib hingamispäevast ülivõrdes, aga ta räägib ka neist, kellele usutee on ainult „õpitud inimeste käsk“. Kui apostel Paulus piiras ja kiusas taga veel neid, kellega ta hiljem usus liitus, siis pidas ta ikkagi nädala seitsmendat päeva. Selles mõttes ei erinenud ta neist, keda taga kiusas.
Kolme ingli kuulutus on usuõiguse realiseerimine. See sai eriliselt selgeks siis, kui maailma ajaloo ränkraskeimal hingamispäeval läksid tollase Jumala rahva juhid tollase Paabeli esindaja juurde kaupa tegema, et Jeesuse ülestõusmist kuidagiviisi tühjaks teha. Need kaks gruppi olid omavahel verised vaenlased, aga nad toetusid tegelikult samale alusele: oma tegude läbi paremaks saamisele. Iisrael ja Rooma üheskoos ehitasid tol muistsel rahupäeval Paabeli torni, iseenese austamise torni. Kui hästi nad teadsid, et „Jehoova on see, kes teid pühitseb“? Küllap ikka teadsid. Nad olid hiljuti kohtunud inimeseks sündinud Jumalaga. Nad olid Ta hukka mõistnud. Paabelivangide prohvet Hesekiel kõneles samal teemal: te olete valmistanud õige südamele valu, aga mina ei ole temale valu valmistanud. Jumal ei valmista oma õigetele valu, kuid Ta lubab vahel teistel seda teha, et õiged elaksid usust ja ainult usust.
In English