Kuidas lugeda Piiblit?

Esmapilgul tundub see absurdse küsimusena – me ju kõik teame, kuidas üht raamatut lugeda. No olgu, Piibel koosneb paljudest väikestest raamatutest. Seega võime küsida, kas Piiblit peaks hakkama lugema päris algusest või pole vahet, millise raamatuga alustan.

Üks on kindel: selleks et lugeda, tuleb Piibel kõigepealt lahti teha. Ja siis on veel küsimus, kui kaua peaks lugema: kas võimalikult palju korraga või ehk peatükkide kaupa ning kas paari salmi lugemine üldse kvalifitseerub?

Mul oli eesõigus kasvada üles adventperekonnas, seega oli Piibel kodus alati laual. Minul oli ka oma väike piibel, mis sisaldas värvilisi pilte ja veidi teksti. Ega ma ise hästi seda aega ei mäleta, aga ema teadis rääkida, et meil oli iga päev kindel aeg, kui istusime koos maha, tema luges tekste ja mina vaatasin pilte. Veidi suuremaks saades liikus päevane piiblilugemine õhtusse ning pildipiibel asendus laste piiblilugude raamatuga.

Oma päris esimese, suurte inimeste Piibli sain 11-aastaselt, aga esimese hooga jäi see riiulisse seisma. Ma ei ole kunagi olnud suur lugeja, aga see-eest minu ema lausa neelab raamatuid. Tema oli see, kes regulaarselt mulle Piiblit ette luges, kui esimesi kooliastmeid läbisin.

Iseseisvalt hakkasin Piiblit lugema siis, kui keskkooli minnes kodust välja kolisin. Ega see kergelt tulnud – oli päevi, kui Piibel jäi laual suletuks, oli hetki, kus kiiruga sai loetud salm või kaks, mitte rohkem. Selguse huvides olgu öeldud, et see puudutas puhtalt Piibli kui raamatu lugemist; niipalju kui ma ise mäletan, siis hommikvalved on mulle alati meeldinud. :)

Selle kolme aasta sisse mahub ka üks pikaajaline kogemus. Magamine on alati olnud minu lemmiktegevus ning mõte ärgata hommikul varem lihtsalt selleks, et lugeda ja õppida, ei kõlanud ahvatlevalt. Ja nii ma siis seisin ühikatoa uksel ning tõdesin, et mul on kümme minutit, enne kui tunnid algavad. Piiblit ma tol hommikul veel avanud ei olnud, aga miski minu sees ütles, et võiksin seda siiski teha. Nii ma siis seisin ukseaugus – istumiseks aega ei olnud – ning lugesin… Oma mõtetes olin juba arvestanud, et jään igal juhul kooli hiljaks, ega kiirustanud enam. Ma ei mäleta, kui kaua lugesin või kui pikk oli loetud tekst, aga kui silmad Piiblilt tõstsin, siis oli mul endalegi üllatuseks veel täpselt nii palju aega, et jõudsin õigeks ajaks tundi.

Iga kord, kui otsustasin hommikul Piiblit lugeda, kuigi mul oli kiire ja olin ehk juba hiljaks jäämas, peatas Jumal aja. Ma ei jäänud kordagi tundidesse hiljaks sellepärast, et otsustasin hommikul Piiblit lugeda.

Meie peres on alati hommikul loetud Piiblit, õpitud õppetükki ning tundub, et teistele meie pere liikmetele see sobib – erinevalt minust on nad pigem hommikuinimesed. Kuigi ajaga kasvas minus teadmine, et Piibli lugemine on oluline ning õppetükki võiks ka õppida, siis ma ei suutnud ärgata hommikul piisavalt vara. Mingil hetkel vajus piiblilugemine üldse tagaplaanile, on ju hommikvalve alguses ka piibli­salm ning kui õppetükivihikut vaadata, siis selle raames saab ka päris palju Piiblit lugeda; kas on üldse vaja veel eraldi Piiblit avada?

Huvi piiblilugemise vastu tärkas uuesti alles mõned aastad tagasi. Tuli välja, et mitmed juutuuberid, kelle kanaleid ma jälgisin ning kelle elu ja tegemised mulle huvi pakkusid, olid kristlased ning muuhulgas kuulus nende igapäevaellu piiblilugemine, kusjuures nad ei teinudki seda alati hommikul; mõnel oli selle jaoks eraldatud tunnike keskpäevast, teine võttis aja maha õhtul.

Minu jaoks olid nad positiivsed eeskujud – üks asi on see, kui sa näed oma vanemaid Piiblit lugemas, hoopis teine tera on asjal siis, kui sedasama teevad ka teised inimesed; need, kellega end veidi samastada, kelle mõtted ja arvamused sulle korda lähevad, kes on samamoodi noored nagu sa ise. Ja nii tekkis minus veendumus, et ka mina tahan võtta aega Piibli lugemiseks!

Tuli välja, et Piibli lugemine on midagi enamat kui lihtsalt juturaamatu sirvimine. See on midagi enamat kui salmi või kahe lugemine, et siis järgmiste toimetuste juurde kiirustada. Küsimus ei ole mitte loetud teksti pikkuses, vaid selles, mis lugemisele eelneb ja järgneb.

Näiteks kui sa alustad mõne Piibli raamatu lugemist, siis uuri välja, kes ja millal selle kirjutas ning kus ja miks see raamat kirja pandi. Eelloo teadmine aitab mõista konteksti, tänu millele on loetust kergem aru saada.

Mulle endale meeldib lugeda peatüki või alampeatükkide kaupa, oleneb, kui palju parasjagu aega on. Kõrval laua peal on teetass ja markerid. Tekst mõttega läbi loetud, sirutan käe markerite järele ning lasen teksti veelkord silmadega üle, joonides alla need sõnad, laused või lõigud, mis mind tol päeval kõnetavad.

Kui loetud tekst osutus keerulisemaks, võtan lahti eestikeelse uue maailma tõlke ning ingliskeelse noortepiibli, mis kasutab New King Jamesi tõlget. Teksti mõte jääb alati samaks, aga sõnastuserinevused aitavad kirjakohti paremini mõista.

Ideaalis on laua peal ka märkmik ja pastakas. See annab võimaluse loetut peegeldada; näiteks võid sa lühidalt kirja panna, millest loetud tekst räägib ja kes olid selle loo tegelased ning mida räägib see Jumala kohta ja kas sinul on sellest loost midagi õppida.

Vahepeal on hea lugeda või kuulata/vaadata teiste mõtteid loetud salmide ja tekstilõikude kohta. Näiteks Jaakobuse kirja lugesin paralleelselt YouTube’i kanalile ilmunud videotega samade peatükkide kohta ning hiljuti võtsin kasutusele äpi, mille raames tuleb kõigepealt lugeda etteantud kirjakoht, seejärel on väike mõtisklus loetud teksti põhjal ning mõned küsimused. Muide, YouTube’ist leiab ka psalmidest tehtud laule, millele on muusika loodud.

Piibli lugemine on täpselt nii huvitav, kui sa ise selle enda jaoks teed. Internet on täis erinevaid soovitusi ja ideid, millega oma vaimuliku mõtiskluse aega rikastada. Asi jääb tavaliselt tahtmise, mitte võimaluste taha.

Aga enne veel kui sa Piibli avad, võta aega palveks, sest kõige paremini oskab sulle loetut selgitada Tema, kes on kõigi nende sündmuste ja kirjapanekute juures olnud.